Paar nädalat tagasi oli Riigikogu avatud uste päev. Käisin ka kohal, kohtusin suure hulga inimestega ja kogesin, et kuigi Reformierakonda kirutakse mingite asjade eest, leiavad inimesed üldiselt, et alternatiivid oleks palju ebaselgemad ja tõenäoliselt hullemad. EKREIKE tagasitulek on inimeste silmis sama atraktiivne kui pakkumine kahenädalaseks kruiisiks Hormuzi väinas. Ja ega ka selle lahjendatud variant Isamaa ja Keskerakonna kooselu näol erilist ootusärevust esile kutsu.
Minu järeldus oli, et kuigi Reformierakonna puhul kõigega rahul ei olda, siis vähemalt teatakse, mida meilt tulevikus oodata võib. Sama ei saanud veel paar nädalat tagasi öelda EKREIKE kohta. Nüüd hakkab pilt selginema. MTÜ Põhimõtte Koda, mida võiks selle eestvedajaid ja rahastajat silmas pidades ka EKREIKE mõttekojaks nimetada, tellis Bigbanki peaökonomist professor Raul Eametsalt majandusraporti. Ühest küljest meenub seda raportit lugedes kõnekäänd “kes maksab, tellib ka muusika”. Teisest küljest annab see suhteliselt üllatava avameelsusega pildi sellest majanduspoliitikast, mida EKREIKE 2.0 hakkaks pärast 2027. aasta valimisi võimule saades viljelema. Kui siiamaani on valijad pidanud leppima üldise loosungiga „tõmbame majanduse käima“, siis see raport, mida võib tinglikult pidada praeguse opositsiooni valimisprogrammi majanduslikuks tuumaks, annab sisutühjadele loosungitele kohati päris hirmutava värvingu.
Võttes aluseks nii Eametsa raporti kui EKREIKE arvamusliidrite ideed edukast Eestist, panengi siinkohal kokku võimaliku EKREIKE 2.0 järgmiste riigikogu valimiste programmi alge. Raport kaardistab küll Eesti majandust ja selle probleeme paljudest erinevatest aspektidest lähtudes, aga lahendused „majanduse käimatõmbamiseks“ lähevad suhteliselt ühte auku. Peamine majanduse mootor saab olema ….. pensionärid. Tooniandvad mõtted ja plaanid on külmutada pensionid põhjendusega, et pensionärid „muretsevad kõige vähem rahaasjade pärast“, tõsta pensioniiga ning kujundada esimene sammas ümber peremudelipõhiseks, sidudes selle nii laste makstud sotsiaalmaksu kui ka lastelaste arvuga. Samal ajal lõpetataks riigi maksed teise sambasse ning kehtestataks laste arvu põhine sotsiaalmaks.
See oleks siis pensionäride panus majanduse arengusse. Selle võiks lühidalt kokku võtta: „pole lapsi, pole ka pensionit“. Ja kui lapsed on, las nad siis maksavad. Aga kuna isegi EKREIKE ei suuda päris kindel olla selles, et ainult pensionäridest piisab „majanduse käimatõmbamiseks“, siis on igaks juhuks olemas ka lisameetmed. Ehk teisisõnu, mis kinni ei jää, saab kinni löödud: ettevõtete kasum maksustatakse ning üksikisiku tulumaks muudetakse astmeliseks.
OECD riikide hulgas võib küll Eesti maksusüsteem olla juba tosin aastat hinnatud kõige konkurentsivõimelisemaks, aga nagu öeldakse Eametsa raportis: „Lihtne maksusüsteem koos suhteliselt madala maksukoormusega ei kata täna enam ühiskonna vajadusi“. Minu jaoks tekib siin huvitav paradoks. Opositsiooni arvamusliidrid on tänapäeval kõigi maksude tõstmise vastu, nõuavad praktiliselt kõikide toetuste tõstmist, lubavad tühistada hulgaliselt kehtivaid makse ja väidavad, et meie maksukoormus on liiga kõrge. Kuidas läheb see kokku järeldusega, et lihtne maksusüsteem ja madal maksukoormus ei kata enam meie vajadusi, seda minu piiratud fantaasia ei suuda aduda. Ega ometi opositsionäärid ole valetajad ja populistid? Ei või olla.
Aga lisaks majanduse teemadele on EKREIKE juhtivate figuuride käest tulnud teisigi huvitavaid mõtteid, mida ehk valimiste järgselt ellu hakatakse viima. Näiteks eestikeelsele haridusele ülemineku tempo aeglustamine, mis keskerakonnale südamelähedane. Või lahutamatu abielu idee, mida toetavad ekrelased eeldusel, et seda ei kehtestata tagasiulatuvalt. Lühikokkuvõte EKREIKE 2.0 järgmise aasta valimisprogrammist on: “Kinnitage turvavööd, sõit läheb lahti. Kuna pensionäridele turvavöid ei jätku, siis nemad paneme ballastina pagasiruumi”.