Riigikogu, 18.04.2022
Austatud Riigikogu, Eesti kodanike esinduskogu!
Austatud Eesti inimesed meie külades, alevites ja linnades!
Põllumajandus, kalandus, vesiviljelus, toiduainetööstus ja toidukultuur on kogu Eestit hõlmavad valdkonnad, millel on oluline osa Eesti maa- ja rannarahva ajaloolises eneseteadvuses ning meie inimeste heaolu ja elukeskkonna kujundamises.
Minu ettekanne lähtub strateegia „Eesti 2035“ ning „Põllumajanduse ja kalanduse valdkonna arengukava aastani 2030“ ehk „PõKa 2030“ raamistikest. Me anname kõik endale aru, et poliitiline ja majanduslik kontekst ühes rohepöörde, koroonakriisi, energiakriisi ja Ukrainas toimuva sõjaga on pärast nende strateegiate kinnitamist dramaatiliselt muutunud. Maailm ei ole enam selline, nagu enne 24. veebruari k.a.
Toidujulgeolek on muutunud samaväärseks muu julgeolekuga!
Arengukavas „PõKa 2030“ kokku lepitud üldeesmärk „Eesti toit on eelistatud, keskkond ja elurikkus on hoitud, toidusektori ettevõtted on edukad ning maa- ja rannakogukonnad on elujõulised“ kehtib edasi, sõlmides kokku kestliku toidutootmise ja toimiva maaelu.
Toidujulgeoleku teemade keskmes peab olema meie inimeste tervis ja heaolu, kellele me toitu toodame.
Selle olulised eeldused on inimeste teadmised, mulla elurikkus ja puhas vesi meie veekogudes.
Rohe-, digija muud poliitikapöörded ühes seaduste ja riigieelarvega on tööriistad.
Eesti maa- ja rannapiirkondades ehk külades, alevikes ja väikelinnades elas 2021. aasta 1. jaanuari seisuga üle 400 000 inimese. „PõKa 2030“ suundadega seotud ettevõtlussektorites tegutses ligi 15 650 ettevõtet, kus töötas üle 64 000 inimese.
Tasakaalu leidmine toidujulgeoleku, nii isevarustatusele kui ka ekspordile suunatud tootmise ning inimeste tervise ja heaoluga seotud tulevikueesmärkide vahel ei ole lihtne ülesanne.
Me näeme, et Taani, Iirimaa ja paljud teised tugevad põllumajandusmaad ei uhkusta enam ainult saagikuse või piima väljalüpsi statistikaga, sest trendid on muutunud – inimesed peavad järjest tähtsamaks toidu ohutust ja kvaliteeti.
Teisalt ei tohi unustada ka meie toidu väliskaubandusbilanssi, mis on u 300 miljoni euroga meie kahjuks.
Loodan, et energia, väetiste ja teiste tootmissisendite mitmekordsele hinnatõusule vaatamata – või just selle tõttu – õnnestub meie ettevõtetel teadmussiirde ja innovatsiooni toetamise abil püsida konkurentsis nii vanadel kui ka uutel turgudel.
Samas ei saa mainimata jätta, et toit ja toidupoliitika kujundamine on paljude eripalgeliste küsimustega valdkond, kus isegi teadlaste kaasabil on konsensust raske saavutada. Poolte teadlikkuse kasvuta kipuvad kasvama hoopis huvirühmade võimaluste ja huvide vastuolud ja konfliktid (näiteks väike- ja suurettevõtete vahel, tava- ja mahetootjate vahel, loomakasvatajate ja loomakaitsjate vahel, linna- ja maaelanike vahel).
Raske on saavutada seisu, kus enamik pooli oleks õigusloomes rahul nii kaasamisprotsessi kui ka -tulemustega.
I OSA: RIIGI JULGEOLEK JA VALMISOLEK KRIISIDEKS TOIDUJULGEOLEKU VAATES
Strateegia „Eesti 2035“ tegevuskavas on seatud üheks arenguvajaduseks julgeolek ja turvalisus ning peetud oluliseks tagada julgeolek igas olukorras ja parandada kriisideks valmisolekut.
