Sissejuhatuseks hoiatan kõiki huvilisi, et „Kindlates kätes. Missa Reformierakonnast“ pole dokumentaallavastus, vaid täiesti selgelt kõrgeid kunstilisi ambitsioone eviv lavateos. Kas need ambitsioonid selle lavastuse näol ellu said viidud, selles ma küll kahtlen.
Kusjuures etenduse algus oli paljulubav – teravad naljad, hea tempo, efektne koori sissemarss… Aga siis hakkas asi venima. Ja mitte ainult venima. Suur osa kahe- ja pooletunnisest etendusest oli aeglane sobramine lugudes, mis on ajas nii kauged, et alla 40aastane publik ei suutnud tõenäoliselt pakutavaid infokilde kuidagi mingisse suuremasse pilti paigutada. Kui nad just polnud ajaloolased, kes üksipulgi on Reformierakonna tekkelugu uurinud. Nii et mu esimene ja suur etteheide ongi see, et etendus oli liiga pikaks venitatud ja suures osas igav. Äkki oleks igavus vähem vaevanud, kui kogu ettekantav tekst oleks arusaadavam olnud, aga helikvaliteet oli, nagu ta oli. Eriti andis see tunda laulude puhul.
Aga etteheiteid on mul veel. Mul pole midagi selle vastu, kui tehakse head ja teravat nalja kas mõne erakonna või poliitiku kallal. Olen alati hinnanud inimesi, kes oskavad anda ja saada. Ka vastu nina. Aga kusagil käib piir naljategemise ja nõmetsemise vahel. Näiteks seal, kus mõne inimese eluohtlikusse liiklusõnnetusse sattumisest katsutakse teha mingi revüüteatri kabaree number. See pole naljakas, see on nõme. Isegi kui seda kõike tehakse üheksa aastat peaministri ametit pidanud poliitiku suhtes, kes peaks ju taluma kõike.
Paraku oli selliseid vähenaljakaid naljapoegi veel ja veel. Mitme tegelaskuju puhul ei vaevutud isegi mitte tema tegemisi kuidagi kritiseerima või naerutama, lahmiti lihtsalt tegelaste olemasolu kui sellise kallal. Lööks ikka palli, mitte mängijat, on hea sportlik soovitus.
Muidugi oli etenduses ka hulganisti mõnusat ärapanemist ja ma isegi ei väida, et Reformierakond ja selle liikmed seda ära pole teeninud. Oleks võinud isegi veel rohkem ja ägedamaid torkeid teha. Võrdlen mõttes „Missat Reformierakonnast“ tosin aastat tagasi NO99 lavastatud „Reformierakonna juhatuse koosolekuga“ ja see viimane oli minu arvates parem. Oli naljakam, tegelikult ka teravam, aga vähem klassivihast kantud. „Missa“ jättis üldmuljena ikkagi tunde, et tegu on liigselt just klassivõitlusele kutsuva lavatükiga. Risk on alati olemas, et kui panna kokku kunst ja ideoloogia, on tulemuseks propaganda.
Et mitte liiga pessimistlikul toonil lõpetada, siis pean kiitma publikut. Mul õnnestus käia lavastuse kontrolletendusel päev enne esietendust ja publik koosnes suures osas inimestest, keda tunnen, hindan ja kellega kohtumine ka teatris – või just eriti teatris – on puhas nauding.
Ja muidugi ei saa ütlemata jätta ka seda, et sellise etenduse – koos kõigi oma puudustega – selgelt positiivne tulemus on, et Reformierakonna populaarsus tõuseb. Osa publikust lahkub etenduselt veendumuses, et see peab küll äge erakond olema, kellest selline lavastus püsti pannakse. Teine osa leiab, et ega need reformarid ikka päris elus nii läbinisti hullud ka pole, ja annavad oma toetuse erakonnale puhtast õiglustundest johtuvalt. Nii et elame veel.