Vajadus kogu maailmas möllavale majanduskriisile asjakohaselt reageerida on tinginud riigi püksirihma tugeva pingutamise
Alati saaks minna lihtsama vastupanu teed, jättes valusa kärpimise ja võttes suuri laene, mille arvelt jooksvaid kulusid vähenevate tulude tingimustes katta.
Parajasti võimul olevatele poliitikutele oleks see valutum, küllap populaarsem valik, kuid tähendaks kriisi mõjude lükkamist kaugele tulevikku. Neid laene maksaksime ju aastaid. Samuti peaksime eelarve suurde defitsiiti lastes unustama euro kui garandi Eesti majanduse jätkusuutlikkuse ja usaldusväärsuse suhtes. See omakorda mõjutab meist igaühe tulevasi sissetulekuid, olgu palga või pensionina.
See, et Eestil on reaalne, kuigi raskesti saavutatav võimalus lähiajal eurotsooniga liituda ja kriisi lõpp endale lähemale tuua, paneb imestama nii mõnegi välisriigi poliitikuid ja analüütikuid. Eestlaslik on oma riigi ja valitsuse suhtes pisut kriitiline või vähemasti skeptiline olla, väljaspool osatakse meist rohkemgi hinnata valitsuse panust reservide kogumisele headel aegadel ning kulude kiirele kärpimisele kriisi saabudes.
Me ei tea veel, kas astutud sammudest piisab. Kindluse mõttes peame veel pingutama. On kriitiline valik, kas jätkame raskete (aga vajalike) otsuste tegemist või laseme rihma lõdvaks ja küsime rahvalt lisaraha suurte maksutõusude kaudu.
Väidan, et viimasena nimetatud variant oleks kergema vastupanu teed minek valitsusele ja raskem tee tööinimestele.
Eelarvekärpeid arutades püüavad kõik erakonnad näidata oma maailmavaatelist nägu ning pakkuda pelgalt päevapoliitilise punktivõidu saamiseks välja ideid, mis kohe on hukule määratud.
Näiteks ründavad sotsid järjepidevalt vanemahüvitist, sest too olevat Reformierakonna nägu. Vaadates viimastel aastatel tugevalt tõusule pööranud iivet, ütleks ma, et vanemahüvitis on nende tuhandete Eesti laste nägu, kelle sünd pere sissetuleku säilitamise tõttu võimalikuks sai.
Hoopis vähem on arutelusid laste arvust sõltuva tulumaksuvaba miinimumi teemadel, küllap seetõttu, et keegi ei mäletagi, kelle nägu too on. Ei mäleta keegi, kas see meede mõeldi välja iibe tõstmiseks või vaesuse vähendamiseks. Ühtviisi selge on, et mõju pole tal kummalegi. Ometi maksab see riigile aastas 1,4 miljardit krooni ehk kaks kolmandikku vanemahüvitisele kuluvast rahast.
Maailmavaatelise punktivõidu varju kannab sotsialistist rahandusministri ettepanek tõsta makse.
Pole sugugi vale küsida: kus on need tulud, mida annab senisest palju suuremalt maksustada? Kas tõesti on keskmisele eestlasele jõukohane maksta kuus 500 krooni rohkem kui seni? Või seab see Ivari Padari lisamaks ohtu sellesama keskmise eestlase pere toimetuleku?
Isegi kui selline suur lisakoormus igale palgasaajale panna, ei garanteeri see riigile hüppeliselt kasvavaid maksutulusid: lihtne majandusloogika ütleb, et laekumised ei kasva maksumääraga samas proportsioonis. Peale selle tabab hoop Eesti majanduse rahvusvahelist konkurentsivõimet, sest kes sooviks rajada ettevõtte (ja töökohad!) riiki, kus on kõrge maksukoormus ja ebasoodne ettevõtluskliima?
Üha uute maksutõusude väljamõtlemise asemel ja eelarve kulude kontrolli all hoidmise kõrval peame keskenduma sellele, et töö kaotanud leiaksid kiiresti töökoha ja nende perede toimetulek ei sõltuks töötukassa maksetest.
Olemegi jõudnud tagasi algusesse: riik ei tohi kriisile reageerides unustada peamist – hoida tuleb Eesti majanduskeskkonda, mitte lõhkuda (näiteks maksutõusuga) seda, mis aastatepikkuse tööga on saavutatud. Püksirihma jätkuv pingulhoidmine on esmapilgul raske ja lühiajaliselt ebapopulaarne, kuid vaieldamatult riigimehelik lähenemine.