Möödunud aasta oli märgiline seepoolest, et termin toidujulgeolek tuli märksa tugevamini meie teadvusesse. Nii poliitikute ja riigimeeste, ajakirjanduse kui ka kogu ühiskonna teadvusse. Toidujulgeoleku tähtsust on näidanud meile nii koroonakriis kui ka praegu kõige päevakajalisem sündmus – Kremli agressioon Ukrainas.
Toidujulgeoleku tagamisega tegeles riik juba enne Ukraina sõda ning menetluses on kriisideks valmisoleku seaduse eelnõu, kus kõrvuti elektri- ja gaasivarustusega, side- ning pangateenustega määratakse üheks elutähtsaks teenuseks ka toidu varustuskindluse tagamine ning elutähtsa teenuste osutajateks.
Oluliseks küsimuseks on kujunenud tootmise töös hoidmiseks vajalike sisendite kättesaadavus ja hinnakasv. Praeguses julgeolekuolukorras, sanktsioonide ja keeldude tingimuses väheneb väetiste, sööda ja kütuste pakkumine ning hinnatõus on juba jõudnud nii tavatarbijate kui ka toidutootjateni.
Energiakandjate drastiline hinnatõus on pannud löögi alla paljud nii teravilja- kui ka loomakasvatajad. Selge on aga ka see, et praegu on tegu ajutise turušokiga. Võtab natukene aega, kuniks uued tarneahelad saavad sisse töötatud ning riikide võetud šokki leevendavad majandusmeetmed mõju avaldavad. Praeguses sõjaolukorras on toidujulgeoleku aspektist lähtudes aga ülioluline, et säiliks maksimaalne toidutootmise võimekus ning et kõrgete sisendhindade tõusu tõttu tootjad tänavu oma tegevust ei lõpetaks.
Toidujulgeoleku tagamiseks on riigil kavas moodustada ka teravilja julgeolekuvaru ning väljatöötamisel on nii valitsuse kui ka Euroopa Liidu otsesed kriisiabimeetmed.
Aga nii nagu laiapindne riigikaitse, ei ole ka Eesti toidujulgeolek ainult usinate põllumeeste või riigijuhtide teha. Jäme ots on tegelikult tarbija, eeskätt teadliku tarbija käes, kes näiteks eestimaist kvaliteetset sealiha eelistades saab aidata toetada sektorit, mis on kriisides kõvasti pihta on saanud.
Eestimaist tootmist toetades saame tugevdada ka neid sektoreid, kus meie isevarustatuse määr pole veel 100%. Kui riigikaitsesse saab igaüks meist vabatahtlikuna panustada, astudes näiteks kaitseliitu, siis „toidukaitseliidu“ toetamiseks ei ole vaja astuda kaugemale kui poes õige leti ette.
Olen seda meelt, et kui me ei taga toidujulgeolekut, hoides samas ka elukeskkonda ja inimeste tervist, siis on kogu riigi kui sellise julgeolek rajatud liivale.
II OSA: KUIDAS SAAVUTADA TOIDUJULGEOLEKU EESMÄRKE KESTLIKUL VIISIL?
Kriisiabi ja soodustuste kõrval tuleb meil kiirelt asuda arutama ka seda, kuidas saavutada toidujulgeoleku eesmärgid kestlikul viisil ehk kuidas me toodame toitu, mida vajame.
Soovime toidusüsteemi, mis oleks kestlik – see algab meie endi igapäevastest valikutest üksikisikuna, perekonnana, kogukonnana, ühiskonnana. Toit, tervis ja elujõud on omavahel tihedalt seotud. Selleks, et süsteem oleks tasakaalus, peab olema tagatud majanduslik kasu kõigile osalistele. Kuid majanduslik kasu ei tohi tekkida keskkonna ega inimeste tervise arvelt.
Strateegia „Eesti 2035“ seab sihiks kujundada inimese tervist toetav keskkond, mis on seotud Eesti majanduse tugevdamise, inimeste uuendusmeelsuse ja vastutustundlikkusega.
Euroopa Komisjoni strateegia „Talust taldrikule” eesmärk on saavutada kestlik toidusüsteem. Mida see tähendab? Me vajame sotsiaalselt vastutustundlikumat toidusüsteemi ja juhtimiskultuuri, mis vähendaks järk-järgult keskkonna- ja kliimajalajälge ning panustaks inimeste tervisesse, majandusse ja elukeskkonda meie kõigi kodus, planeedil Maa.
