Mitu kuud väldanud läbirääkimised tööturu osapoolte ning valitsuse vahel on lõpule jõudnud ning tööturu osapooled uue töölepinguseaduse põhimõtetes kokku leppinud.
Mitu kuud väldanud läbirääkimised tööturu osapoolte ning valitsuse vahel on lõpule jõudnud ning tööturu osapooled uue töölepinguseaduse põhimõtetes kokku leppinud. Peatselt jõuab seaduseelnõu Riigikokku. Kuna enne parlamendimenetlust on eeltöö olnud põhjalik, huvigruppidega läbi räägitud ning mõistlik kompromiss saavutatud, läheb usutavasti ka Toompeal arutamine lihtsamalt.
Miks uut seadust vaja on? Vastus on lihtne: vana on oma aja ära elanud. Pigem kommunismiehitajatele kohane senine töösuhte regulatsioon asendub globaalse majanduse nõuetele vastavaga. Uue seaduse ülesehitus lähtub põhimõttest, et nii tööandja kui töötaja teevad konkurentsis püsimiseks pingutusi.
Töötukassal tähtis roll
Tööandja areneb koos turul toimuvaga, suudab kiiresti reageerida, tootmist või teenust ümber profileerida. Töötajal tuleb aga end pidevalt täiendada ja oskusi juurde õppida, et püsida tööandja jaoks parima valikuna omal kohal. Selleks annab eelnõu töötajale aastas 20 kalendripäeva õppepuhkust (praegu ainult 14), mille jooksul tööandja säilitab töötajale tema keskmise palga.
Töötaja garantiid jäävad alles. Töölepingu lõppemisest tuleb jätkuvalt ette teatada ning hüvitisi makstakse samuti. Praktikas ei kasutata pikalt ette teatamist juba nüüdki. Puuduv etteteatamine makstakse rahas kinni ning inimene on, mitme kuu palk taskus, uue töökoha otsingul.
Põhimõtteliselt sama skeem on kirjas ka uues eelnõus. Arvestades väljakujunenud praktikaga, on etteteatamistähtaega lühendatud (15 päevast kuni 3 kuuni) ja koondamishüvitise suurust korrigeeritud (1–3 kuud). Samas suureneb töötukassast makstav hüvitis. Kui praegu maksab töötukassa esimese saja töötuks olemise päeva jooksul hüvitist 50% eelmisest palgast, siis nüüd tõuseb protsent 70ni.
Täiesti uue võimalusena saavad töötukassast hüvitist taotleda ka kas poolte kokkuleppel või isegi töötaja enda algatusel töölepingu lõpetanud inimesed. Kui ikka töötaja näeb, et tal ei ole konkreetsel töökohal perspektiivi ning ta tahaks hoopis midagi muud teha, siis hüvitise toel on ta uue ja parema töö otsingul vaba.
Uuringud näitavad, et tänapäeval vahetab inimene töökohta mõne aasta möödudes ning õpib elu jooksul selgeks 3–4 uut ametit. Ettevõtted ja nende loodud töökohad tekivad ja kaovad, töökohad muutuvad ajas ning inimestel tuleb samuti ajaga kaasas käia. Võib ka arengus pidama jääda, aga sel juhul positsioon tööturul halveneb, see tähendab, et tuleb rahulduda kehvemate töökohtade ja väiksema palgaga.
Miljardid täiendõppesse
Riik panustab perioodil 2007–2013 1,9 miljardit krooni inimest arendavatesse projektidesse. Uued ümberõppe võimalused avanevad tööturuameti kaudu, millele lisanduvad kolmanda sektori poolt läbiviidavad projektid. Suur roll saab olema kutsekoolidel, kes peavad hakkama ka täiskasvanutele uut ametit õpetama. Arusaadavalt nõuab see koolidelt uut lähenemist ning investeeringuid seadmetesse ja õpetajate väljaõppesse.
Tuleb jõuda ka mõtteviisi muutuseni, mis väljendub meie sõnavaras. Unustame ära sõna “kaader“. Ei ole enam nõukogudeaegset kaadrit ehk ühtlast töötajate massi ilma nime ja näota. Tänapäeval on iga inimene isiksus ja temale tuleb personaalselt läheneda. Suuremate tööandjate juures tegeleb selle tööga personalijuht.
Veelgi edasijõudnumates aga on mõtteviis jõudnud tasemele, et tööjõudu arendatakse ettevõttesiseselt. Vastava spetsialisti põhiülesanne on suunata ja aidata kaasa iga töötaja arengule, et areng toimuks tööandjale vajalikus suunas ja töötajale jõukohases tempos.
Kui tööandja ei soovi edasi areneda, paneb ta varsti pillid kotti, kuna ei püsi konkurentsis ja kõik töötajad jäävad tööta. Kui töötaja ei soovi edasi areneda, jääb ta samale tasemele püsima, tema konkurentsivõime tööturul langeb.
Ka seni tööturul nõutud oskusteta, üldhariduskoolist tulnud ehitajad maanduvad koolipinki, et amet õppida. Võib-olla isegi ehitajaametit, lisades napile praktikale teoreetilisi teadmisi ja uusi oskusi. Ainult õppides on võimalik saada enamaks kui hooajatööliseks ning oma elu kvaliteeti püsivalt parandada.
Uus töölepinguseadus ei ole kala, millest kõik kohe söönuks saavad. Pigem on tegu õngega, mille abil saab varasemast paremini kala püüda. Eesti tööjõud muutub kvaliteetsemaks, saab kõrgemalt tasustatud ning toodab suuremat lisaväärtust, kui selle nimel pingutavad nii tööandjad kui töötajad.
Tööturu osapoolte vahel kokku lepitud seaduse eelnõu annab mõlemale poolele selleks võimaluse ning riik soodustab tööturu osaliste pingutusi nii kuidas jaksab.