Jürgen Ligi: Maailma kõige mõttevabam ajakirjandus (Vesti Dnja)

Arvamus
|
Jürgen Ligi
|
22.01.2008

Eesti ajakirjandusvabadus on maailma tipp.

Eesti ajakirjandusvabadus on maailma tipp. Ja loogiline, et maailma kõige vabamast ajakirjandusest kuuleb maailma kõige vähem positiivset poliitika kohta, kes sel vabadusel lasknud vabalt olla. Mõttevabadelt saab ikka lugeda, et riik ja valitsejad on purulollid.

Vaba mõte sünnitab õhukese riigi – pole vaja ministeeriume, nõunikke, eksperte, poliitikutest rääkimata, on vaja teha laua taga googel-moogel ja anda välja tõde. Lollide asemel on tarvis arvamistoimetajat.

Toksid munavahtu sõnapaari, Aafrika näiteks, ja lennuk, ja saad valmistada loo, kuidas Eestil on vaja lennuväge ja ta on Gabooni kõrval alarelvastatud. Ta on ju kõrval, eks, laua peal, ja netist leitud tabelist teed ühekorraga ajalehe ja Eesti riigikaitse plaani.

Tööjõuturg on kah sõna, mis erutab, nagu relv, ja Skandinaavia kadestamisväärt kant. Paar patust poliitikunime lisaks, ja oled simson valmis – jõud ja kohtumõistja nagu Vanas Testamendis. Poliitika on vabas päevalehes see, et sõna ei saa poliitik, sõna saab tema vastu. Aga debatt ühiskonnas, tolle tappis ju ära Ansip, A, teab rääkida kokkki, A.
Ses seisuses ajab marru, kui siiski peab üleval pidama parlamenti ja valitsust sadade ja tuhandete ametnikega, kes kõik end arvavad kah mõnd teemat tundvat.

HH Luik arvas töölepingu seadusest ja tööturust täpselt nagu eelnõu autorid ja eksperdid. Aga ha-haa, Luik arvas sedagi, et tal on päevaleht! Tollest ei leia me teist nädalat ühtki asjalikku lugu kuumal teemal, ainult löögid rahvast kurnavate kapitalistide väravasse. Lehe vabadus on omaniku rahuldus ja missioon, kuid kas ka ajuvabadus, selles on küsimus.

Postimehega pole palju teisiti, ainult et seal sai täna ootamatult sõna väljaandja. Uskumatult arukas lugu selle teema kohta, lugesin kontrollimiseks kaks korda. Nüüd ei teagi, kuis hinnata seda õudusunenägu, mida ta leht siiani pakkus. Paanika on köetud ja positsioonid naelutatud. Kas väljaandja peab oma lehte ka lugema, ei tea kindlalt.

Tõele au andes sokutati PMs tahapoole üks ilusam ja sotsiaalselt närvilisem kirjutama neljajalgsest paindlikkusest – lepinguseaduse jalaga liigutada ei tohi, sest on veel kolm jalga, ja ei loe, et need juba liiguvad.

Samuti läks muide 2003. vanemahüvitisega. See sai tehtud pika programmi osana, aga kui temaga tegelema pidi, leidus miljoneid lapse eest liikujaid sotside parteist, kes kogunesid ainult selleks, et vanemahüvitis põhja lasta – argumendiga, et sellest ei piisa, meil on veel see ja too probleem. Tulemus – nüüd on meil nii hüvitis kui lasteaia, lastehoiu, töö ja pereelu ühitamise jm juba 2003. kirja saanud meetmed.

Ka Simsoniga on lugu segane. Kuidas kujutab omale nanoriiki ette ilmavaatelt esseer? Ja kas tal kodust on see mulje, et poliitik imeb mõtted pastakast ja päevalehest, käimata koolis, lugemata analüüse ja memosid?


Toeta

Liitu püsiannetajatega

Liitu Reformierakonna püsiannetajate kogukonnaga, et saaksime liberaalse maailmavaate veelgi enamate inimesteni viia. Anna oma pikaajaline panus, et Eesti jätkaks paremal kursil!

Vaata lähemalt