Keit Pentus-Rosimannus, välisminister 2014–2015
Rahvastikuministri Iisraelis antud allkiri ja sellest hiljem valitsuse tasandil lahti ütlemine on lihtsalt veel üks näide kogu valitsuse asjaajamse täielikust kaosest või lapsustest. Lõpuks ühed halvad mõlemad, sest kui sellise mustri tulemusena kaotame usaldusväärsuse, jääb meil väikeriigina vähe, millele rahvusvahelistes suhetes loota.
Nii nagu polnud Prantsusmaa paremäärmuslast ja Putinile hosiannat laulvat le Peni Eestis võõrustanud valitsuse liikmest Helme suvaline “eraisik”, nii ei muundud ka rahvastikuministri portfelli kandev minister Iisraelis nipsust suvaliseks kenaks inimeseks.
Minister on minister. Ministri sõnal on kaal ja allkirjal jõud. Nukuteater, mida meile muud väites etendada proovitakse, pole paraku ei vaimukas ega tõsiseltvõetav. Kui selle käigus ei antaks justkui möödaminnes järjekordset pauku Eesti rahvusvahelise usaldusväärsuse pihta, võikski vast piirduda õlakehitusega — mida lõputute lapsustega silma paistvast seltskonnast ikka oodata. Kui aga sarnastest näidetest, kus ühe seltskonna ees räägitakse üht, teise ees täiesti teist on praeguse valitsuse puhul kujunemas muster, siis seda tuleb märgata, läbi näha ja iga uue katse puhul katki vilistada. Hind on lihtsalt liiga kõrge. Kui me kaotame väikese riigina usaldusväärsuse, on meil varsti vähe, millele loota.
Mina ei tea, kas rahvastikuminister sai aru, millele ta Jeruusalemmas allkirja andis. On aga vähe usutav, et tema välisministrist lähedane võitluskaaslane polnud teadlik ei proua Solmani visiidist ega plaanitud allkirjastamistseremooniast.
Tulemus on aga narrimast narr — üks valitsuse liige andis tundlikus valdkonnas allkirja avaldusele, millega toetatakse Iisraeli võimu ühendatud Jeruusalemma üle ning vastustatakse Euroopa Kohtu otsust. Võiks arvata, et kui midagi sellist positsioonina juba väljendatakse, on see põhjalikult läbimõeldud seisukoht ja ollakse ihu ja hingega ka valmis võetud positsiooni kaitsma ja selgitama. Tuhkagi. Selle asemel kuulsime kobavaid vabandusi, et allkiri anti eraisikuna ja ka siis justkui nagu mitte tervele avaldusele. Kes keda lollitas, kas allkirja andja Iisraelile toetuse otsijaid või vastupidi, jääb igaühe enda mõelda. Igal juhul teatas teine sama valitsuse liige, et Eesti Iisraeli-poliitikat selline ministri positsioonivõtt ja allkiri ei väljenda ning Ida-Jeruusalemma käsitletakse rahvusvahelise õiguse kohaselt okupeeritud aladena. Kuidas tundub, kas kellelegi jääb selliselt käituvast riigi valitsusest usaldusväärne mulje või meenutab rohkem suvalist kobamist ja korraliku kaost?
Selle aasta jaanuaris tähistati Jeruusalemmas Yad Vashemi holokaustikeskuses 75. aasta möödumist Auschwitzi koonduslaagri vabastamisest (muide, tänases Lõuna-Poolas, Oswiecimis asuva Auschwitz-Birkenau memoriaali ja muuseumi külastamine võiks ajalooaine raames gümnaasiumi astmes osa õppeprogrammist olla). Kohale olid tulnud praktiliselt kõikide Euroopa Liidu riikide tipud. Ainult Eesti praegusest EKRE-Kesk-IRL võimuliidust polnud mitte keegi saanud mahti minna. Natside läbi viidud võikaima genotsiidi mäletamisüritusel Eesti valitsuse liige lihtsalt puudus. Mõni aeg hiljem peeti aga taas kohalikule juudikogukonnale silmagi pilgutamata ilukõnesid. Usaldusväärne ja järjepidev valitsus? Või järjekordne näide soodomast ja gomorrast, mis poliitika kujundamisel valitseb?
Võibolla oleks valitseva kaose maik väiksem, kui neid näiteid ei oleks kogunenud juba liiga palju. Meenutan mõnda. Rahandusministri suvaotsus jätta Eesti üksi blokeerima Euroopa Liidu liikmesriikide järeldusi Euroopa stabiilsusmehhanismi teemal, peaminister samaaegselt kinnitamas Eesti toetust. Brüsselis Vene mõjutustegevuse taunimine, Eestis samaaegselt Moskva propakanali rahastamine maksumaksja rahaga. Euroopa Komisjonilt Rail Balticule lisaraha küsimine, Eestis samaaegselt avalikult teatades, et kõige mõjukam valitsuse osapool teeb kõik, et Eesti jaoks olulise ühenduse loomist takistada. Euroopa kliimapoliitika paljusõnaline toetamine ühe valitsuse osalise poolt, teise poolt samaaegne ülbitsemine, et mingit kliimaneutraalsust Eestis ei tule. NATO asemel plaan B leidmisest ja Euroopa Liidu mõnitamisest ei hakka rääkimagi.
Ei maksa arvata, et kõike seda ei märgata meie partnerite ja liitlaste juures. Märgatakse. Ja küllap teatakse seal sama, mis siin — ega see kaos ei lõpe enne, kui vahetub valitsus. Iga järjekordse näite välja toomine ja mitte maha vaikimine toob ka seda päeva lähemale.
Kommentaar ilmus Delfis 3. septembril 2020.
Jälgi autori tegemisi sotsiaalmeedias:
https://www.instagram.com/keit.pentus.r/
https://www.facebook.com/pentusrosimannus/
Võimuliidu välissuhtlus on nagu soodom ja gomorra was originally published in Arvamuslood on Medium, where people are continuing the conversation by highlighting and responding to this story.