Ilmselt ei taluks keskmine Eesti lapsevanem paarist sekundist kauem olukorda, kus laps jookseb miinuskraadides ilmaga paljaste jalgadega lumel, jalgu katmas vaid plastmassist plätud.
Viimased 30 aastat peaaegu igapäevast sõda ja terrorit on Afganistani ühiskonda ja inimestesse jätnud haavad, mis on väga visad kinni kasvama ja paraku tekivad iga päev ka uued. Ikka on käimas võitlus Talibani, Al-Qaeda ja teiste terroriorganisatsioonidega. NATO praegune olulisim operatsioon on julgeoleku taastamine Afganistanis.
See riik on Talibani ja Al-Qaeda tegevuse tõttu jätkuvalt üks olulisemaid terrorismi algkodusid, väga suur narkootikumide tootja ning lõppude-lõpuks on keeruline uskuda, et maailm saaks veel korra rahulikult ja ükskõikselt pealt vaadata Talibani võimalikku uut tõusu Afganistani etteotsa. Jäid ju Talibani eelmisse valitsemisaega naiste õiguste täielik mahatallamine, inimeste massilised hukkamised, maailma kultuuripärandisse kuuluvate kunstimälestiste hävitamine ja muud õudused. Selle kordumist ei saa rahvusvaheline üldsus enam lubada.
Hoolimata jätkuvalt keerulisest julgeolekuolukorrast on viimase viie aasta jooksul Afganistani ühiskonna olukord märgatavalt paranenud. Kui Talibani režiimi ajal ei tohtinud tüdrukud koolis käia, siis nüüd käib koolis üle kolmandiku tüdrukutest, olgugi et ka praegu on Talibani rünnakute üks sihtmärke just koolid.
Paar nädalat tagasi Kabulis viibides nägin elavat linnaelu – liiklusummikuid, tänavatel tunglevaid mehi, naisi ja lapsi. Seega elab linn oma igapäevast elu, olgugi et elektrit jagub kolmeks tunniks ööpäevas, et suurel osal puudub linnas kanalisatsioon, et hulk tänavaid näisid lörtsi ja vihma tõttu põhjatud. Aga ka neil päevil häiris linnaelu hästi turvatud hotelli vastu suunatud Talibani enesetapurünnak, mille tagajärjel sai seitse inimest surma, teiste seas Norra välisministri visiiti kajastanud Norra ajakirjanik.
Sügav vaesus on üks põhjuseid, miks on Talibanil jätkuvalt lihtne värvata enesetaputerroriste ja teisi võitlejaid. Ilmekalt kirjeldab olukorda ühe noormehe selgitus, kes viimasel hetkel enne pommivöö lõhkamist sellest loobus. Vastates küsimusele, miks ta oli valmis terroritegu tegema ja pommivööd lõhkama, ütles ta, et talle lubati selle teo eest mopeed ja mobiiltelefon.
On päris selge, et narkootikumide, terroristide ja vaesuse vastu ei saa Afganistanis pelgalt sõjalise jõuga. Sellele peab lisanduma ja ongi lisanud rahvusvahelise kogukonna abi Afganistani inimestele, et võita usaldust, parandada inimeste elujärge ning vähendada terrorivõrgustike kasvupinda.
Ka Eesti on sõjalise missiooni kõrval alustanud arenguabi andmisega Afganistanile. Üks viimaseid otsuseid oli näiteks 400 000 krooni eraldamine Helmandi provintsi haiglale talvekütuse ostmiseks, et Eestist suurema provintsi ainuke haigla kevadeni tegutseda saaks. Me olemegi otsustanud, et oma arenguabis keskendume peamiselt Helmandi provintsile ehk piirkonnale, kus tegutsevad ka Eesti sõjaväelased, ning ennekõike tervishoiuvaldkonnale.
Helmandi provintsihaiglas on puudus kõigest, sealhulgas elementaarsestki tehnikast, mis võimaldaks päästa paljude vastsündinute ja emade elu. Sellesse me kavatseme panustada. Samuti on Eestil plaanis saata lähiajal Helmandi provintsi kogemustega tervishoiuekspert, kelle ülesanne on nii Eesti kui teiste riikide meditsiiniabi koordineeerimine ning kohalike tervishoiuinimeste nõustamine. Samas ei piirdu me ainult selle valdkonnaga. Kokku on sel aastal kavas eraldada Afganistani arenguabiprojektideks neli miljonit krooni.
NATO kõrval on Afganistanis tegutsemist alustanud ka Euroopa Liidu politseimissioon, mille ülesanne on arendada kohalikku politseid. Kui Afganistani armeele antakse juba päris kõrgeid hinnanguid, siis politsei olukord on palju kehvem. Seda ei usaldata, tema professionaalsed oskused on madalad. Aasta pärast peaks Afganistanis olema 350 Euroopa Liidu politseieksperti kohalikke koolitamas. Ka Eesti politseiekspert asub ilmselt lähema kuu jooksul teele.
Mõned päevad tagasi šokeeris lääneriikide avalikkust teade noorest Afganistani ajakirjanikust, kelle kohalik kohus oli surma mõistnud. Ka Postimehes küsis ajakirjanik, miks Eesti toetab riiki, kus mõistetakse ajakirjanik surma. Eesti on vaba ühiskond ja meie ajakirjandusvabadus maailmas suisa kolmandal kohal ning loomulikult mõistame me hukka nii ajakirjanike ahistamise kui surmanuhtluse.
Loodetavasti jääb ka see otsus täide viimata. Kuid Afganistani julgeoleku suurendamist ja sealse ühiskonna arendamist toetab Eesti ja toetavad teised riigid just seetõttu, et võimalused ajakirjanike kiusamiseks ja inimeste surma mõistmiseks oleksid tulevikus hoopis väiksemad.
Kui rahvusvaheline üldsus praegu Afganistani tulevikule käega lööks ning oma väed välja tööks ja abi andmise lõpetaks, siis lööksime ühtlasi käega ka paljude oma kodanike tulevikule. Nende tulevikule, kes rikuvad enda ja oma lähedaste elu Afganistanist pärit narkootikumidega.
Tõmbaksime kriipsu peale ka nende tulevikule, kes hukkuksid tugevnenud Talibani ja teiste terroriorganisatsioonide rünnakutes kõikjal maailmas. Ja samuti lööksime selle otsusega käega neile lastele, kes praegu on küll plätudega Kabuli lumes, kuid on elus ja neil on lootus. Rahvusvaheliste jõudude ja abi väljatõmbamine Afganistanist tähendaks paraku päris kindlat Talibani jõulist pealetungi ning võimuvõtmist, kuid hiljutise Talebani valitsusaja haavad on veel praegugi lahti.
Praeguste valitsejate eksimused ei tohi olla põhjus kergeks allaandmiseks. Lihtsad Afganistani külaelanikud on ka meie sõjaväelastele öelnud, et peamine, mida nad soovivad, on rahu. Ja see saab tulla siis, kui Afganistan pole enam mugav paik terroriorganisatsioonidele ja narkokaubitsejatele ning haridus on normaalne igapäevaelu osa suurele osale Afganistani elanikest.