Tallinna linnavalitsuse katse panna järsk jäätmeveo hinnatõus täielikult jäätmereformi arvele jätab inimestele tegelikust olukorrast eksitava mulje, kirjutab Riigikogu keskkonnakomisjoni juht Yoko Alender.
Tegelik probleem on selles, et Tallinn tegutseb endiselt vana hankemudeli järgi ega ole läinud üle uutele tingimustele, mille eesmärk on muuta sorteerimine inimestele soodsamaks ja kogu süsteem läbipaistvamaks. Seetõttu tekib paratamatult küsimus, kas Tallinna juhid seisavad eelkõige elanike huvide eest või kõlavad nende jutupunktid rohkem kokku ühe Isamaasse kuuluva jäätmeettevõtja äriliste huvidega.
Praegu maksab inimene pakendite eest sisuliselt kolm korda. Kõigepealt poes toodet ostes, sest iga pakendatud toote hinnas sisaldub juba pakendi kogumise ja ringlussevõtu kulu. Teist korda siis, kui pakend visatakse segaolmejäätmetesse ning selle käitlemine kaetakse jäätmeveo teenustasudest. Ning kolmandat korda maksumaksjana, sest Eesti peab maksma Euroopa Liidule miljoneid eurosid plastpakendite vähese ringlussevõtu tõttu.
Samas maksavad pakendiettevõtted juba täna tootjavastutusorganisatsioonidele tasusid selleks, et turule lastud pakendid kokku koguda ja ringlusse võtta. Ometi langeb osa kuludest endiselt uuesti inimeste ja maksumaksjate õlgadele. See näitab hästi, miks senine süsteem on killustunud, läbipaistmatu ja inimeste jaoks ebaõiglane.
Just selle probleemi lahendamiseks jäätmereformi tehaksegi. Reformi eesmärk ei ole muuta sorteerimist kallimaks, vaid vastupidi – luua süsteem, kus hoolas sorteerija maksab vähem kui see, kes viskab kõik segaolmesse.
Tallinna juhtide väide, et jäätmereform põhjustab 63 protsendi suuruse hinnatõusu, ei kirjelda tegelikku mõju inimese rahakotile. Reformi mõju segaolmejäätmete tühjendushinnale on hinnanguliselt kümnete sentide suurusjärgus ühe tühjenduse kohta. Kui inimene jätkab kõigi jäätmete panemist ühte konteinerisse, võib ühe tühjenduse hind tõusta sõltuvalt konteineri suurusest umbes 30–95 sendi võrra. Sorteeriva leibkonna puhul jääb kuine jäätmekulu Eesti keskmisena umbes viie euro juurde.
Küsimus ei ole ainult hinnas, vaid selles, millise süsteemi me loome. Eestis on aastaid olnud olukord, kus inimene sorteerib küll pakendeid, biojäätmeid ja paberit, aga süsteem ise ei anna talle kindlust, et see pingutus päriselt ära tasub. Kui hoolikalt sorteeriv inimene saab teate, et kollase pakendikoti hind jälle tõuseb, tekib õigustatud küsimus: miks ma üldse pingutan?
Hoolas sorteerija ei tohi tunda, et teda karistatakse. Vastupidi, kogu jäätmesüsteem peab olema üles ehitatud nii, et sorteerimine oleks lihtsam, mugavam ja odavam kui kõikide jäätmete ühte konteinerisse viskamine.
Oluline on mõista, et põletus- ja ladestustasude tõstmise mõte ei ole inimeste karistamine. Tegemist on keskkonnatasuga, mille eesmärk on muuta jäätmete põletamine vähem atraktiivseks kui ringlussevõtt. Kui prügi põletamine jääb kõige odavamaks lahenduseks, ei teki Eestisse tugevat ringlussevõtu tööstust, uusi investeeringuid ega töökohti. Me põletame lihtsalt väärtusliku materjali ära ja maksame pärast veel Euroopa Liidule trahve peale.
Jäätmed ei ole lihtsalt prügi. Need on ressurss. Paber, plast, metall ja biojäätmed võivad õigesti kogutuna jõuda uuesti kasutusse. Kaasaegse jäätmepoliitika eesmärk kogu Euroopas ongi see, et võimalikult vähe jõuaks põletusse või prügilasse.
Samas tuleb ausalt tunnistada, et jäätmereformi eelne süsteem oli inimeste jaoks sageli segane ja ettearvamatu. Näiteks pakendikoti teenus on paljudes omavalitsustes jätkuvalt vabaturu teenus, kus teenusepakkujad saavad hindu muuta märksa vabamalt kui korraldatud jäätmeveo puhul. Inimesele jääbki tunne, et ta maksab täpselt nii palju, kui ta parasjagu välja kannatab.
Just seetõttu on jäätmereformi üks oluline osa ka süsteemi korrastamine. Reformiga seati pakendiveole 50-sendine hinnalagi ühe tühjenduskorra kohta. See annab inimestele kindluse, et pakendite üleandmine ei muutu kontrollimatult kalliks. Kuid selle rakendamine sõltub nüüd kohalike omavalitsuste otsustest ja hangetest.
Seetõttu ei ole oma töö tegemata jätnud Tallinna juhtidel aus jätta muljet, nagu oleks tegemist maksutõusuga. Tegelik valik on palju sisulisem. Kas jätkame süsteemiga, kus põletame ressursse, maksame Euroopa Liidule trahve ja hoiame alles läbipaistmatu hinnastamise, või loome süsteemi, kus sorteerimine tasub ära, jäätmed muutuvad majanduslikuks väärtuseks ning inimene saab lõpuks õiglase ja läbipaistva süsteemi.
Jäätmereformi mõte on lihtne: hoolas sorteerija peab võitma, mitte kaotama.