Kas haldus-territoriaalne reform on Eesti arengu komistuskivi, mida ükski valitsus tänu poliitilistele erimeelsustele lahendada ei suuda? Sellisel juhul on raske aru saada regionaalministri ametkonna vajadusest.
Kas haldus-territoriaalne reform on Eesti arengu komistuskivi, mida ükski valitsus tänu poliitilistele erimeelsustele lahendada ei suuda? Sellisel juhul on raske aru saada regionaalministri ametkonna vajadusest. Kulude kokkuhoiu nimel oleks seejuures mõtekas luua Siseministeeriumi juurde üks osakond, mis tegeleks haldusreformi küsimustega. Valimiste aastal on vähe lootust, et ühe erakonna poolt tehtud ettepanekud realiseeruvad. Sellised püüdlused kõlbavad vaid valimiskampaaniaks teistest eristumiseks, et midagi tõeliselt ära teha on vaja koostööd. Regionaalminister Kiisleri põhjenduste taga on asjatundmatus. Põhjendused, miks radikaalne reform just nüüd majanduskriisi ajal läbi viia jäävad ebaselgeks. Tõsi, haldusüksusi tuleb korrastada, kuid on ebaõige jäädvustada Eesti NSV haldusjaotus. Praegune regionaalminister oleks võinud pigem Tarmo Looduse 2002 reformiplaani aluseks võtta, mis oli põhjalikumalt ette valmistatud ja mille kohaselt oleks jäänud 107 omavalitsust.
Minu hinnangul parim aeg haldusreformiks oleks 2011 aasta Riigikogu valimiste ja 2013 aasta kohalike omavalitsuste valimiste vaheline aeg, kuid ettevalmistusi selle kuluka protsessi läbiviimiseks võiks alustada juba praegu. Ühinemisega seoses tõsise analüüsini ei ole jõutud ning avalikkusele teatamise faasis on emotsionaalsed pinged nullinud kogu pingutuse.
Eestis ei sea reformi vajalikkust keegi kahtluse alla, kuid kõigepealt tuleb haldusreformi eesmärk ja olemus selgeks teha. Haldusreformi ei saa vaadata lahus regionaalpoliitikast, mida meil Eestis kahjuks pole. Regionaalpoliitika probleemiks pole liiga väiksed omavalitsused, vaid nende erinev suurus. Teenuste paremaks osutamiseks ei ole vaja reformida haldusjaotusi. Omavalitsus ei saa olla tulus, vaid peab olema tõhus. Tuleb läbi viia analüüs, millistes piirkondades haldusüksusi suurendada, et saavutada tõhusus, eriti kus rahvastik jääb hõredamaks. Tõmbekeskustes, kuhu rahvas aga koguneb tuleb eelnevalt uurida, kuidas seal valitseda.
Tagada tuleks demokraatia toimimine, omavalitsust tuleks vaadata kui terviklikku sotsiaalset mehhanismi, kus toimivad usaldussuhted. Suurte omavalitsuste puhul muutuksid valimised paratamatult erakondlikeks, kaoksid valimisliidud, milledel on aga lokaalne iseloom ja kogukondlik tähtsus. Siis ei tõuseks esile valijate tahe, ega avalduks elanikkonna tegelikud ootused.
Muuta tuleks kohaliku omavalitsuse korralduse seadust, et valimised saaks toimuda vastavalt territoriaalsele enamuspõhimõttele. Haldusreformi puhul tuleb arvestada asustustihedust ja asustuse eripära.
Valdade vabatahtlikul administratiivsel ühinemisel tekib sünergia, sest vabatahtlikkuse alusel sujub koostöö, samas tekivad erineva teovõimega omavalitsused, mis arenevad eri suundades, jättes valgete laikudena alles valdasid, kellega ei taheta ühineda.
Praegu peavad ühinemisplaane Vändra ja Kaisma vald. Käivad läbirääkimised ka Otepää suurvalla moodustamiseks. Rahvaküsitlus viidi läbi Tõrva linna, Helme ja Põdrala valla võimaliku ühinemise otsustamiseks.
Kuidas ühineda?
Kuidas ikkagi läbi viia reformi, kui vallad vabatahtlikult ühineda ei taha ja nagu rahvatarkus ütleb „vägisi armsaks ei saa!“ Midagi on vaja halduskorralduses muuta, kuid konkreetset tegevuskava pole ükski ekspert ega valitsusliige suutnud esitada. On vaid joonistatud kaarte ja pakutud kohalike omavalitsuste arvusid. Kas kohaliku omavalitsuse arvu vähendamisega saab kokku hoida kulutusi, julgen väita – ei saa, kuid paraneb avaliku teenuse kättesaadavus. Kuid kvaliteetse teenuse eest tuleb maksta, sest üldvalitsemiskulud ühe elaniku kohta kasvavad, samas kui väiksem vald on oma töökorralduses paindlikum, protsessid on isereguleeruvad, sest kogukond läbi kohaliku demokraatia kontrollib volikogu tööd – tegevus on läbipaistvam. Suuremas omavalitsuses seevastu on teenuse parem kvaliteet seetõttu, et tänu suuremale tulubaasile saab igale erialale palgata pädeva spetsialisti. Samas tuleb puudusena märkida, et kaob oma kodukoha identiteet, kui ühinetakse tõmbekeskuste järgi.
