Riiklik sekkumine demograafiaprotsesside suunamisel tekitab vaid suuremaid probleeme ja halvendab olukorda. Kuigi äsjane raport sisaldab sisukaid ettepanekuid, on vaja poliitikuid, kes need ellu viiksid, kirjutab riigikogu liige Valdo Randpere.
Lugesin Eesti rahvastikuteadlaste raportit «Kestlikkust otsides: Eesti rahvastikutaaste ja poliitikasoovitused». Raporti tellija on MTÜ Põhimõtte Koda, mida on rahastanud Jaan Tõnissoni Postimehe fond. Tellijast lähtudes võiks selle raporti läbi lugemata ära tühistada vanas heas nõukastiilis: ma ei ole seda lugenud, aga see ei meeldi mulle.
Tellijast lähtudes võiks selle raporti läbi lugemata ära tühistada vanas heas nõukastiilis: ma ei ole seda lugenud, aga see ei meeldi mulle. Seda ma ei kavatse teha. Sest raport on tegelikult väga sisukas ja pole ka poliitiliselt kusagile poole eriti kaldu. Tõesti kasulik lugemine igaühele, kes tahab aru saada demograafiast.
Eriti kasulik oleks see raport juhul, kui selle tõlgendamisel ja rakendamisel kasutataks vähem teist populaarset meedet – demagoogiat. Paraku on poliitika ilma demagoogiata paljude poliitikute arvates nagu tsirkus ilma klounideta ning seepärast aetakse valijatelt aplausi saamise nimel ohtralt täielikku soga ka kõige tõsisemate teemade puhul. See ei ole etteheide raportile endale, absoluutselt mitte. Demograafia on tõsine teema ja selle lahendamine demagoogiliste ettepanekutega à la «lahutamatud abielud» pigem naeruvääristab kogu probleemi.
Maksukoormuse tõusuga valijad ei nõustu
Raporti tutvustamisel näidati presentatsiooni, mille üheks väiteks oli: «Eestil on ruumi mõõdukalt maksukoormust suurendada, et kestlikkuse toetamiseks vajalikke tegevusi rahastada.» Pange see lause viimaste aastate poliitilisse konteksti ja võite kindlad olla – Eestis pole ühtegi opositsioonipoliitikut, kes julgeks toetada maksukoormuse kasvu. Kogu tänane reitingutele orienteeritud poliitkultuur baseerub just vastupidisel narratiivil – maksukoormus peab vähenema, maksutõusud on saatanast ja kõik toetused peavad kasvama.
Selles olukorras on erakondlik enesetapp hakata otsima valijate hulgast inimesi, kes on valmis leppima maksutõusudega selle nimel, et äkki siis meie rahvastik kasvab kunagi tulevikus. Sest alati leidub keegi, kes lubab kogu rahva viie leiva ja kahe kalaga ära toita. Ilma et leib süües väheneks või kalade asemel kellelegi õng pihku suruda tuleks.
Olen suures osas nõus ka raporti selle väitega, et kuigi ükski rahvas pole jätkusuutmatu sündimuse probleemile püsivat lahendust leidnud, ei tähenda see, et peaksime püssi päris põõsasse viskama. Praegu on küll ainult ühes OECD riigis sündimuskordaja 2,1 või üle selle. See riik on Iisrael, kus sündimus on 2,87 last naise kohta. See tõdemus ei tekita erilist optimismi selles, et meie suudaksime leida selle kuldse lahenduse, mis täidaks meie maa lastega. Küll on maailmast tuua näiteid, kus rahvastiku planeerimine riigi sekkumise tulemusel on viinud tagajärgedeni, mida tagasi pöörata on keeruline, et mitte öelda võimatu.
