Riik vajab lippu, vappi ja hümni, ühendab rahvast, kannab edasi riigi kultuuri ja traditsioone.
«Mu isamaa, mu õnn ja rõõm» on Paciuse teos, mis esmakordselt kanti ette Eesti esimesel laulupeol 1869. aastal. Väärika ajaloo ning traditsioonidega pidulikust laulust sai 1920. aastal Eesti vabariigi hümn seetõttu, et oli leidnud oma kindla koha rahva südames. 1991. aastal sai sellest Eesti taasiseseisvumisega uuesti riigihümn.
Lihtne kõigil kaasa laulda
Riigihümnide ajalugu pole sugugi nii pikk, kui esmapilgul võiks arvata. Suurbritannia hümni «God save the Queen» esmaettekanne oli 1745. aastal ning riigihümn sai sellest 19. sajandi algul, mil sai alguse praeguseks levinud komme, et riigil on tema rahvustunnet ja riiklust väljendav laul. Tänapäeval on hümn iga riigi üks võtmesümbol.
Muidugi muutuvad paljud olud aastasadadega ning näiteks inglased ja ameeriklased kannavad üldjuhul ette vaid hümni esimese salmi. Ameeriklaste 36-realine «The star-spangeld banner» on eriti pikk ning pole sugugi kindel, et kõik ameeriklased kogu hümni peast teavad.
Eestis on hümni-diskussiooni peetud korduvalt – nii 1920. aastal, kui «Mu isamaa, mu õnn ja rõõm» pärast Vabadussõda hümniks sai, kui ka taasiseseisvumisel, kui üks konkurent oli Gustav Ernesaksa «Mu isamaa on minu arm».
Kuigi meil on soomlastega sama viis, mille autor on Fredrik Pacius, on meie hümnil lisaks emotsionaalsele väärtusele ka praktiline väärtus. Teda on lihtne kaasa laulda ka neil, kes muusikainimesed ei ole. «Mu isamaa on minu arm» on näiteks suurema ulatusega ja palju keerukam, kuigi erakordselt ilus ja nüüdseks samuti väljapaistva traditsiooniga lugu.
Debatil, mis hiljaaegu läks lahti sellest, milline laul peaks kõlama riigilipu langetamisel, läks fookus veidi valesse kohta. Eesti riigi sümbolid on paigas ja neid ei muudeta mõjuvate põhjusteta.
Küll võib mõelda, kas igal hetkel kasutada riigihümni, või on kohti, kus võiks kasutada mõnd teist laulu või sümbolit. Näiteks lipu langetamine võiks olla koht, kus saaks väärtustada Gustav Ernesaksa «Mu isamaa on minu armu», anda talle Eesti riigi ametlikes rituaalides koha, mida ta väärib.
Eesti riigi taastamine, millele ta selgelt kaasa aitas, pigem suurendab selle laulu tähtsust Eesti jaoks.
Rahvas muudab täiuslikuks
Sümbolite vajalikkuse vastu ei vaidle enamasti keegi. Küll on selgelt välja kujunenud kaks arusaama, kuidas sümbolitesse suhtuda.
Ühed ütlevad, et sümbolite puhul mängivad määravat tähtsust traditsioonid ja ajalugu ning seetõttu ei tohi neid muuta. Eriti neid, mis on riigi jaoks kõige tähtsamad – lipp, vapp ja hümn.
Teised ütlevad, et sümbolid peavad ajaga kaasas käima ning neid on seetõttu vaja aeg-ajalt kas värskendada või muuta täielikult.
Riigi sümbolite puhul kaldun selgelt esimese lähenemise poole, isegi sel juhul, kui need sümbolid ei olnud täiuslikud oma sünnihetkel, muutis need täiuslikuks rahvas ise.
Veidi sarnane uuendusind käis üle näiteks Vanemuise teatrist, kui teatrile tehti mõned aastad tagasi uus logo ja hiljem, saades aru, et märgil oli oluline semantiline tähendus, võeti vana taas kasutusele. Sümbolitel on lisaks visuaalsele mõjule ka väga tugev emotsionaalne mõju. Ja seda ei saa mõõta joonlauaga.
Sümbolis on väge. See annab selle kandjale jõu, näo ja tähenduse. Meil on väärikas ja ilus lipp, mõjus vapp ja kõlav hümn.
Kõlab ehk pateetiliselt, kuid ma leian, et need kolm sümbolit oma praegusel kujul on sama pühad nagu kolm lõvi me vapil.