Meil siin Eestis on põhjust Itaalia edasiste arengute ja uue valitsuskoalitsiooni tegevuse pärast mures olla, sest kuidagi ei saa meile hea olla Euroopa Liidu nõrgenemine, mida Itaalia uue valitsusliidu programmi täitmine paraku kaasa toob.
Itaalia uut valitsust on moodustamas Euroopa Liidu osas skeptilised ja kriitilised Liiga ja Viie tähe liikumine. Nende kahe liit pole just kergelt sündinud, näiteks värskelt kaotasid nad oma peaministrikandidaadi ning ka muudes küsimustes pole kokkulepete saavutamine läinud just liiga kergelt, kuid siiski on need kaks poliitilist jõudu praegu need, kel on võimalus oma programmi teostama hakata. Toetuse said need liikumised viimastel valimistel ennekõike jätkuva suure immigratsiooni tõttu Itaaliasse ning paljusid vaevavate majandusprobleemide pärast. Näiteks on tööpuuduse tase kõrge ja ulatub mõnedes piirkondades noorte seas 40 protsendini. Immigratsiooni osas tunnevad paljud itaallased aga, et muu Euroopa on nad hüljanud ega aita põgenikke ümber paigutada, et Itaalia koormust vähendada. Nimelt on pärast ELi-Türgi kokkuleppe jõustumist peamine Lähis-Idast ja Aafrikast lähtuv põgenikevoog suundunud Liibüasse, et sealt siis üle Vahemere Itaaliasse jõuda. Nii on viimasel paaril aastal põgenikesurve Itaaliale tugevam kui varem, kuid põgenike ümberjagamine teistesse Euroopa riikidesse pole kuigi edukalt läinud.
Ja nii ongi viimastel valimistel edukad olnud Itaalia poliitilised jõud suunanud süüdistava sõrme Euroopa Liidu suunas, kes ei aita Itaaliat põgenikesurve vähendamisel ning kes on justkui süüdi ka selles, et majanduslikult ja rahanduslikult Itaalial liiga hästi ei lähe. See tagaski valimistel hea tulemuse Liigale ja Viie tähe liikumisele, kes on nüüdseks jõudnud oma võimaliku valitsusaja algusesse. ELi asutajariik Itaalia on aga langenud EList positiivselt arvava ühiskonnaosa järjestuses 28 ELi liikmesriigi seas 23. kohale.
Murelikuks teeb aga suurt osa Euroopast ja seal hulgas Eestitki see, mida uus Itaalia valitsusliit on oma tegevuskavva kirjutanud. Lähtekoht on see, et Itaalia avaliku sektori võlatase on juba praegu 138,3% SKPst ehk 2,375 triljonit eurot ning on sellega Euroopa Liidus esikohal ja maailmas neljandal kohal ning see võlg kasvab. ELi reeglite järgi ei tohiks avaliku sektori võlatase ületada 60% SKPst. Seega, kui mõni aeg tagasi oli EL hädas Kreekaga ning Kreeka võlakriisi debatid läksid väga emotsionaalseks, siis jah, Itaalia pole Kreeka. Itaalia avaliku sektori võlg on seitse korda suurem kui Kreeka oma. Itaalia liiga suur, et teda kokku kukkuda lasta, aga võimalik, et ka liiga suur väliseks abistamiseks ja päästmiseks.
Selles keerulises kontekstis ongi äärmiselt oluline, milliseid samme uus Itaalia valitsus astuma hakkab. Kui ta võtab suuna selle täitmisele, mis valitsusliidu programmis kirjas on, siis toob see suure tõenäosusega kaasa ulatusliku kriisi ja seda mitte ainult Itaalia enda jaoks. Selle ära hoidmiseks võibki juba liiga hilja olla, sest suur osa itaalia ühiskonnast on sattunud populismikeerisesse. Suur rahulolematus on endaga kaasa toonud järjest vastutustundetumaid ja utopistlikke lubadusi, millest osa ka valitsuse tegevusprogrammis kirjas. Ja sellest piisab ulatuslikuks konfliktiks muu Euroopa Liidu ning eurotsooniga. Mõned näited – loobuda osade laenude tagasimaksmisest, samas tõsta avaliku sektori kulutusi veelgi, samas alandada makse ning rikkuda eurotsooni rahandusstabiilsuse ja eelarvetasakaalu reegleid. Kui selle tulemusel Itaalia majandus ja rahandus jõuavad ulatuslikku kriisi, siis mõjutab see tõsiselt ka ülejäänud eurotsooni ja kogu Euroopa Liitu, sest Itaalia on lihtsalt nii suur. Samas on muidugi mõju Itaaliale ja itaallastele kõige rängem.