Mida tähendab roheüleminek ja kestlik toidusüsteem toidu tootjatele ja töötlejatele?
Kas meie praegused teadmised, juhtimisviisid ja raharessursid on piisavad toidujulgeoleku ja roheüleminekuga seotud muutuste tagamiseks? Nüüdseks on selge, et ei ole.
Euroopa Liidu raha planeerimine alanud perioodiks on suunatud arengukava „PõKa 2030“ kaudu sektorite kohanemiseks roheüleminekuga teadmussiirde abil ja ettevõtlusele uue hoo andmisele.
Näiteks oleme ette valmistamas Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika ehk ÜPP eelarve kasutamist uueks eelarveperioodiks. ÜPP eesmärk liidu uuel eelarveperioodil on tõhustada arukat, vastupidavat ja mitmekesist põllumajandussektorit, mis tagaks toiduga kindlustatuse, edendaks keskkonnahoidu ja kliimameetmeid ning parandaks maapiirkondade sotsiaal-majanduslikku olukorda. Olulisel kohal selle juures on teadmiste edendamine, digiüleminek ja innovatsioon. Meil on selleks järgmisel viiel aastal kasutada ligikaudu 1,6 miljardit eurot Euroopa Liidu ja Eesti riigi raha.
Olulisem on aga vaadata, mis peitub nende numbrite ja märksõnade taga. Peame juba praegu mõtlema, kuidas iga investeeritud euro aitaks kaasa sellele, et meie ettevõtted tuleks paremini toime tulevikuriskide ja -kriisidega ning toidu varustuskindlus oleks tagatud.
Euroopa Liidu ühise kalanduspoliitika elluviimist rahastatakse Euroopa Merendus-, Kalandus- ja Vesiviljelusfondist. Eesmärk on soodustada kalandussektori kohanemist struktuursete muutustega, et suurendada Eesti kalanduse elujõudu, konkurentsivõimet ja kalurite sissetulekut. Soovime oluliselt laiendada kodumaist kalakasvatust, seda peamiselt meres. Samuti oleme muutmas ressursse säästvamaks kalapüüki Peipsi järvel ning tõhustame ka elektroonilist järelevalvet.
Roheüleminek seondub tarbijate muutuvate ootustega
Ühiskonna mõtteviis ja ootused on muutumises. Muutuvad ootused ka põllumajandusele ja toidutootmisele, sealhulgas sellele, milline on keskkond, kus meie toitu toodetakse, ning milliseid väärtusi arvestades on toit toodetud. Järjest teadlikumad tarbijad uurivad oma igapäevase toidu valimisel tähelepanelikult teavet toidu päritolust, taimekaitsevahendite kasutusest, loomade-lindude heaolust ja keemilistest säilitusainetest toidus. Kui me vaatame, mis mujal Euroopas toimub, siis järjest enam mõistetakse, milliseid võimalusi loodushoidlik roheüleminek riikide majandusele pakub, ning igaüks püüab leida selles oma nišši.
Euroopa Liidu eesmärk on saada aastaks 2050 maailma esimeseks kliimaneutraalseks riikide ühenduseks.
Ka strateegias „Eesti 2035“ on seatud ambitsioonikas eesmärk – jõuda selleni, et meie majandus oleks kliimaneutraalne. See eeldab muutusi põllumajanduses. Samas on põllumajandussektoris kasvuhoonegaaside heite vähendamise võimalused piiratud. Tänases uues julgeolekureaalsuses on oluline säilitada toidujulgeolek ja Euroopa Liidu toiduga isevarustatuse võimekus. Toitu on maailmas praegu pigem puudu ja me peame vältima valikuid, mille tulemusel toidu tootmiseks kasutatav maa võiks väheneda.
Roheüleminekul tuleb arvestada riikide eripäradega ja leida kestlikke lahendusi
Olen nii Brüsselis kui ka siin rõhutanud, et roheüleminekuga seotud muutusi juhtides tuleb arvestada liikmesriikide eripäraga. Kliimaeesmärkide täitmise kohustus seab energiakriisi ja sõja olukorras Euroopa Liidu liikmesriikide ette tõsiseid katsumusi.
