Ma ei nõustu Liina Tõnissoni väitega, et riigikogu otsused on ette ära tehtud, parlamendiliikmete ülesanne on vaid vajutada nuppu, hääletades nii, nagu kokku lepitud.
Ma ei nõustu Liina Tõnissoni väitega, et riigikogu otsused on ette ära tehtud, parlamendiliikmete ülesanne on vaid vajutada nuppu, hääletades nii, nagu kokku lepitud.
See väide on tore näide sellest, et parlamenti saab alati ja mugavalt sarjata igaüks, ka Riigikogu liige ise. (Ja sel viisil on parlament kindlasti ühiskondlike pingete väga oluliseks rahumeelseks maandajaks.)
Kord on parlamendierakonnad süüdi selles, et nood kogu aeg vaidlevad ja kraaklevad, selle asemel, et toredasti õigetes asjades kokku leppida. Või nagu nüüd – et parlamendierakonnad valitsusliitu moodustades on asjad liigagi põhjalikult läbi rääkinud ja ei kaklegi iga päev saalis omavahel. Kas on valitsusliidu programm liiga umbmäärane ja üldine või siis jällegi liiga detailne ja vähe üldistav.
Ilu on alati vaataja silmades. Minu arust ei ole Eesti parlamentarismil täna Euroopa arenenud parlamentide kõrval häbeneda mitte midagi. Ja ma ei usu, et tõeliselt suured ideed jääksid kunagi parlamendi tähelepanuta.
Ei maksa üheski osas kriitikaga äärmustesse minna. Ei tasu unustada, et kui valitsusliidu erakonnad kokku ei lepi, siis pole ei valitsusliitu ega ka valitsust. Ja ei maksa ka unustada, et just eelmise sajandi 20ndate aastate ultraparlamentaarne valitsemissüsteem sillutas teed poliitilistele reformidele, mis lõppesid vaikiva ajastuga.
Teiselt poolt vajab toimiv parlamentaarne demokraatia ja valitsusliidu erakonnad ise ellujäämiseks kvaliteetset ja süvenevat opositsiooni. Muuhulgas ka ajakirjanduse näol. Selle opositsiooni tänane kvaliteet on teine küsimus, aga seda saab parandada ikka ainult opositsioon ise.
Hoopis põhjalikumat arutelu vääriks küsimus, kui palju Eesti geopoliitiliste, demograafiliste ja energeetiliste näitajatega riigil üldse on oma poliitika ajamisel mõistlikke alternatiive ja maanööverdamisruumi? Või miks on 1992. aasta põhiseaduse järgsete Eesti valitsuste poliitika olnud üsna suures osas sarnane?
Samuti ei jaga ma Tõnissoni arvamust, et valitsuskoalitsioonis on parlamendiliikme roll olematu. Vastupidi. Kummitempli-kujund on viimasel ajal küll väga popp, aga mugavalt pealiskaudne. Jällegi ei maksa kalduda äärmustesse.
Parlament ongi olemuselt koht, kus ühiskondlikud kokkulepped vormistatakse. Mõeldud selleks, et need sünniksid verd valamata, enam-vähem viisakalt. Kas need läbirääkimised käivad ja kokkulepped sünnivad parlamendi koridoris, fraktsioonis või komisjonis, pole oluline.
Täiesti kindel on see, et parlamendi suures saalis ei sünni mitte üheski maailma rahvaesinduses mitte mingeid kokkuleppeid. Seal toimub üksnes sündinud või sündimata kokkulepete avalik põhjendamine ja nende vormistamine hääletuse teel. Ja avaliku põhjendamise osas on tänane parlamendikoosseis üsna tubli.
Saan inimlikult aru soovist kuulata saalis suurejoonelisi ja põnevaid kõnesid. Küllap tuleb neid ka edaspidi. Tõsine töö käib aga nagu igal pool maailma parlamentides ikka fraktsioonis ja komisjonis. Ei komisjonis ega fraktsioonis saa keegi süüdistada abstraktseid kallutatud jõude, kes ei lase sul seadusi paremaks teha. Tõsi on, et avalikkus näeb seda tööd vähem.
Tõe huvides äkki keegi loeb kokku, mitu eelnõu on see parlament vastu võtnud ilma neisse ühtegi parandust tegemata? Rahvusvaheliste lepingute ja konventsioonide tekste arvestamata, kuhu meie parlamendi jõud ei hakka. Ma arvan, et selliseid praktiliselt polegi.
Teine äärmus oleks, et parlament teeb põhimõtteliselt ringi kõik valitsuse eelnõud. Siis tuleks valitsus maksumaksja raha raiskamise eest lahti lasta.
Ma arvan, et Eesti parlamentaarses demokraatias on asjad kenasti tasakaalus.