Riigikogus on normaalne debatt asendunud opositsioonipoolse väljapressimisega: valitsusel on nädal aega ministri vabastamiseks, või muidu…. ; valitsus ei tohi enne valimisi midagi otsustada, sest me pöörame need asjad nagunii tagasi….; ka juba varem tehtud valitsuse otsused pöörame tagasi….; meil on oma valgusfoor jne jne. See valgusfoor sarnaneb üha enam omaaegse Anttila postimüügi kataloogiga, kust iga opositsioonipoliitik endale tühistamiseks sobiva seaduse tellida saab.
Paraku pole selles tühistamise kataloogis mitte sõnagi selle kohta, et mida siis asemele pakutakse. Millega täidetakse kõik need riigi sissetulekutele tühistamiskampaaniaga tekitatavad augud? Pole kuulnud muud midagi peale sisutühja lubaduse – me tõmbame majanduse käima. Ah jaa, lisaks on veeretatud mõtteid pensionisüsteemi lõplikust dreneerimisest, sest nagu ütles hiljutine EKREIKE taustaga Põhimõtte Koja raport: „pensionärid muretsevad kõige vähem rahaasjade pärast“. Ehk siis majanduse käimatõmbavaks jõuks saab pensionäride pigistamine.
Nüüd oleme siis jõudnud järgmisele tasemele – pantvangi ei püüta võtta mitte ainult Eesti valitsust, vaid oma haaret laiendatakse juba naaberriigi, ühe meie kõige lähema liitlase Rootsi valitsust ähvardades. Kui viisakas, mõistlik, patriootlik või nõme selline tegevus on, otsustage ise. Minu jaoks on see kindlalt punane joon. Nii lihtsalt ei tehta. Ähvardada – sest mida muud see on kui ähvardus – meie ühe kõige lähedasema naaberriigi valitsust, et kui nemad ratifitseerivad Eesti-Rootsi vanglarendi lepingu, siis tuleb järgmine Eesti valitsus ja rebib selle lepingu tükkideks on nii vale ja piinlik, et ükski vähegi Eesti riigi huvisid oma erakondlikest huvidest kõrgemaks pidav inimene seda ei teeks. Veel vähem kiitleks sellega.
Piinlikust lisab kogu sellele täiesti maffialikule käitumismustrile see, et Rootsi parlamendis, mis kiitis lepingu heaks nädal tagasi, hääletasid lepingu vastu ainult kaks marginaalset erakonda – vasakpoolsed ja rohelised. Kusjuures vasakpoolsed on sama erakond, kes kuni Nõukogude Liidu lagunemiseni olid Vasakpoolsed Kommunistid. Need on siis Isamaa, Urmas Reinsalu ja Tõnis Lukase tänased puutepunktid Rootsis.
Ma olen elus päris palju kordi pidanud valima ja hääletama. Alati on minu jaoks olnud oluline nii see, mille poolt ma hääletan kui ka see, kellega ma koos mingi asja vastu olen.
Niisiis ütleb meile opositsioon, et valitsus ei tohi praegu midagi teha, sest varsti on valimised. See jutt on käinud selle aasta algusest. Sama juttu räägiti tagurpidi keeles peale eelmisi riigikogu valimisi. Siis hakati Reformierakonda süüdistama valimiste võitmises. Kättemaksuks otsustasid vanad EKREIKE kumpanid, et demokraatia tuleb tasalülitada.
Meenutagem: 2023. aasta märtsis toimunud valimistest kuni aastavahetuseni 2024 takistati erinevate lausaliste obstruktsiooniliste meetoditega nii parlamendi kui selle läbi kogu riigiaparaadi tööd. Ehk nagu ütles toona meie kõigi lemmik Urmas Reinsalu: „opositsioon leiutas tuumanupu ja nüüd me kasutame seda”. Seega siis ei tohi opositsiooni ja selle isehakanud liidri arvates valitsus ega parlament midagi otsustada ei enne ega peale valimisi. See teeb kokku pea poole valimistel saadud mandaatperioodist. Kas me tõesti selliseid väljapressijaid tahame näha järgmiste valimiste võitja ja valitsuse moodustajatena? Kas me sellist Eestit tahtsimegi? Mina ei tahtnud.
Aga tagasi algusesse – kuidas me nüüd siia oleme sattunud? Ega see pole esimene kord ei Eesti ega maailma ajaloos, kus poliitikud inimesi hirmutades neilt toetust on taotlenud. Praegu hirmutatakse inimesi rootsi vangide ja praeguse riigikogu poolt vastu võetud seaduste tühistamisega. Sellega sarnane hirmutamine käis näiteks ka enne 2003. aasta valimisi, kui erakond Res Publica võitis valimised loosungiga „Vali kord“. Ja ennäe imet, ka toona, nii nagu praegu on kõva kätt ja korra majja löömist meile lubamas Urmas Reinsalu. Ma soovitan kõigil alla 40-aastastel küsida oma eakamate sõprade käest, kuidas Res Publical toona läks. Ja kõigil, kes üle 40-ne ning mäletavad, soovitan mõelda, miks peaks seekord teisiti minema.