Otsides kestlikke lahendusi põllumajanduse sisenditega seotud kulumuredele, siis pikas vaates tuleb ausalt küsida, kas on mõistlik lükata edasi mineraalväetisesõltuvusest vabanemist, kui nende hinnad on hiljuti neljakordistunud maagaasi hinna tõttu pea sama palju tõusnud. Arvan, et peaksime koostöös teadlastega kulude vähendamise ja tulude suurendamise võimalustele otsa vaatama.
EESTI TOIT ON HINNATUD, KUI EESTI TOIDU KOOSTIS ON INIMESE TERVISELE OHUTU!
Lähtume toidu ohutuse tagamisele pühendudes põhimõttest, et inimesel on üks elu ja üks tervis, mis on ülim väärtus.
Toon näite võitlusest antibiootikumiresistentsuse ehk AMR-iga. AMR on tervist toetava keskkonna kujundamises kompleksne probleem, mis hõlmab inimese tervist, veterinaarmeditsiini, loomakasvatust, põllumajandust, keskkonda ning kaubandust. Maaeluministeeriumi ülesanded AMR-iga võitluses on suunata veterinaarmeditsiini ja loomakasvatust ning tagada laboriteenuste kättesaadavus.
Meie kõigi huvides on see, et ravimid, millega on ravitud loomi, ei jõuaks läbi toidu meie ega meie laste kehadesse.
Oleme koostanud AMR-iga võitlemise tegevuskava ja panustame nii raha kui ka inimesi sellesse, et meil oleksid paremad teadmised sellest, milliseid ravimeid ja kui palju loomadel kasutatakse. 2019. aastal algatasime programmi RITA 1 raames teadusprojekti „Mikroobide resistentsuse ohjamise ja vähendamise võimalused“. Selleks oleme loomas andmebaasi ja tegeleme teadlikkuse tõstmisega.
Pime lühiajalise produktiivsuse tagaajamine toidutarneahelas kahjustab esmalt loomade ja seejärel ka inimeste tervist. Lühidalt öeldes – oleme osa loodusest, ja loodust tuleb austada! Loodusega koostööd tegev tark põllu- ja kalamees on seda alati teadnud.
Tarbija usalduse võitmise võti on toidutootja käes: usaldus tuleb välja teenida
Arvestades Eesti väiksust on üks meie arenguvõimalusi toidutootjate ja -tarbijate võrgustamine. Igal perekonnal võiks olla kodu lähedal oma tuttav toidutootja, keda ta usaldab! Ja mitte ainult ei usalda, pimesi, vaid ka külastab aeg-ajalt avatud talude, avatud sadamate ja avatud toidustööstuste päevadel, kus küsida võib kõike, sh seda, mida vorsti või veini sisse pannakse.
Mõistame, et tervisliku, kvaliteetse toidu eest tuleb maksta õiglast hinda. See ei saa olla madal olukorras, kus sisendite hinnad üha tõusevad. Kui toidutootjate, töötlejate ja turustajate hinnakujundus toidutarneahelas on läbipaistev ja õiglane, siis usun, et vähem kindlustatud rühmadele on tervisliku toidu kättesaadavuse kulusid valmis kompenseerima ka kohalikud omavalitsused ja riigiasutused (nt koolides ja sotsiaalhoolekandes).
Teadmussiire aitab muutustega kohaneda ja konkurentsis püsida
Selleks, et meie toidutootjad uuemat teavet oma tegevuses enam kasutaksid, plaanime üle vaadata nõuandesüsteemi ja teadmussiirde korralduse, integreerides neid senisest enam ühte teadmiste voogu. Nii on meil plaanis liita üheks tugevaks teadusasutuseks Eesti Taimekasvatuse Instituut ning Põllumajandusuuringute Keskus. Samuti oleme mitmekordistanud uuringute mahtu, mis võimaldab valdkonnale vajalikke arenguid vaadelda süvitsi ja suuremate terviklike tükkidena.
Kui vähegi võimalik, tuleks teaduse, arendustegevuse ja innovatsiooni osakaalu riigieelarves tõsta erakondadeüleselt lubatud 1%-lt kõrgemale.
Eesti muld ja toidujulgeolek vs energiajulgeolek?
