Üle hulga aja on linnapea Mart Viisitammel käes tõeliselt pahad päevad. Pole saladus, et juba aastaid naerab meedia ja suur hulk linnarahvast tema tegemiste või tegemata jätmiste üle
Auk rahakotis
Meie kodulinn on praegu kahjuks tõsistes makseraskustes. Juriidiliselt ei saa muidugi omavalitsus pankrotti minna, kuid tegelikult haigutab Pärnu rahakotis priske auk. Ja selle kaudu on kümneid miljoneid kroone rohkem välja läinud kui sisse tulnud.
2005. aasta kohalike valimiste ajal polnud mingeid ohu märke veel tunda. Räägitagu mida tahes, aga eelnevate linnavõimude ajal hoidsid Einar Kelder, Väino Hallikmägi, Ahti Kõo ja Taimi Vilgas Pärnu rahaseisud alati kontrolli all.
Aga kui uus koalitsioon keskerakondlasest Viisitamme juhtimisel ja koostöös Isamaa ja Res Publica Liidu ning Rahvaliiduga omale vanast polikliinikuhoonest uut residentsi otsustas ehitama hakata, tuligi suur häda majja. Osutus ju kogu ümberehitus tegelikkuses mitu korda kallimaks, kui nn nupumehed algul arvasid.
Tagatipuks selgus, et läbi on saanud kinnisvara ostubuum ning ärihaid loodetud miljoneid linnale kuuluvate muude kinnistute eest enam oksjonitel maksta ei soovi.
Kes vastutab?
Nüüd on Pärnu enda elushoidmiseks kopsaka pangalaenugi võtnud ja kuuldavasti vähendatakse otsekui poolsalaja eelarvemahtu. Aga kordagi pole linnajuhid aru andnud, kes kogu selle häbi ja rumaluse eest isiklikult vastutab. Ma ei nõua harakirit, kuid täieliku saamatuse tõttu omal soovil ametist tagasiastumist peaksid linnapea Mart Viisitamm ja rahanduse ala abilinnapea Vambo Talu küll väga tõsiselt kaaluma.
On ju ikka omaette kunsttükk viia heal järjel suvepealinn lühikese ajaga kroonilisse rahahätta, milles aastaid tagasi vaevlesid vaid Eestimaa vaesemate hulka kuuluvad Võhma ja Püssi linn.
Vahel tundub, et meie Viisitamm on Edgar Savisaare karikatuurne kloon. Nagu Tallinna meer, armastab ka meie linna liider oma rahvale pikki ja isalikult manitsevaid kõnesid pidada. Ainult et õnnetuseks kukuvad need tal Edgarist veelgi tobedamalt välja. Kui Tallinnas loodi munitsipaalpolitsei, tehti see rahaliselt kallis, kuid küsitava väärtusega ettevõtmine ka peagi Pärnus teoks.
Kui pealinna keskerakondlased kiidavad ennast oma ajalehtedes mõõdutundetult, siis nende siinsed parteikaaslased Viisitammega eesotsas ei jää selles põrmugi maha, pigem vastupidi.
Pärnusse uue liuvälja rajamise idee iseenesest ei olnudki paha. Nüüdseks on sellestki saanud naljanumber, sest raha ju niikuinii ei ole. Aga kui haaratud oli Viisitamm soovist teha see teatri ette Keskparki. Siis muutis linnapea teiste koalitsioonikaaslaste survel meelt ja laskis korraldada mõttetu, kuid sadu tuhandeid kroone tuulde lennutanud rahvaküsitluse. Võimalikest üleujutustest teada andvat PAUH-süsteemi pole küll viisakas kritiseerida, aga teadjamad ütlevad, et tänapäeval on Teise maailmasõja aegse õhuhäire korraldamise asemel teisi, märksa odavamaid ja efektiivsemaid mooduseid.
Hiljaaegu oli riigikogus nõupidamine Pärnu ümbersõidutee rahastamise küsimuses. Kohal olid peale riigikogu liikmete ministeeriumide kõrged ametnikud, maanteeameti juhid, meie maavanem, Sauga vallavanem. Ainus, keda küsimus ei paistnud huvitavat ja kes loomulikult puudus, oli Pärnu meer.
Üldse on jäänud mulje, et peaaegu kõigis tööalaselt rasketes küsimustes peavad Viisitamme asemel kastanid tulest välja tooma alati just oravatest abilinnapead Jane Mets või Peeter Saunpere. Olen valitsuse ministritelt küsinud, kas Pärnu linnapea ühise koostöö huvides nende Tallinna tööruumide uksi kulutab. Vastuseks sain muigeid, et teda tuntakse siiski vaid “Ärapanija” telesaate kaudu.
Seetõttu oli maavanem Toomas Kivimägil kahtlemata õigus, kui ta mõni aeg tagasi Pärnu linnapea tegevusetuse kohta linna asjade ajamisel väga kriitiliselt sõna võttis.
Head valikud puuduvad
Nagu öeldud, on linnapea umbusaldus volikogus ootel. Aga kahjuks on selle algatuse autorid ise unustanud peeglisse vaadata. Sai ju Pärnu linna majanduslik allakäik alguse ajast, kui koos Mart Viisitammega olid ametis just Isamaa ja Res Publica Liidu abilinnapead Raul Sarandi ja Mart Alliku. Ega nende meeste tolleaegsed vägitükid Pärnu juhtimisel ole linlaste mälus tuhmunud.
Kahjuks on võimuiha seal leeriski enam liikumapanev jõud kui mure linna saatuse pärast. Seda näitab ilmekalt tõsiasi, et alles paari kuu eest tegi seesama erakond Pärnus koostööks ettepaneku nii Reformierakonnale kui Keskerakonnale. Tõsi küll, erinevatel päevadel, aga samal nädalal ja sama esindaja suu läbi.
Kokkuvõttes tuleb tõdeda, et häid valikuid Pärnu edasiseks juhtimiseks või selles muutuste tegemiseks on praegu raske leida. On võimalus riskeerida ja linnapea kukutada. Kuid saab talle teha ka tõsise ettepaneku ise lahkuda.
Võib ju head nägu tehes koos Viisitammega veel poolteist aastat uute kohalike valimisteni vastu pidada. Aga kas siis hakkame valima Pärnule uut linnapead või hoopis pankrotihaldurit, on iseküsimus.