Riigi sekkumine vähendas sündimust
Võtame Hiina RV, kus 1970. aastate keskel elas pisut alla miljardi inimese ja kus iga naine sünnitas keskmiselt kolm last. Siis tuli küberneetik ja raketiteadlane Song Jian ning koostas mudeli, millesse pani ainult matemaatilised näitajad, arvestamata ühtegi sotsiaalmajanduslikku aspekti. Tema mudeldamise tulemus oli hirmutav – aastaks 2080 ennustas see Hiina rahvastiku arvuks 4,26 miljardit. Tema arvates oli aga Hiina «ideaalne» või soovitav rahvaarv hoopis ligikaudu 650 miljonit inimest.
Selle saavutamiseks soovitas Song Jian sündimuse kiiresti viia ühe lapseni pere kohta, hoida seda taset 20–40 aastat ja seejärel lubada sündimus tagasi asendustasemele ehk umbes 2,1 lapsele naise kohta. Nii tehtigi ja 1980. aastal viidi sunniviisiliselt sisse nn ühelapsepoliitika, kuigi selleks ajaks oli sündimus juba nagunii kiires languses. Ei võetud arvesse ka samalaadseid trende teistes Aasia riikides, nagu näiteks Lõuna-Koreas ja Jaapanis.
Ühelapsepoliitikat viidi ellu täie tõsiduse ja brutaalsusega. Riigi tööriistakasti kuulusid nii sünniload, sunniviisilised abordid kui ka sundsteriliseerimine. Kõige tuntum tagajärg oli sooline tasakaalutus. Kuna poega eelistati traditsiooniliselt tütrele ja perel oli sageli ainult üks «võimalus», levisid tüdrukute abortimine, laste varjamine, hülgamine ja mõnel juhul ka tapmine. Tulemuseks olid kümned miljonid «üleliigsed» mehed, kellel on raske või võimatu leida abikaasat.
Pööre Hiina rahvastikupoliitikas
Nii kestis see 35 aastat, kuni 2016. aastal ühelapsepoliitika asendus kahelapsepoliitikaga. Kuna sündimus ei hakanud kasvama, asendati seegi 2021. aastal uute juhistega ja lubama hakati kolme last. Tulemus on aga see, et sündimuskordaja mitte ei tõuse, vaid jätkab langust ning on praeguseks maandunud kusagile 0,8–1,0 lapseni iga naise kohta. Praegune kolme lapse soovitus – võiks peaaegu öelda, et nõue – on hea tõend selle kohta, et riik saab sunnimeetoditega piirata laste sündimist, aga siiani on kõik meetodid sündimuse suurendamiseks osutunud viljatuteks.
Irooniline ja hoiatav järeldus on see, et ühelapsepoliitika vaimne isa tõestas veenvalt, et demograafia polegi raketiteadus ning et riigi sunniaparaadiga rahvastiku arvu reguleerides tehakse ühiskonnale pöördumatut kahju.
Kusjuures eksperimenteerimine selles valdkonnas jätkub Hiinas endiselt. Nüüd siis sündimuse suurendamiseks. Nii näiteks keelduvad kohtud 70 protsendil juhtudest abielusid lahutamast ja kohalikud parteibossid uurivad regulaarselt sünnitusealiste naiste käest, kas nad ikka teavad, millal neil on parim võimalus rasestuda. Parteilise eeskujuna eemaldas Xi Jinping mõni aasta tagasi kompartei 24-liikmelisest poliitbüroost selle ainsa naissoost liikme. Sest naiste koht ja ülesanne on ametliku propaganda järgi kodu ja pere hoidmine, mitte tööl käimine.
Kokkuvõtteks. Raport «Kestlikkust otsides: Eesti rahvastikutaaste ja poliitikasoovitused» on väärt lugemine. Selles pakutud soovituste elluviimiseks on vaja poliitikuid, kes suudavad lahus hoida demograafia ja demagoogia. Praegune õhustik, kus võimule ihkavate poliitikute peamine lubadus ei ole midagi ära teha, vaid kõik seni tehtu tagasi pöörata, ei soosi tõsist arutelu meetmete üle, mida peaks katsetama demograafilise olukorra parandamiseks.