Aafrika vallutab maailmauudised siis, kui seal on midagi halvasti või väga halvasti. Piraatidega Somaalia vetes on väga halvasti. Niigi maailma ohtlikumaks mererannikuks nimetatud piirkonnast on kujunemas uue mittekonventsionaalse sõja tanner.
Somaalia piraadid on olnud ohuks rahvusvahelisele kaubandusele alates 1990. aastate algusest, kui riigis puhkes kodusõda. Olukord läks tõsisemaks 2006. aastal, kui algas sõda Etioopiaga. Keskvõimu niigi saamatud püüdlused piraatlust ohjeldada jooksid liiva ning piraatlusega seotud grupeeringud lõid sisuliselt oma anarhiapiirkonna.
Enamik piraate pärineb autonoomsest regioonist Puntland. Varem põhiliselt kalapüügi ja kaubandusega tegelenud hõimudest on aastatega saanud professionaalsed laevade kaaperdajad ja pantvangide eest lunaraha kasseerijad.
Veel nüüdki põhjendab osa piraate oma tegevust sellega, et teiste riikide kalapüüdjad ning edasi-tagasi sõeluvad kaubalaevad on hävitanud nende kalavarusid. Tegelikult on kalanduse argumendist vähe alles jäänud. Hinnatakse, et kaaperdatud laevade ja pantvangide vabastamiseks on eelmistel aastatel välja käidud 100 miljonit dollarit, sellel aastal juba 400 miljonit. Tunnistagem, see on ikkagi tulusam äri kui valge kalalihaga kauplemine.
Peamine põhjus piraadiks hakata on seega raha, ja võimaluse nii vabalt röövimisega tegeleda loob anarhia Somaalias. Riigis, kus paljud võitlevad toidupalukese eest, elavad piraatide grupeeringute juhid villades ja sõidavad ringi luksusautodega.
Kuritegevusest saadud jõukus võimaldab neil endale ka näiteks nomaadide seast kolmas naine kosida ning enne paradiisi minekut maise elu kõiki võlusid nautida. Pole siis ime, et paljud 20–35-aastased mehed näevad oma elu võimalust just selle «äriga» tegemisel.
Maailmatasemel tegijad
Segamatu piraatlus on aastatega arenenud nii kvantitatiivselt kui ka kvalitatiivselt. Kui veel mõned aastad tagasi soovitati kaptenitel mööduda Somaalia rannikust mitte lähemalt kui
50 meremiili, siis nüüd korraldavad piraadid reide rannikust palju kaugemal seilavatele laevadele. Näiteks piraatide suurim saak, naftatanker Sirius Star, kaaperdati 450 miili kaugusel.
Piraadid kasutavad kiireid paate ning osavat taktikat. Kaugel rannikust triivivalt nn emalaevalt lastakse välja kiirkaatritel kihutavad löögirühmad, kes kaitsetu kaubalaeva kiiresti kätte saavad. Hõimusõdades saadud oskused ja Jeemeni relvakaupmeeste relvad kuluvad laeva vallutamisel marjaks ära. Somaalia rannik, eelkõige Eyli linn sobib ideaalselt kaaperdatud laeva «puhkekohaks» ja lunaraha läbirääkimiste juhtimiseks.
Piraatide rühmitused koosnevad laias laastus kolmest grupist. Esiteks endised kalamehed, kes tunnevad hästi kohalikku merd. Teiseks eks-sõdurid, kes on karastunud klannisõdades ning kelle ülesanne on tagada musklijõud. Ja kolmandaks tehnilised eksperdid, kes oskavad kasutada modernset aparatuuri nagu GPS- ja raadioside pealtkuulamise seadmeid.
Piraatidega hakati maailmatasemel tegelema alles 2005. aastal, kui eri laevandusega seotud rahvusvaheliste organisatsioonide hädakisa maailma liidrite kõrvu jõudis. Selle aasta 7. oktoobril võttis ÜRO vastu resolutsiooni 1838, mis andis kuuekuulise mandaadi Somaalia vetes piraatidevastast võitlust pidada. See on väga erakordne ja muuseas ka ohtlik pretsedent – rahvusvahelist õigust kasutatakse selleks, et rikkuda mingi riigi suveräänsust.
NATO saatis esimesed laevad konvoisid kaitsma eelmisel kuul ning on praegu rakkes mitme kaaperdatud aluse seirega. 12. novembril pidas NATO-le alluv Suurbritannia laev HMS Cumberland maha esimese pisikese merelahingu, kus kaotas elu kaks piraati.
10. novembril otsustasid ka Euroopa Liidu kaitseministrid anda roheline tuli mereväe missioonile, mis sai nimeks EuNavFor Atlanta. Kümnest alusest koosnev üksus ja seda saatev õhukaitse saabub Adeni lahte detsembris. See on esimene Euroopa Liidu mereväe missioon.
