NATO riikide tippkohtumine Bukarestis on seljataga. 59 aastat tagasi punase Moskva ambitsioonide ohjeldamiseks 12 lääneliitlase asutatud allianss suureneb veel kahe liikme võrra – liitumiskutse said Albaania ja Horvaatia.
Üksnes nimeküsimuse taha jäi ajutiselt pidama Makedoonia liitumine, intensiivse dialoogi staadiumisse jõudis NATOga liitumise protsess Montenegrole ning Bosnia ja Hertsegoviinale ning Serbiale anti selge ühinemisväljavaade.
See on järjekordne ja järjekindel samm ühes olulisemas geopoliitilises protsessis – demokraatia, vabaduse ja seaduslikkuse ideaalidele rajatud riikide ühenduse kasvus ja tugevnemises. Külma sõja järgsele Euroopale ja eriti hiljutistest veristest etnilistest konfliktidest vabanevale Lääne-Balkanile saabub täiesti uus julgeolekureaalsus. See on kaugelt enam, kui keegi oleks osanud loota 20 ja isegi 10 aastat tagasi.
Enamgi veel, 26 riigipead-peaministrit – presidendid Bush ja Sarkozy, kantsler Merkel ja peaminister Brown, teiste seas ka Eesti peaminister – kinnitasid üksmeeles, et ka Gruusia ja Ukraina saavad NATO liikmeks. Seda otsust on mõnigi hinnanud kui kaotust, sest suhtumine nn liikmesuse tegevuskava (MAP) koostamisse neile riikidele oli tippkohtumise eel peamiseks alliansi liikmeid eristavaks küsimuseks.
Venemaa traditsiooniliselt eitav suhtumine lõi intrigeeriva võimaluse käsitleda MAPi andmist Moskva veto võtmes: kui MAP tuleb, on NATO võit, kui ei, on Moskva võit. See aga ei ole adekvaatne lähenemine kolmel peamisel põhjusel.
Esiteks pole NATO-le (sealhulgas Eestile, aga ka Gruusiale ja Ukrainale) oluline mitte MAP, vaid ühtse julgeolekuruumi sisuline laienemine ja selle perspektiiv. Bukaresti otsus nihutas euroatlantilise julgeolekuruumi mõttelise piiri sinna, kuhu seda veel hiljuti peeti mitmel põhjusel mõeldamatuks, see aga on tunnustuseks nii liikmesriikide mõttejulgusele kui ka asjaosaliste edusammudele.
Võib õigustatult väita, et Gruusia ja Ukraina said isegi rohkem kui lootsid. «Me leppisime täna kokku, et need maad saavad NATO liikmeks,» oli lõppkommünikee sõnastus, ja välisministrid tulevad liitumisperspektiivi juurde tagasi juba detsembris.
Võrrelduna Eestile 1999. aastal antud ja toona veel sisutühja MAPiga on seda märksa enam. Mõistlik on hinnata Bukaresti tulemust eelkõige presidentide Saakašvili ja Juštšenko väljaütlemiste võtmes, kes mõlemad kinnitasid nii ametlikult kui mitteametlikult oma rahulolu, nimetades seda otsust ajalooliseks.
Teiseks tuleks mõista, et NATO on aatekaaslaste ühendus, kus otsuseid langetatakse konsensuslikult, ning mitmel liikmesriigil, eelkõige Saksamaal ja Prantsusmaal, oli nimetatud riikidele MAPi andmisele argumenteeritud vastuväiteid, mida peab lugupidavalt arvesse võtma.
Oleks destruktiivne ja vastutustundetu käsitleda liikme erinevat seisukohta NATO-vastasusena või suisa kellegi kolmanda huvide esindamisena. Konsensusel põhinev kollegiaalsus ei ole ühitatav mustvalge mõtlemisega kellegi võidust ja kellegi kaotusest. Teades, kui raskelt tuli Gruusiat ja Ukrainat puudutav konsensuse otsus, peaksime hoopis tunnustavalt suhtuma kõigisse, kes konstruktiivsete kompromisside kaudu jõudsid osalisi rahuldava lõpptulemuseni.