Kas tervikliku haldusjaotuse nimel tuleks Eestis rakendada valdade sundliitmist, kus ümberkorraldused tuleks läbi viia terviklikus plaanis? Kas ei teki siis „omadele võõras, võõrastele oma“ efekt, kus vabatahtlik sunniviisiline ühinemine ei ole enam kogukondlikult demokraatlik. Euroopas ja Skandinaavias on edukalt toiminud protsess, kus kõigepealt ühinetakse vabatahtlikkuse alusel, kus kõik omavalitsused räägivad kõigiga läbi, seejärel räägitakse omavalitsustega, kes ei ole suutnud koostööd teha – eesmärgiga, sundida neid liituma.
Julgen arvata, et päris demokraatlikust ühinemisest ei tule midagi välja, sest oluline oleks, et riik oleks tervik, selleks tuleb raam ette anda: kõigepealt boonuse foor, siis käsu foor ja lõpuks sundliitmine. Esmalt läbirääkimine, siis argumenteerimine ja põhjendamine – lõpuks saavad ka vallajuhid ühinemise kasulikkusest aru. (Prantsusmaal üle 37 000 omavalitsuse, aga juba üritatakse sundkorras ärgitama koostööle, sest lisa tasandite tekitamine loob keerulisust, kus demokraatia roll kipub ära jääma. Põhjamaades, kus riigi roll on suurem viiakse ühinemised jõulisemalt läbi).
Euroopa kogemus näitab, et moodsa ühiskonna optimaalne omavalitsuse suurus oleks 30-50 000 elanikku. Väiksem jääb nõrgaks ja suurema puhul rahvas võõrdub võimust.
Kogemus Euroopast näitab ka seda, et läbimõeldud liitumine võtab aega, kuigi tehniliselt on protsess võimalik läbi viia 2-3 aastaga, on eelkõige vaja poliitilist tahet. Taanis alustati aastal 2002, lõpule viidi 2007. Meie põhjanaabrid Soomlased alustasid 2005 ning viimased ühinemised toimuvad alles 2013.
Külavanem kui kogukonna eestvedaja
Haldusreformi kui kodaniku ühiskonna kujundamise üks võimalusi, saakski olla teadmine, et tarvis on tugevdada kogukonna identiteeti juba küla tasemel ja külavanem oleks liider, keda sunniviisiliselt tekitada ei saa. Seega külavanema kui kohaliku omavalitsuse käepikendaja roll tuleks seadustada, et korraldada kõige inimlähedasema eestvedaja roll rohujuure tasandil, kus külavanem on informatsiooni vahendajaks külaelanike ning volikogu kui rahva huvide esinduse ja riigiasutuste vahel. Praegune Kohaliku Omavalitsuse Korralduse Seadus (KOKS) seadustab nõrgalt külavanemat. Eestis on ligikaudu 4500 küla, aga külavanemaid vaid 1200 ringis. Kuna Eesti on piirkonniti erinev, peaks külavanema institutsiooni välja kujundama kohalik omavalitsus, kus oleks määratletud külavanema, kui kohalike elanike poolt valitud autoriteetse persooni õigused, kohustused ja rahalised vahendid, et ka väiksemad külad, kus seltsielu on vähemaktiivne saaks vallas oma muredega esindatud.
Praegune valitsus ei ole läinud jõulise haldusreformi teed. Mõistlik on ka Riigikogu aseesimehe Jüri Ratas’e seisukoht: „erakonnad peaks moodustama laiapõhjalise koostöökogu, leppima kokku haldusreformi printsiipides ja selle ajakavas.“
Mandaat kohalike omavalitsuste liitmiseks ei saa tulla valitsuselt, vaid peab lähtuma kodanikelt endilt. Selleks on vaja, et erakonnad läheksid konkreetses piirkonnas valimistele vastu selge sõnumiga: valides meid annate loa naabervallaga liitumiseks. Et läbi viia laiapõhjalist haldusterritoriaalset reformi, peab rahvalt mandaadi saama aga Riigikogu. Seega ei saa sundliitmist kindlasti mitte enne 2011. aasta valimisi läbi viia ja vaid juhul, kui erakonnad sellist soovi oma valimisplatvormis selgelt väljendavad. Eesti riik on jätkusuutlik, kui tööhõive ja tootlikkuse kasv algab kokkuhoidvast kogukonnast ja jääb vaid loota, et peale 18. oktoobri kellalööke haldus-territoriaalne reform ei kaotaks oma aktuaalsust.