Paraku pole majandus ja rahandus ainukesed teemad, kus Itaalia uus valitsusliit muu Euroopa Liiduga laupkokkupõrkesse suundub. Näiteks ka välis- ja julgeolekupoliitikas pannakse kahtluse alla kogu ELi senine Vene-poliitika ning soovitakse Venemaa suhtes kehtestatud sanktsioonid lõpetada, hoolimata sellest, mida Venemaa Ukrainas tegi ja jätkuvalt teeb. Et sanktsioonide pikendamine vajab liikmesriikide konsensust, siis piisab tõepoolest ühest riigist, kes on sanktsioonide jätkamise vastu, ning neid polegi võimalik pikendada. Ka soovib uus Itaalia koalitsioon Venemaaga tihedamaid sidemeid ning löögi alla satub suure tõenäosusega Euroopa Liidu ühtse kaitsepoliitika arendamine.
Seega, kui järgida Itaalia koalitsioonileppe kirjatähte, siis on põhjust muretsemiseks rohkem kui küll. Samas pole uue võimuliidu sisesuhted kuigi helged. Hoolimata sellest, et nii Liigat kui Viie tähe liikumist liigitatakse nn populistlike parteide sekka, on nad siiski küllalt erinevad. Liiga esindab peamiselt Itaalia põhjaosa nn parempopuliste ning on radikaalsem. Viie tähe liikumine esindab kõige enam riigi lõunaosa pigem vasakpoolseid populiste.
Ka pole meelest läinud see, et veel mõni aasta tagasi oli Liiga nimi Põhjaliiga ning nende peamine poliitiline vastane ja kriitikaobjekt oli kogu see Itaalia, mis jäi Roomast lõuna poole. Süüdistused, et Itaalia lõunaosa elab põhjaosa arvelt, on visad meelest kaduma. Pärast seda, kui varasem Põhjaliiga vahetas oma nime lihtsalt Liigaks, asendus ka süüdistusobjekt. Itaalia lõunaosa asemel sai selleks Liiga jaoks Euroopa Liit, sest hääli oli vaja saada ka Itaalia lõunapoolsetest regioonidest.
Niisiis pole neil läinud lihtsalt valitsusprogrammis üksmeele saavutamine ega ka peaministri leidmine, sest kumbki partei ei pidanud võimalikuks, et peaministriks saab teise partei esindaja. Nii toodigi mängu poliitikaväline juuraprofessor Conte, kes on juba jõudnud ka valitsuse moodustamisest loobuda. Seega pingeid kui palju. Lisaks selgub tegelikult valitsuses tegutsema asudes ka see, et kõik polegi päris nii lihtne, nagu valimiskampaanias või ka valitsusprogrammi koostamisel tundus. Ehk tegelik elu teeb korrektiive. Tõenäosus, et nii läheb ka Itaalia uue valitsusega, on päris suur ning mõne aja pärast saadakse aru, et nii mõnigi uljas idee on lihtsalt teostamatu, sest majanduses ja rahanduses valitsevad mõned olulised praktilised seaduspärasused, mida poliitilise soovmõtlemisega muuta ei ole võimalik.
Siiski võib Itaalia uus valitsus endaga kaasa tuua kogu Euroopas ulatuslikku turbulentsi ja ka reaalset kahju. Igatahes Euroopa geopoliitilise kaardi muutused jätkuvad. Brexiti ja Macroni võidu järel Prantsusmaal on Itaalia valimised tekitanud lühikese aja jooksul kolmanda olulise muudatuse Euroopa Liidu jõudude tasakaalus. Tasub olla tähelepanelikum kui kunagi varem.