Üleskutse kõik riigi kulud külmutada ja pensionide indekseerimine lõpetada kõlab asjatundmatule kõrvale võib-olla tugevalt, kuid tegelikult peegeldab see vähest arusaamist, kuidas riik toimib.
Viimasel ajal kuuleme poliitilises debatis üha rohkem loosungeid, mis lubavad keerulistele probleemidele lihtsaid lahendusi. Üks selline on Parempoolsete rahandusplaan, millega soovitakse kõik riigi kulud külmutada 2026. aasta tasemele.
Paberil võib kõlada ahvatlevalt, et külmutame kõik kulud ja saame riigi rahanduse korda. Tegelikult on asi hoopis keerulisem. Kui vaadata loosungi taha ja analüüsida, mida selline plaan kaasa tooks, jõuame üsna karmi tulemuseni.
Tegemist on populistliku plaaniga, mis nõrgestaks Eesti kaitsevõimet ning ühiskonna kõige haavatavamate inimeste toimetulekut.
Kaitsekulude külmutamine tähendab vähem kaitsevõimet
Alustame kaitsekuludest, sest praeguses julgeolekuolukorras peab see jätkuvalt olema prioriteet. Parempoolsete plaan tähendaks sisuliselt seda, et kaitsekulud väheneksid igal aastal 200–300 miljoni euro võrra, võrreldes tasemega, kuhu need muidu peaks majanduse kasvades jõudma.
Praktikas võib see tähendada, et meil jääks saamata ballistiline õhutõrje ja tuleks täielikult ära jätta kavandatud laevade programm. Teisisõnu jätaksime oma taeva ja mere teadlikult kehvemini kaitstuks, sest otsustasime kulud lihtsalt ühe numbri peale külmutada.
Eesti ühiskond on teinud suuri ja kohati valusaid otsuseid, et tõsta kaitsekulud vähemalt viie protsendini SKP-st. Seda selleks, et meie kaitsevõime oleks piisav ja Putinil poleks julgust siiapoole vaadata.
Riigikaitse vajab pikaajalist ja stabiilset rahastust, mitte lühinägelikku loosungipoliitikat. Korras riigirahandus peab tagama, et meil on igal ajahetkel piisavalt vahendeid enese kaitsmiseks. Parempoolsete plaan viib meid vastupidises suunas.
Pensionide külmutamine tähendab lubaduse murdmist eakate ees
Teine valus hoop tabaks meie eakaid. Pensionide stabiilne ja prognoositav kasv läbi indekseerimise on olnud teadlik valik, et aidata pensionäridel toime tulla elukalliduse ja hinnatõusuga.
Vaesusrisk pensionieas, eriti üksikpensionäride ja maapiirkondades elavate inimeste seas, on niigi väga kõrge. Kui pensionid külmutada, vaesuvad pensionärid reaalselt iga aastaga.
Pensionisüsteem on põlvkondadevaheline kokkulepe ja riigi selge lubadus tagada inimestele väärikas vanaduspõlv. Seda lubadust ei tohi lihtsalt kõrvale heita.
Putini põhjustatud geopoliitiline olukord maksab meile palju, kuid seda arvet ei tohi esitada ühiskonna kõige nõrgemale osale, kellel on kõige vähem võimalusi oma sissetulekuid ise suurendada.
Pensionär on oma panuse ühiskonda juba andnud. Ta on töötanud, maksnud makse ja aidanud meie Eesti riiki üles ehitada. Riik on andnud vastutasuks lubaduse väärikaks toimetulekuks vanaduspõlves. Pensionite vähendamine ja nende tõusu külmutamine oleks selle lubaduse murdmine.
Varjatud maksutõus ja noorte tuleviku röövimine pensionisammaste murendamise kaudu
Kulude külmutamise plaan lööks valusalt ka tulevikuks kogujaid, sest riigipoolsed maksed II ja III pensionisambasse jääks seisma praegusele tasemele.
See aga tähendab, et süsteemiga ei saaks liituda uusi inimesi, palga tõustes ei saaks kasvada II sambasse tehtavad maksed ning inimestel ei oleks võimalik valida, kas suunata oma brutopalgast II sambasse 2%, 4% või 6%. Samuti jääks ära kauaoodatud võimalus II sambaga varem taasliituda.
Me oleme Isamaa varasematest eksperimentidest II samba lammutamisel juba õppinud, kui valusalt see lööb inimeste sääste ja kuidas see kiirendab inflatsiooni, muutes meid kõiki vaesemaks.
Maksete peatamine või piiramine on sisuliselt ka varjatud maksutõus. Raha, mis peaks liikuma maksuvabalt inimeste isiklikele pensionikontodele ning tänu liitintressile nende tulevikku kindlustama, jääks inimestel lihtsalt saamata.
Kõige rohkem kannatavad selle tõttu noored, kellelt võetakse võimalus oma tulevikku pika aja jooksul ja efektiivselt kindlustada ning sunnime neid lootma esimesele sambale, millest üksi ei piisa väärikaks äraelamiseks pensionieas.
Kohalike omavalitsuste tulubaasi halvamine
Lõpuks halvaks Parempoolsete välja kuulutatud plaan ka kohalike omavalitsuste võime oma inimestele teenuseid pakkuda. Omavalitsuste tulubaasi külmutamine tähendab, et ükski vald ega linn tulumaksust täiendavat tulu ei saa, isegi siis, kui inimeste palgad ja arv omavalitsuses kasvavad.
Samal ajal kasvavad lasteaedade, koolide, teede ja muude avalike teenuste kulud paratamatult edasi ning varem või hiljem tähendab see investeeringute seiskumist ja kohalike teenuste kvaliteedi halvenemist üle Eesti.
Alles hiljuti sain Parempoolsetelt tugeva kriitika osaliseks oma ettepaneku eest eelarvedefitsiidi vähendamiseks jõukamate omavalitsuste tulubaasi kasvu piirata. Kuigi mind süüdistati selles, et võtan lastelt haridusraha, siis tegelikult puudutas minu ettepanek valitud omavalitsusi, kus tulud jätkaksid ka vähendamise järel kasvamist, sest inimeste arv, palk ja majandus kasvad neis omavalitsustes edasi.
Parempoolsete kulude külmutamise plaan on aga hoopis midagi muud. See lõikaks kogu tulude kasvu ära kõigilt omavalitsustelt.
Populism või vastutustunne?
Küsida rahvalt mandaati loosungiga „külmutame kõik kulud“ näitab minu hinnangul suutmatust mõista, kuidas riik tegelikult toimib.
Oleme valitsusvastutust kandes teinud suuri pingutusi, et suunata Eesti rahandus jätkusuutlikumale rajale ja katta samal ajal rekordiliselt kasvavaid kaitsekulusid.
Loomulikult tuleb riigieelarves leida märkimisväärseid kokkuhoiukohti, ent kokkuhoid peab olema teadlike poliitiliste valikute tulemus. Need valikud tuleb ka ausalt välja öelda. Ei piisa loosungist kulud külmutada. Tuleb ka öelda, milliseid kulusid vähendatakse, milliseid investeeringuid tahetakse edasi lükata, millistest tegevustest ollakse valmis loobuma ja milliseid teenuseid peame just praeguses julgeolekuolukorras kindlasti säilitama? Parempoolsete plaan vastuseid nendele küsimustele ei anna.
See on tee nõrgema, kaitsetuma ja vaesema Eesti suunas.