Hiljuti kirjanike liidult kolmele ministrile kirjanike sotsiaalsete tagatiste paremaks korraldamiseks esitatud ettepanekud tekitasid meedias tugeva vastukaja.
Võib arutleda, kas esitamise ajastus oli just parim, kuid mina toetan kirjanike liitu ettepanekute eest. Taotlus on ju põhimõtteline, mitte ei nõua praeguses majandusseisus kohest täitmist. Samad küsimused laienevad kõigile teistele loomealadele. Tõesti on kunst kunstist ära elada.
Jan Kausi („Kirjanike ja kirjanduse roll”, EPL 10.3) öeldu, et kultuuriminister ei pea kirjandust riigile oluliseks teemaks, ei pea paika. Kindlasti on lugemisharjumuse kujundamine alus kogu ülejäänud hariduse omandamiseks. Hetkel toetab ministeerium programmi „Las laps loeb!”. Kõigile sündivatele lastele kingitakse oma raamat, mis peaks pöörama ka lapsevanemate tähelepanu lugemiskultuuri olulisusele. Oleme nimetanud 2010. aasta lugemis-aastaks.
Avaldamisõiguse ostmine
Üks võimalus kirjanikke raskel ajal toetada oleks see, et koostöös kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali ja kirjanike liiduga võiks ministeerium osta aastas kindla arvu (näiteks 7, 10 või 13) käsikirjade avaldamisõiguse. Ka oleks hea mõte markeerida raamatuid, mis on võitnud kultuurkapitali auhindu, et lugeja tunnustatud teoseid raamatupoes paremini märkaks.
Eesti riik toetab kirjarahvast lisaks eri programmidele ka kultuurkapitali ja loomeliitude kaudu. Loomeliidud ise jagavad toetusi, mis on seotud alampalga suurusega. Tänavu on riigieelarves selleks üle kaheksa miljoni krooni. Kultuurkapitali panusena lisanduvad kirjanduse sihtkapitali toetused ja stipendiumid, näiteks möödunud aastal oli neid üle 17 miljoni krooni. Stipendiume saab üle 50 kirjaniku.