Nii Erki Nool eelmises Spordilehes kui ka Erika Salumäe väärtustavad oma seisukohavõtus pearaha vajalikkust laste liikumisharrastuse arendamisel.
Nii Erki Nool eelmises Spordilehes kui ka Erika Salumäe väärtustavad oma seisukohavõtus pearaha vajalikkust laste liikumisharrastuse arendamisel.
Nool osutas täpselt, et ühiskond vajab terveid ja aktiivseid inimesi. Ainult laste saali toomisest ei piisa. Neid tuleb õpetada ka pingutama ja keskenduma maksimaalsele sooritusele.
Samuti nõustun Salumäe väitega, et laste vaba aja sisustamine spordisaalides aitab ennetada sotsiaalseid probleeme, mille tagajärgede kõrvaldamine toob kaasa meeletuid kulutusi.
Esimene samm, mis aitas teha suure muudatuse pearaha efektiivsemaks jagamiseks, oli treenerite ja juhendajate ridade korrastamine kutsekoolituse ja tasemeeksamitega. Nii sõeluti välja need treenerid, kes ei suutnud või ei pidanud tähtsaks natuke vaeva näha, et koolitus läbida.
Tasemekoolitus iseenesest ei too veel laste juhendamisel kvalitatiivset hüpet. Sisemine kutsumus ja fanatismisäde, millest Nool kirjutas, annab ainult eelduse treeneriametisse sobimiseks.
Lahendamist ootavad mitu probleemi. Kohalike omavalitsuste pingutustest üksi pole eriti palju kasu, kui riik neid ei toeta. Kuigi sisuliselt töötab treener-juhendaja nagu pedagoog, pole ta siiani juriidiliselt pedagoogiga võrdne.
Mis kasu on nõutud astmekoolitusest ja litsentsi omamisest, kui treeneril pole sotsiaalseid tagatisi. Homne päev ei loo neile inimestele kindlustunnet.
Olen nõus Erki väitega, et praegune pearahasüsteem lõi treeneritele võimaluse moodustada suurearvulisi gruppe – sihiks tuua lapsed tänavalt saalidesse ja mänguväljakutele. Pallid visati saali ja sellega tegevus sageli piirduski. Laste õpetamine jäi teisejärguliseks. Usun küll, et niisuguseid klubisid pole palju.
Kuhu kulub pearaha?
Julgen väita, et praegune pearaha jaotamise süsteem soosib individuaalalasid. Võistkondlikud alad või spetsiifilised individuaalalad (näiteks iluuisutamine), mis nõuavad saali või väljakut, seisavad väga suurte probleemide ees.
Spordibaaside rendihinnad tõusevad kümme protsenti. Kuigi ka pearaha tõuseb kümme protsenti, ei kindlusta see veel klubide püsimist. Sisuliselt annab klubi saaliüüri tasumisega omavalitsuselt saadud pearaha peaaegu täismahus tagasi. Kuna saaliüürile kulub lõviosa rahast, peaks kohalik omavalitsus kas või osaliselt kommunaalmaksed korvama.
Eraldi käsitlemist vääriks erakätes olevated spordibaaside tulevik. Vesi, küte, elekter ja muud kommunaalteenused kallinevad. Loomulikult on see omanike risk. Üldiselt toimub nendes baasides kvaliteetne töö. Enamik jäähalle on erakätes, aga need peavad tagama laste jäätreeningute vajaduse. Kui palju peaks omavalitsus neid rajatisi toetama?
Võistlustele peab viima vähemalt 10–12 last. Kui treeningutel osalevad mitme aastakäigu lapsed, tekib klubil suur kulu, mis paneb jätkamise väga suure küsimärgi alla. Ma isegi ei kujuta ette, kuidas suudab klubi näiteks maksta palka kolmanda või neljanda astme treenerile, kes hakkab tahtma suuremat tasu.
Suureks probleemiks on tõusnud pearaha efektiivsem kasutamine koolide kehalise kasvatuse õpetajatel moodustatud gruppides. Siin on ka üks vasturääkivus: nimelt ei ole kooli kehalise kasvatuse õpetaja tasemelitsentsi, mis annaks talle pearaha saamise õiguse.
Sageli ei jõua ühe või teise spordiala harrastamiseks sobivad lapsed õigesse klubisse, kuna treenerid pole teretulnud koolidesse, et valida eeldustega noori. Õpetajad on need õpilased juba oma gruppi registreerinud.
Kui kehalise kasvatuse õpetajad on loonud oma kooli lastest spordirühma, peavad need rühmad kindlasti osalema ka võistlustel. Toetan Noole seisukohta, et laps peab eakaaslastega võistlema ja nii saama oma arengu kohta tagasisidet. Muidu kaob tal püsiva harjutamise vastu kiiresti huvi.
Ilmselt on laste tänavalt äratoomise etapp läbitud. Kuidas edasi liikuda? Mõeldes eelmise riigikorra ajal tegutsenud spordikoolidele, pakun, et samasugune vorm sobiks võistkondlikel aladel. Efektiivselt toimivad individuaalalade klubid seda valikut ilmselt tagasi ei igatse.
Viisteist aastat iseseisvust ei ole andnud meile ühtegi korralikult toimivat klubi. Võib-olla ainult Juhan Anupõllu vedamisel tegutsev Tallinna Nõmme spordiklubi sobib eeskujuks. Vabandan, kui mul pole õigus.
Omavalitsused, kes säilitasid oma spordikoolid, on ilmselt õnnelikumas seisus kui vanast süsteemist loobujad. Sest uut efektiivsemat süsteemi polnud asemele võtta.
Võistlustulemused peaksid olema edaspidi aluseks klubi töötaseme hindamisel. Usun, et hästitoimivasse klubisse tahavad tulla tunnustatud treenerid ja juhendajad.
Spordirajatistesse pandud raha väärtus kahaneb, kui pole lastega tegelevaid inimesi. Nende inimeste panusest oleneb ühiskonna tervis igas mõttes.