Kui võrdleme toidu- ja energiajulgeoleku riskide maandamisega seotud teiseseid riske, siis peame olema ettevaatlikud, et me riigina energiajulgeolekut tagades ei seaks ohtu toidujulgeolekut. Pean silmas seda, põllumajandusmaa omanikel on järjest rohkem soovi rajada oma maale päikeseenergiapargid. Kui energia eest makstakse rohkem kui toidu eest, siis tundub selline areng paratamatu. Aga tasakaalukalt planeerides on mõlemal võimalus.
Meie rahva kullaks on must muld!
Mida tähendab kestlik toidusüsteem toidu tarbijale, igale meie inimesele? Toidusüsteemi kestlikumaks muutmisel on üks prioriteete luua tervislik toidukeskkond, kus oleks kerge teha tervislikkusest ja keskkonnahoiust lähtuvaid valikuid. Tervislikku toitumist hõlbustava toidukeskkonna loomine toob kasu tarbija tervisele ja elukvaliteedile ning vähendab tervisega seotud kulusid kogu ühiskonnas. Me kõik tahame, et mesi, mida me ostame, oleks ehe mesi, mitte suhkrusiirup; et oliiviõli, mida me kasutame toidu valmistamiseks, ei oleks toodetud madala standardi järgi; ja et meie toit ei sisaldaks antibiootikumijääke, mis võivad seada ohtu meie tervise praegu või tulevikus.
Tarbijale tuleb anda võimalus teha oma tervist toetavaid ja keskkonda hoidvaid ehk kestlikke valikuid.
Tahame, et toidupakenditel oleks kergesti märgatav ja headele ostuvalikutele suunav märgisüsteem.
Samuti tuleb vähendada soola-, suhkru- ja küllastunud rasvhapete sisaldust toidus, et lihtsustada tervist toetavaid ostuvalikuid. Sellele, et tarneahelad lüheneks ja inimene ostaks oma kodule võimalikult lähedal toodetud toitu, aitab kaasa päritolu parem väljatoomine märgistusel. Neid muutusi on paljud toidutööstused ja toitlustusasutused ka vabatahtlikult juurutama asunud.
Ärme unusta, et maailmas kannatab 10% inimestest nälja käes ning samal ajal on 39% täiskasvanutest ülekaalulised (Euroopa Liidus 52,7%). Selleks, et need probleemid lahendada, peame raiskama vähem toitu ning toituma teadlikumalt ja tervislikumalt.
Mahetoit koolidesse ja lasteaedadesse
Et kujundada lastes tervislikke eluviise ja toitumisharjumusi ning anda neile head teadmised mahepõllumajandusest ning keskkonnahoiust, tuleb teemaga tegeleda võimalikult varakult. Seetõttu tuleb toetada mahetoidu pakkumist koolides ja lasteaedades. Nii nagu igal perel, nii võiks ka igal koolil ja lasteaial olla n-ö oma talud.
Tänavu hakkame toetama mahetooraine kasutamist koolides ja lasteaedades, kus vähemalt 20% toidu valmistamiseks kasutatavast toorainest pärineb mahepõllumajandusest. Lisaks on kavas korraldada koolitusi ja nõustamist toitlustajatele, koolidele ja omavalitsustele. Eelarve selleks on tänavu 0,8 miljonit eurot ning taotlusi hakatakse vastu võtma II poolaastal. Igal järgneval aastal tuleb eelarvet suurendada u 0,4 miljoni euro võrra.
III OSA: KUJUNDAME EESTI RINGBIOMAJANDUSE TUNNUSTATUD ARENDUSKESKUSEKS
Soovime luua uute väärtusahelate ning ärimudelite loomist toetava tugisüsteemi, toetada katseprojekte ja kujundada Eesti kestliku biomajanduse tunnustatud arenduskeskuseks.
Maaeluministeerium koostab 2022. aasta jooksul koos teiste ministeeriumidega ringbiomajanduse arendamise teekaardi nii kogu Eestile kui ka suurematele piirkondadele. Soovime asendada praeguseid suure kliimajäljega tootmissisendeid ning luua uusi majandusharusid ja lisandväärtuse kasvatamise võimalusi, mis võimaldaks ka kõik senised toidukaod, -jäätmed ja muud sarnased ressursid nutikalt “rahaks teha”. On valus tõsiasi, et praegu ei suuda paljud meie põllumajandustootjad ilma Euroopa Liidu toetusteta majandada.