Anarhiale Somaalia vetes aitavad lõppu teha mitmed teisedki riigid. Näiteks India teatas eile ühe piraatide emalaeva hävitamisest ning ka Jaapan plaanib oma sõjalaevad Adeni lahte viia.
Adeni laht värvub verest punaseks
On selge, et mõnikümmend sõjalaeva suudavad kaitsta teatud arvu konvoisid ja piraatide probleemi lahendamisest on mõttetu rääkida. Somaalia merepiir on 3000 kilomeetrit pikk, kuid piraatide tegevusala ulatub isegi kaugemale. Laevu on kaaperdatud Pakistanist Keeniani, mis teeb ohutsooni suuruseks neli miljonit ruutkilomeetrit.
Ainuke võimalus olukorda muuta on siis, kui Somaaliast saab toimiv riik. Juba 17 aastat ei ole seal keskvõimu olnud ning asju korraldavad pideval vaenujalal kohalikud hõimupealikud. Riigis valitseb seadusetus ja korralagedus nii maal kui merel.
Nii ei olegi üllatav, et umbes tosinat laeva hoitakse Eylis, mis on sadamalinn poolautonoomses Puntlandi regioonis. Hinnanguliselt ootavad seal lunaraha vastu vahetamist 12 kaaperdatud laeva koos 200 pantvangiga. Piraatlusest tulenev raha on linna majanduse õitsele puhunud ning kohalikud võimud vaatavad röövlite tegevusele läbi sõrmede.
Igasugused sammud piraatide tegevust takistada toob paraku kaasa verevalamise. Briti aluse ja piraatide väike tulevahetus on vaid eelmäng. Siiani on piraadid pantvangidega suhteliselt viisakalt käitunud – pisut näljutanud ja hirmutanud. Vaevalt on nad aga sama leebed olukorras, kus nende elu, või veel hullem – raha – on ohus.
ÜRO, aga ka NATO ja Euroopa Liidu otsus piraatide vastu karmim olla väärib tunnustust, kuid kiire lahenduse asemel julgen ennustada pikka mittekonventsionaalset meresõda. Isegi siis, kui lühikest aega suudetakse sõjalaevadega piraatide tegevust pärssida, imbuvad nad maismaa-pakust uuesti välja, kui õhk ja meri rahvusvahelistest kaitseüksustest tühi on. Stabiilsus ja kontroll merel saab teoks siis, kui Somaalia sisemaal sureb anarhia.
Loodan, et uudised Somaalia piraatide «vägitegudest» paneb meid pisutki ümber mõtestama endi kangelasi. Ei tasu ka meil uhkust tunda eestlaste 12. sajandil korda saadetud mereröövlilugude (eelkõige siis 1187. aastal Sigtuna hävitamise) üle. Tunnistagem, et meie «kangelased» külvasid tollal sama palju pisaraid, hirmu ja kaost kui Somaalia piraadid praegu.
Samuti ei olnud kummagi puhul tegemist robinhoodlusega ehk rikaste raha ümberjagamisega vaesemale elanikkonnale. Piraadid on tavalised vargad, kes mõtlevad vaid endi heaolule.
Somaalia piraadid kaaperdavad ju ka humanitaarlaevu, mis on teel leevendama kodusõdadest räsitud rahva näljahädasid. 90 protsenti maailma toiduprogrammi pakkidest saadetakse just veetee kaudu, ning piraatide tegevus on abisaadetised Somaaliale pea täielikult peatanud.
Aga mis see meid puudutab
Võib ju skeptiliselt küsida, mis see meid puudutab? Kas tõesti ainult mõne Eesti (või veel mis hullem, Vene ja halli) passiga isiku pantvangi võtmine teeb probleemi meile aktuaalseks? Tegelikult ei ole piraatide tegevus mõne Eesti perekonna pisarad ja mure, vaid puudutab otsesemalt ja kaudsemalt meid kõiki.
Esiteks seetõttu, et väikeriigina peaksime hoolima kõigist oma elanikest. Need, keda see solidaarsuse jutt ei morjenda, võiksid aga muretseda oma kullakalli raha pärast. Somaalia rannikust möödub oluline osa Euroopa–Aasia ja ka Euroopa–Aafrika kaubandusest. Piraatide tegevus sunnib investeerima kaubavedude turvamisse või valima märksa pikemat marsruuti.
Uudised supertanker Sirius Stari kaaperdamisest kergitasid maailmaturul toornafta hinda ühe protsendi võrra. See on vaid üks näide, kus röövlite tegevusest tekkinud lisakulu hüvitavad lõppkokkuvõttes ka Eesti elanikud, makstes toodete eest kõrgemat hinda.