Metsanduse üle käiv vaidlus ei ole lihtne ega peagi olema. Selles põrkuvad päriselt erinevad huvid ja väärtused ning nende tasakaalustamine ongi poliitika ülesanne, kirjutab riigikogu keskkonnakomisjoni esimees ja endine kliimaminister Yoko Alender.
Eesti metsade üle on vaieldud aastaid ja vahel jääb mulje, et vaidlus ise on muutunud eesmärgiks. Ometi ei saa me lõputult arutada, kui samal ajal ootavad lahendust nii looduskaitse, metsaomanikud, tööstus kui ka inimesed, kelle jaoks mets on osa elukeskkonnast ja identiteedist. Mina usun endiselt, et kokkulepe on võimalik ja vajalik.
Mets ei ole Eestis ainult majandusressurss ega ainult looduskaitse objekt. Mets on korraga elurikkuse kandja, kliimapoliitika osa, töökohtade allikas ja kultuuriline väärtus. Just seetõttu peavad ka otsused olema tasakaalus. Ei piisa sellest, kui üks pool tunneb, et tema sai võidu. Vajame lahendust, millega Eesti ühiskond tervikuna edasi saab minna.
Rahvusvaheline eesmärk kaitsta 30 protsenti maismaast ja merest ei ole suvaline poliitiline loosung, vaid teadlaste kokkuleppel sündinud vastus elurikkuse kriisile. Eesti on unikaalses positsioonis, saaksime olukorra, milleni aastakümnete pikkune looduskaitse traditsioon on viinud, seaduse tasandil fikseerida, sest meil nii ongi, umbes 30 protsenti maismaast on juba erinevate looduskaitseliste piirangutega kaetud.
Samal ajal on ka metsamajandusel Eestis oluline roll ning sektor vajab ettenähtavust just metsa koha pealt. Seepärast sündiski ettepanek fikseerida seaduses nii põhimõte, et 30 protsenti maismaast kui merest on kaitse all ja 70 protsendil metsamaast saab ilma täiendavate piiranguteta majandada. Sisuliselt on see praeguse olukorra fikseerimine, kui viime lõpule juba kavandamisel olevate looduskaitsealade moodustamise.
Looduskaitsjad kardavad, et kaitse muutub näiliseks. Metsandussektor kardab, et majandamise võimalused muutuvad ajas üha ebakindlamaks. Mõlemad mured on päriselt olemas. Seetõttu ei aita meid enam vastastikune sildistamine ega kahtlustamine, vaid ainult selgus detailides: mida me kaitse all täpselt arvestame, millised piirangud kus kehtivad ja millise kindluse riik osapooltele annab. Need täpsustavad arutelud toimuvad.
Minu hinnangul ei ole looduse kaitsmine ja majandamine vastandlikud eesmärgid. Eesti olukord näitab, et need on ühendatavad. Kui looduse seisukord ei ole piisavalt hea, saab ressurss, mida majandada, varem või hiljem otsa. Metsanduse praktika peab muutuma järjest kestlikumaks ja looduslähedasemaks. Inimeste ootused on muutunud. Suured lageraied häirivad. Samuti on selge, et Eesti ei saa rajada oma metsanduse tulevikku ainult suurele raiemahule, vaid üha enam sellele, kuidas luua puidust rohkem lisandväärtust.
Metsanduse üle käiv vaidlus ei ole lihtne ega peagi olema. Selles põrkuvad päriselt erinevad huvid ja väärtused ning nende tasakaalustamine ongi poliitika ülesanne.
Selge on aga see, et ühiskond ootab mitte ainult arutelu, vaid ka suunda. Iga järgmine samm, olgu see kokkulepe või selle poole liikumine, peab andma rohkem selgust ja kokku leppimist kui senine määramatus. Küsimus on valmisolekus otsida ausat lahendust, mitte kinnistada vastasseisu.