Bioressursside väärindamist kavatseme juba lähiajal toetada ligi 24 miljoni euroga, mis tuleb Euroopa Liidu taastekavast. Siin vajame investeeringuid nii tehnoloogiasse, tootearendusse kui ka seni kõrvale heidetud jääkide kasutuselevõtuks, seda kõike koostöös teadlastega. Selliste investeeringutega viiakse ellu mahukad, Eesti majanduse kestlikku kasvupotentsiaali tugevdavad suurprojektid.
Lisaks toidukadude ja -jääkide taaskasutusele ringbiomajanduse ahelas tasub meenutada ka president Lennart Meri lennukat maakeelset ütlust „Olukord on sitt, aga see on meie tuleviku väetis!“ Kui põhuga segades teeb põllumees „sitast sõnnikut“ mulla elurikkuse hoidmiseks ja kasvatamiseks, siis meie biogaasitootjad panevad liikuma bussid ja autod! Selline bioenergeetika toimib toidujulgeoleku ja roheülemineku sihtidega sünergias.
Toidukao ja -jäätmete vähendamine on meie püha kohus
Praegustes oludes on eriti õõvastav teadmine, et kolmandik maailmas toodetud toidust läheb raisku ning Eesti kodudes läheb ühe leibkonna kohta aastas raisku ligi 54 kg toitu!
On ilmselge talupojatarkus, et enne, kui hakata tootmist laiendama ja intensiivistama, tuleb raiskamine lõpetada!
Toiduraiskamise vähendamiseks teeb Maaeluministeerium koostööd Keskkonnaministeeriumiga toidujäätmete tekke vältimise kava raames ning Sotsiaalministeeriumiga seoses toiduannetamise edendamisega. Koostöös Eesti suurte piimatööstustega jõudsime piimatoodete märgistuse ümbermõtestamiseni. Kui nõukogude ajast olid Eestis piimatooted märgistatud säilivustähtajaga „kõlblik kuni“, siis tehnoloogia on nüüdseks niivõrd edasi arenenud, et tööstused said minna üle märgistusele „parim enne“. See annab kodutarbijale sõnumi, et säilivustähtaja saabumisel tasub piimatooteid maitsta, nuusutada ja vaadelda, mitte kohe prügikasti lennutada. Lisaks võimaldab see kaubanduskettidel piimatooteid säilivustähtaja saabumisel annetada.
On selge, et toidusüsteem ei muutu kestlikumaks, kui selle osaliste toiduga seotud harjumused ei muutu. Ja süsteemi osaliseks on igaüks, lastest vanemateni välja.
IV OSA: INIMKESKNE RIIK, PARTNERITE KAASAMINE, ÜHISTEGEVUS, REGIONAALARENG JA HEA MAAELU – KOGU EESTI PEAB ELAMA!
Järgnevalt soovin rääkida olulisematest maaelu edendamise võimalustest ja alustan seda mälukilluga „Üksi me ei ole keegi, kaks on parem, koos on väga hea!“
Maal ja maamajanduses ühistegevuseta kaugele ei jõua. Ettevõtluses võib eilne konkurent olla täna koostööpartner ja tänane koostööpartner olla homme osanik, kui olete koos kodused ja maailmaturu võimalused selgeks mõelnud.
Juba Vana-Rooma ajal tuntud vanasõna võtab ühistegevuse iva kokku: „Koostöös kasvab väike, lahkhelides laguneb suur!“ Ma soovin, et ühistegevus saaks hea tuule tiibadesse lisaks teraviljakasvatusele ka piimanduses ja teistes sektorites.
„Kodu maale“
Nagu alguses mainisin, on maapiirkond koduks kolmandikule meie inimestest ja maapiirkonnas sündinud laste osakaal üha kasvab – see on märk noorte perede usaldusest.
