Olen aastaid tegelenud konkurentsiõiguse ja energeetikaga. Seega paistab hästi silma, kui valitsus end nendel teemadel pädevana ei tunne.
Gazprom on peamine gaasitarnija mitmes Kesk- ja Ida-Euroopa riigis, ka Eestis. Euroopa Komisjon avaldas 2015. aastal oma esialgse seisukoha, et Gazprom on rikkunud ELi konkurentsieeskirju, püüdes oma strateegiaga piki riigipiire gaasiturge üksteisest eraldada kaheksas liikmesriigis – Eestis, Lätis, Leedus, Bulgaarias, Poolas, Slovakkias, Tšehhis ja Ungaris. Komisjon leidis, et see strateegia võis võimaldada Gazpromil nõuda ebaõiglaselt kõrget gaasihinda viies liikmesriigis – Eestis, Lätis, Leedus, Bulgaarias ja Poolas.
Pikk menetlus lõppes mõned päevad tagasi, kui Komisjon võttis vastu otsuse, millega kehtestatakse Gazpromile kohustused tuvastatud konkurentsiprobleemide lahendamiseks. Nendes riikides, kus hind võis olla ebaõiglaselt kõrge, peab Gazprom kehtestama struktureeritud protsessi, et tagada konkurentsipõhised gaasihinnad. Uus gaasihind peab kajastama konkureerivaid Lääne-Euroopa mandriosa võrdlushindu, sealhulgas hindu vedelgaasibörsidel. Gazpromi tarbijatele antakse lepingupõhine õigus nõuda madalamat gaasihinda, kui nende makstav gaasihind erineb konkurentsipõhistest Lääne-Euroopa võrdlusnäitajatest. Turutesti järel on Komisjon veendunud, et nii tagatakse konkurentsipõhised gaasihinnad kõnealustes piirkondades ja välditakse edaspidi naftahinna alusel indekseeritud lepingute kohaste gaasihindade märkimisväärset erinevust konkurentsipõhistest võrdlushindadest. Lisaks peab Gazprom kõrvaldama kõik klientidele kehtestatud piirangud, mis takistavad neil gaasi muudesse riikidesse edasi müüa ning võimaldama gaasitarned nendesse piirkondadesse, mis on võrkudevahelise ühenduse puudumise tõttu muudest liikmesriikidest endiselt eraldatud, nimelt Balti riikidesse ja Bulgaariasse.
Gazpromi kohustusi tutvustades andis konkurentsipoliitika eest vastutav volinik Margrethe Vestager signaali, et koosmõjus Euroopa Kohtu hiljutise Gasorba lahendiga on tegu kasuliku pretsedendiga, millele saavad tugineda nii valitsused, ettevõtted kui kodanikud oma kahjunõuetes Gazpromi vastu. (Gasorba lahendi alusel on Komisjoni poolt tuvastatud asjaolud omakorda indikatsiooniks liikmesriikide kohtutele, st abiks rikkumise tõendamisel.)
Leedu on selgelt kogu pika protsessi vältel väljendanud, et soovib Gazpromi poolt tekitatud kahjude hüvitamist ning taotles kahjude reguleerimist ka Komisjoni otsuses. Aga Eesti? Varasemalt on Eesti positsioon olnud, et Gazpromi tuleb konkurentsiõiguse nõuete rikkumise eest trahvida. Meile tekitatud kahjude hüvitamist pole Eesti aga selgelt nõudnud. Miks pole Eesti selgelt väljendanud, et ka meie soovime, et Gazprom hüvitaks ebaõiglast hinda küsides tekitatud kahju? Peaksime ehk Leedult oma huvide eest seismist õppima.
The post Miks Eesti Gazpromilt kahjude hüvitamist ei nõua? appeared first on Kaja Kallas.