Samavõrd vaoshoitult ja mõistmisega tuleb hinnata ka Kreeka positsiooni Makedoonia suhtes – Kreekal ja kreeklastel on subjektiivsed julgeolekuhuvid, mida ei saa eirata, külvamata riski meie endi huvide eiramiseks tulevikus.
Kolmandaks, tänapäevane NATO ei ole kindlasti Venemaale ega ühelegi teisele riigile ühemõtteliselt vastanduv sõjaline blokk, vaid väärtustel põhinev ühendus, kes püüab toime tulla XXI sajandi julgeolekuriskidega oma liikmete ja võimalusel kõigi riikide, sh ka Venemaa huvides.
Samas on just Venemaalt lähtuv külma sõja pitserit kandev, ent nüüdki õhutatav ettekujutus NATOst kui agressiivsest ja vastanduvast sõjalisest jõust peamiseks takistuseks nii NATO laienemisele kui ka tihedamale koostööle oma partneritega. Seetõttu teenib selliste arusaamade toetamine eelkõige NATO vaenlaste huve. Ehkki me õigustatult tajume Venemaalt lähtuvaid ja viimasel ajal kahetsusväärselt kasvanud ohte, ei ole õigustatud ega meie ja meie liitlaste huvides vaadelda kõiki NATO otsuseid ja samme pelgalt Vene suhetest lähtuvalt.
Lisaks laienemisele tuleks Bukaresti kohtumise oluliste ja ka Eesti julgeolekut suurendavate otsustena kindlasti märkida toetusavaldust USA raketitõrje süsteemi paigaldamisele ja selle sidumisele NATO vastavate arendustega ning uue impulsi andmist NATO transformatsioonile, mis peaks muutma NATO mobiilsemaks ja kiiremini reageerivaks. Selleks lepiti kokku kaitseministrite erikohtumine juba sel sügisel. Eestit otseselt puudutavalt jõudis lõppkommünikeesse küberturvalisuse teema, mille tähendust rõhutas ka president Bush.
Kesksel kohal Bukaresti tippkohtumisel oli Afganistan. Üksmeelselt märgiti, et Afganistani valitsuse ja ÜRO Julgeolekunõukogu egiidi all toimuva rahvusvahelise missiooni koostoime tulemusena on see üks maailma vaesemaid riike teinud viimasel viiel aastal silmapaistvaid edusamme majanduses, hariduses, arstiabis ja paljudes teistes valdkondades. See kõik poleks saanud võimalikuks ilma NATO julgeolekutoetuseta.
Märkimisväärne oli ÜRO peasekretäri Ban Ki-mooni osalemine NATO tippkohtumisel ja ÜRO ja NATO tihedama koostöö kavandamine, millele peaks andma uue hingamise ametisse nimetatud ÜRO eriesindaja Kai Eide.
Riigijuhid kinnitasid, et ollakse valmis pikaajaliselt panustama Afganistani ülesehitamisse, et sõjalise abi kõrval osutatakse enam toetust ka tsiviilvaldkonna arengule nn kõikehõlmava lähenemise raames ning et peamiseks proovikiviks julgeolekuolukorra stabiliseerimise kõrval on eelseisvatel aastatel Afganistani enda võimekuse ülesehitamine.
Laupäevane Financial Times lõpetas Bukaresti tippkohtumisele pühendatud juhtkirja sõnadega: «Seega lõpetas NATO oma tippkohtumise ühtsemana, kui oleks võinud loota veel paar päeva tagasi.» Tajunud kohtumise kohapealset õhustikku ja osalenuna lõppkommünikee koostamises, saame selle hinnanguga vaid nõustuda. Financial Times lisas veel: «Selle eest peavad alliansi liikmed rohkem kui kedagi teist tänama Vladimir Putinit.»