Strateegias „Eesti 2035“ on seatud eesmärk jõuda selleni, et avalikud teenused oleksid kvaliteetsed, etteaimavad ja kättesaadavad igas piirkonnas. Üks inimese põhiõigusi on valida töö- ja elukohta. See, kuidas ja kust me töötame, on koos tehnoloogia arenguga juba pikemalt olnud muutumises, kuid koroonakriis andis sellele uue tähenduse ja võimendas mitut senist trendi. Selle tulemuseks on järjest kasvav huvi valida oma elukohaks ja elukeskkonnaks just maapiirkond.
Samas pikaajalisemad suundumused, mille tulemusel inimesed ja majandustegevus on koondunud suurematesse keskustesse, on toonud kaasa olulise turutõrke kinnisvaraturul. On tekkinud paradoksaalne olukord, kus inimesed on valmis maale kolima, kuid keskustest kaugemal asuva kinnisvara madal turuväärtus ja sellest tingitud lisatagatiste nõuded laenu taotlemisel teevad selle paljude jaoks keeruliseks või suisa võimatuks. Oleme selle kitsaskoha lahendamiseks käivitanud koos Maaelu Edendamise Sihtasutusega maale elama asumist soodustava katseprojekti Ida-Virumaal ja Kagu-Eestis.
Hea meel on tõdeda, et praeguseks on pakutud lahendust saanud kasutada juba 7 perekonda.
Maaeluga arvestamise metoodika riigi kõigi poliitikasuundade mõjude eelhindamisel
Teine oluline arengukavas „PõKa 2030“ kokku lepitud algatus, mille tänavu käima tõmbame, on maaeluga arvestamise metoodika riigi kõigi poliitikasuundade mõjude eelhindamisel.
Vabariigi Valitsus kiitis maaeluga arvestamise metoodika väljatöötamise ettepaneku heaks mullu aprillis.
Oleme koostöös Rahandusministeeriumi ja Justiitsministeeriumi ekspertidega kujundamas Suurbritannia ja teiste riikide eeskujul juhendit, kuidas hinnata riigi arengukavade ja õigusaktide eelnõude mõju maa- ja rannapiirkondade elanikele.
On oluline, et enne iga riigi ettevõtmist uuritaks selle mõju Eesti eri paigus, kaasates seejuures kogukondade esindusühendusi, et iga küla loeks ja kõigis neis oleks võimalik pakkuda meie peredele vajalikke avalikke teenuseid. Meie ühine eesmärk olgu tagada, et maal oleks hea elada ning poliitiliste otsuste tegemisel lähtutaks piirkondade eripäradest ja vajadustest.
ÜPP uute kohalike arengustrateegiate koostamine
Eesti LEADER Liidu ja Eesti Külaliikumise Kodukant üleriigiline koostöövõrgustik on Eesti maaelu hoidmisel niivõrd oluline, et oleme suunanud sinna rohkem riigi ressursse, kui seda tehakse Euroopa Liidus keskmiselt.
Uute, Leader-meetme aastate 2023–2027 kohalike arengustrateegiate lähtekohad on rohe- ja digipööre.
Strateegiate koostamisega luuakse võimalused alustada kohaliku tasandil tegevuste elluviimist esimesel võimalusel.
Esimest korda on kohalikul tasandil võimalik suunata tähelepanu ka Euroopa Sotsiaalfond+ raames planeeritud tegevustele, eelkõige hooldusraviteenuste kättesaadavuse ja kvaliteedi parandamisele, et leevendada ülalpidamiskoormust, tagada inimväärikus ja tõsta sotsiaalset kaasatust. Seega kutsun kõiki huvilisi osalema maa- ja rannapiirkondade uute arengustrateegiate väljatöötamisel ning maaelu tuleviku kujundamisel.
Meie inimesed
Kordamine on tarkuse ema: Riigikogus ja Vabariigi Valitsuses kinnitatud riigi arengukavad, seadused ja riigieelarve raha ei tee üksi midagi – inimesed mõtlevad, otsustavad, teevad. Meie inimesed, koostöös.
Sel aastal oleme korraldanud palju ümarlauaarutelusid energiakriisi ja Ukraina sõjaga seotud probleemide ning lahendusvõimaluste aruteluks. Märtsi alguses korraldasime ka partnerite päeva, kus rääkisime eraldi erinevate huvirühmade kaasamisest ja koostööst. Püüame olla koos paremini valmis uuteks katsumusteks.