Eesti elanike kaitsetahet ja -oskusi peaks suurendama, leiab Eesti Keele Instituudi direktor, keeleteadlane Urmas Sutrop.
Eesti rahvuse ja riigi püsimajäämine ei ole iseenesestmõistetav. See on võimalik ainult siis, kui meie rahvas on valmis selle nimel ka tööd tegema ja vaeva nägema. Lootus, et Venemaast saab normaalne rahuarmastav euroopalik riik, on kadunud. Agressiivsuse märke on kogu aeg olnud, aga me lootsime, et ehk on see ainult retoorika. Gruusia sõda ei olnud enam retoorika. Natsi-Saksamaa eeskujul korraldatud Krimmi Anschluss ei jätnud aga enam kellelegi kahtlust, missugune tänapäeva Vene riik tegelikult on.
Eesti jaoks seisneb oht nüüd just eelkõige selles, et Venemaa jaoks ei kehti enam ükski leping, millele nad on alla kirjutanud. Ilmselt pole kasu ka juba kurikuulsaks muutunud Eesti–Vene piirilepingust. Venemaa jaoks on ainus argument, et rahvuskaaslasi tuleb aidata ja kõiki riike, kus nad elavad, födereerida. Selle sõna tähendus on aga venelaste jaoks meist erinev. See tähendab neile mõne piirkonna, kus elab nende arvates piisavalt venelasi, Vene Föderatsiooniga liitmist. Eesti puhul on kohe silme ees Ida-Virumaa, aga miks mitte ka Lasnamäe, mis oleksid Vene riigi jaoks suurepärased föderatsiooni subjektid.
Mõtlema paneb see, et Venemaa on muutumas kinniseks ajupestud riigiks. Tõsimeeli arutatakse, kuidas seadusega keelata kõrged kingakontsad ja kontsadeta jalatsid. Ikka selleks, et nii meeste kui ka naiste jalad oleksid tugevad ja terved ning valmis sõdurikirsasid kandma. Vägisõnu ei tohi tarvitada, sest selle eest võib trahvi saada. Karistada võib saada igasuguse mõtete vaba väljenduse eest, nüüd ka internetis.
Puudulik kaitsetahe
Selline endasse sulguv riik, mis naudib reisilennukite allatulistamist ja riigile kehtestatud sanktsioone, on ohtlik kogu maailma jaoks. Nende propaganda rõhub sellele, et Venemaa on üliriik, mis teisi ei vaja ja kujundab ise maailmakorra. Ühtlasi hirmutavad nad oma kodanikke sellega, et Eesti vallutab NATO abiga Leningradi oblasti ja muudab sealsed venelased teisejärgulisteks inimesteks. Selliste väidetega (videouudistega) valmistatakse avalikkust ette võimalikeks rünnakuteks Eesti vastu, et ennetavalt peatada väljamõeldud agressor. Ja ega uudised Vene vägede koondamisest Eesti, Läti ja Leedu piiride lähedusse, lennuväebaasidest Valgevenes või kordusõppustest, kus osalevad kõik Vene riigi reservväelased, just rahusõnumist rõkata.
Sellepärast on vaja kõigis Eesti elanikes kasvatada ja kujundada kaitsetahet. Tahtest ilma oskusteta on aga vähe. Sellepärast tuleb kohe kõigis meie koolides alustada kohustusliku riigikaitse õpetust. Kaitsetahe seisneb selles, et ohu korral oleksid kõik valmis Eestit kaitsma. Praegu aga on märkimisväärne osa noori valmis ohu korral plagama panema. Ühe hiljutise uuringu järgi kaaluks viiendik eestlasi invasiooni korral Eestist põgenemist (Delfi 15.05). Selline mõtteviis peab kaduma. Kaitsetahe on ka see, kui okupatsiooni tingimustes õpetajad, arstid, ajakirjanikud, poliitikud ja teadlased keelduvad igasugusest okupantidega koostöö tegemisest. Kui meie hulgas ei ole enam juunikommuniste, kes isikliku heaolu ja võimujanu nimel tõttaksid moodustama födereeruvat nukuvalitsust.