Tõnis Kõiv: prügi koos, kuidas edasi? (Türi Rahvaleht)

Möödunud nädalavahetusel koristas 50 000 inimest üle terve Eestimaa kokku sellise hulga prügi, mis võrdub ühe keskmise maakonna aastakogu­sega. Võib arvata või pigem loota, et selline kogus prügi ei teki looduses­se aasta pärast uuesti. Et tegemist oli siiski aastate jooksul minemavisatud prahi kokku kogumisega. Nüüd on vaja prügi kokkukogumisest astuda samm edasi looduse saastajate hulga vähendamise suunas.

Kahjuks on meie hulgas ini­mesi, kes ei pea meid ümbritsevat keskkonda millekski või lihtsalt ei mõtle oma teo tagajärgedele. Kui­das neid inimesi mõjutada? Arvan, et nii nagu ikka, ühte võluvitsa ei ole, tuleb teha erinevaid asju.

Üheks võimaluseks on keskkonnainspektsioonil sisse seada lü-hinumbriga telefon, kuhu saaks eba­seaduslikust prügist teatada. Sinna võiks helistada ka siis, kui maanteel märgatakse prügi maha laadivaid autosid või eessõitva auto aknast prügi välja visatakse. Numbrit ja sel­lele helistamise korda tuleks avalik­kusele tutvustada. Praegu enamasti ei teata, kuhu helistada või mida et­te võtta, kui märgatakse keskkonna prahistamist. Aga tuleb siingi saada üle võimudele teatamise valehäbist ja aktiivse kodanikuna ilmne keskkonna reostaja kas korrale kutsuda või võimudele teada anda.

Teiseks tuleks laiemalt tutvusta­da prügi ebaseadusliku käitlemisega seotud ohtusid ja karistusi. Reisilae­vade pardal on näha silte, kus mee­nutatakse, et prügi merre viskamine on käristatav. Ka maanteede ääres ja näiteks bensiinijaamades võiks sar­nast teavitamist teha, kus näha, et prahipildumise eest trahv kuni kaheksateist tuhat krooni. Pessimistid võivad ju väita, et mis see silt aitab?! Aitab ikka, sest silt on kui pidevalt toi­miv keelamine ja ähvardavast karistusest teada andmine. Teatavasti osa inimesi lihtsalt vajab seaduslikult käitumiseks aeg-ajalt meeldetuletamist, mis on keelatud ja mis lubatud.

Kaaluda tuleb liiklusseaduse muutmist, mis kohustaks autos oma­ma prügi kogumise võimalust. Olgu selleks siis prügikott, eraldi sahtel või tuhatoos. Liikluspolitsei saab vajadu­sel võimaluse olemasolu kontrollida. Saan väita oma isiklikust kogemusest, et see toimib. Autosõidu ajal tekib ik­ka prahti, äraviskamist vajab nii kommipaber, näts või kasutatud salvrätt. Mina panen selle kõik esiistmete va­hel asuvasse karpi, mida siis aeg-ajalt tühjendama peab. Mugav võimalus kogumiseks vähendab aknast väljaloopimise kiusatust.

Praegu on prügikoti omamine südametunnistusest lähtuvalt vaba­tahtlik. Äkki aitab kohustuslikuks muutmine vähendada teeäärte ri­sustamist ja muudab autoga sõitja­te suhtumist?!

Vestlesin eelmise nädala reedel Tallinn-Tartu maantee äärset sodi korjanud Paide ühisgümnaasiumi õpilastega ja tundsin laste eest piin­likkust nende isade ja emade eest, kes autoaknast sodi välja loobivad. Kas mõtlevad suitsukoni või kom-mipaberi minema lennutajad, et nende endi lapsed tulevad ja kor­javad selle kord kokku. Loodan, et need poisid ja tüdrukud ei viska ise ega lase ka oma vanematel autoak­nast midagi välja lennutada.

Et Eestimaa saaks puhtaks ja jääks puhtaks, vajame mõttevii­si muutust. Prügi laialiloopimine peab olema palju laiemalt taunitav kui seni. Siin on oma roll nii sea­dusandjal kui täitevvõimul, rääki­mata kohalikust omavalitsusest. Aga kõige alus on siiski inimene ise oma igapäevase käitumisega. Kui meie kõik paneme oma prügi prü­gikasti, ongi kogu tekkiv praht prü­gikastis, mitte looduses vedelemas.