Riigi juhtimiseks on vaja luua norme ja jagada ümber rahvatulu. Demokraatlikus riigis antakse sellekohane mandaat valitud esinduskogule – parlamendile ja tema poolt ametisse määratud valitsusele. Demokraatia on enamuse võim ja kõikidel hääletamistel määrab vastu võetud otsuse selle poolt antud häälte enamus.
Nendel päevadel on üks parlamendis esindatud äärmusrühmitus algatanud revolutsioonilise protsessi – muuta riigi parlament teovõimetuks. Lenin ja Viktor Kingissepp saadaksid hauast õnnitluse.
See, mis Riigikogus toimub, on kohutav! Nii räägivad tuttavad, kes mõnikord vaatavad otseülekannet Riigikogu istungitelt. Tõsi on, on tõesti kohutav. Tänasel päeval on Riigikogu tegevus praktiliselt paralüseeritud EKRE parlamendirühma poolt. Peaaegu kõik eelnõud, mida on vaja ühiskonnaelu korraldamiseks, jäävad vastu võtmata.
EKRE ja mõnede Isamaa saadikute eesmärk pole vastuseis mingile konkreetsele eelnõule (selleks leitakse ükskõik milline, absurdselt ebaoluline eelnõu), vaid demokraatliku otsustusprotsessi halvamine. Nii nagu seda on õpetanud Lenin ja Viktor Kingissepp – vähemuste arvestamise reeglid tuleb muuta enamuse halvamise reegliteks.
Selgub, et Riigikogu kodu- ja töökorra seadus, milles nii hoolikalt on läbi mõeldud iga üksiku saadiku ja saadikute rühma õiguste tagamine, annab võimaluse demokraatia reeglite kuritarvitamiseks demokraatia vastu.
Tänasel kujul ja EKRE andekust bolševismi ideaalide järgimisel arvestades näib, et meie parlamendi edasine töö on võimatu.
Mida tuleks teha Riigikogu kodu- ja töökorra seaduses, et tagada normaalne otsustusprotsess?
Esiteks on vaja tõkestada nn. protseduuriliste küsimuse pahatahtlik kasutamine Riigikogu istungite takistamiseks. Selleks peaks töökorda lisama klausli, mille kohaselt fraktsiooni esindaja saab juhatajalt nõuda protseduuriliste küsimuste käsitlemise lõpetamist. Juhataja paneb selle ettepaneku hääletamisele ja kui täiskogu ettepanekut toetab, ei ole enam võimalik protseduurilisi küsimusi kuritarvitada.
Nagu kõikide tegevuste juures, on selge, et aeg on ainus tõeliselt taastumatu ressurss. Seetõttu on mõistlik mõelda ka Riigikogu töö ajaressursi ratsionaalsele kasutamisele.
Kui püüda kuidagiviisi hinnata Riigikogu töö tõhusust, siis võib teha masendavaid järeldusi.
Selleks, et saaksime ratsionaalselt kasutada istungiteks ette nähtud aega, on vaja teha teatud muudatusi.
Eelnõude menetlemiseks on vaja ette näha konkreetne aeg. Nii nagu me teeme olulise tähtsusega riiklike küsimuste käsitlemisel. Näiteks ettekandeks 20 minutit, küsimusteks kuni 20 minutit, sõnavõttudeks ka kuni 30 minutit. Sõna saavad Riigikogu liikmed võtta kindlas järjekorras – kõigepealt koalitsiooni esindaja, siis opositsiooni esindaja, siis jälle koalitsioon ja nii edasi, ja siis muud soovijad vabas järjekorras. Nii toimub see kõik Euroopa Parlamendis.
Sellisel moel tekiks ka mingi debatt, kui vastandlike seisukohtadega parlamendisaadikud esinevad üksteise järel ja saavad üksteisega vaielda. Selline vaidlusformaat puudub täna täiesti.
Eestis puudub praktiliselt üldse poliitiline debatt. Eksisteerib arvamus, et küsimustele vastamine ongi debatt. Aga see ei ole mingi debatt. Parlamendis esitatakse ettekandjale 60 küsimust. Kõige parema tahtmise juures võib neist asjakohaseks pidada 10-20, ülejäänud on kas sõnavõtud või käsu korras tehtud ajatäide. Seetõttu on mõistlik küsimuste arvu piirata.
Tavaliselt (mitte praegu) menetletakse arvuliselt suurem hulk eelnõusid ilma probleemideta, ainult tõesti oluliste eelnõude puhul tekib koalitsiooni ja opositsiooni kokkupõrge. Seetõttu on mõistlik eespool toodud ajalimiidiga käsitleda just eriarvamustega ettepanekuid. Võiks olla mõistlik moodustada nn. suur komisjon kõikide fraktsioonide esindajatest, kes otsustab, et väheolulised ja tehnilised eelnõud tulevad suurde saali ainult hääletamiseks, mitte täisprotseduuriga menetlemiseks.
Kuidas talitada muudatusettepanekutega?
Arutasime majanduskomisjonis ühte eelnõud. Majandusministeeriumi esindajad esitasid 29 muudatusettepanekut. Kuidas nii? Mismoodi siis eelnõu esitati? Lohakalt igatahes. On ebaloomulik, et Riigikogu komisjoni tuuakse eelnõu, lastakse seda riigikogu liikmetel arutada, ja siis tullakse – vabandust, osa asju jäi sisse panemata.
Komisjonidel peaks olema vaba voli teha valik, milliseid parandusettepanekuid suurde saali tuua ja milliseid üldse mitte hääletada. Briti parlamendis ei hääletata mingeid muudatusettepanekuid, seaduseelnõu kas kiidetakse heaks või lükatakse tagasi. Keegi ei hakka parlamendis midagi parandama. Ka Euroopa Parlamendis pole parlamendiliikmel mingit seadusandliku algatuse õigust. Briti parlamendis vaieldakse pööraselt, aga mitte mingi muudatusettepaneku, vaid eelnõu enda üle.
Nende ettepanekute peale puhkeb kindlasti suur kriitika, see tähendab opositsiooni õiguste piiramist. Aga näete, mida EKRE nende õigustega teeb. Järelikult ongi vaja reegleid korrastada.
Kõik Riigikogu liikmed, kõik rahvasaadikud on valitud Eesti valija poolt. Nii et eks tänane Riigikogu on ka Eesti rahva nägu. Või vähemalt kahe kolmandiku nägu, sest üks kolmandik ei käigi valimas.
Kui Riigikogu ainult protseduuritab ja ei saa ühtegi vajalikku otsust vastu võtta, siis tekitab see kindla peale kodanike hulgas rahulolematuse. Pangu kodanikud siis tähele, et selles kaoses on süüdi Eesti Konservatiivne Rahvaerakond. Ja lugege EKRE rahvasaadiku Jaak Valge raamatut Eesti parlamendi ajaloost, pöörates eriti tähelepanu 1930ndate aastate algusele…