Kõik teed viivad Pärnusse. Ka need, mis lõpevad Roomas. Kaugtöö, viimaste aastate suurim “leid”: ressurssisäästlik, keskkonnasõbralik, operatiivne, mugav jpm, pole vähendanud füüsiliste ühenduste – maantee, raudtee, lennutee – tähtsust. Inimesed reisivad rohkem kui kunagi varem. Pärnul on siin jätkuvalt suur potentsiaal.
Ent paradigma on muutunud. Järgnevate aastate TEN-T võrgustike (ehk üleeuroopaliste transpordivõrgustike, toim) prioriteet on Via Baltica. Põhjusega. Ent mitte iseenesest. See on olnud üks minu kahest suuremast proovikivist riigikogus ja nüüd oleme jõudnud viljadeni. Esmalt ajaloost: viimased suuremad tööd olid Ehitajate tee ja Liivi tee väljaehitamine (2012, maksumus 39 miljonit eurot), Nurme sild ja 2+1-maanteelõik (2017, maksumus 13 miljonit eurot) ning Ääsmäe–Kernu 2+1-maanteelõik, 9,1 kilomeetrit (2017, maksumus 13 miljonit eurot).
Sel aastal alustati Pärnu–Uulu 2+2-teelõigu ehitustöödega, kaheksa kilomeetrit, maksumus ligemale 40 miljonit eurot. Tööde valmimise tähtaeg (jõulud!) 2024.
Järgmise aasta alguses kuulutatakse välja riigihange Pärnu–Sauga (ringtee) 2+2-maantee ehitamiseks. Pikkus 2,6 kilomeetrit. See lõik on Via Baltical Pärnu maakonnas suurima liikluskoormusega: 12 810 autot, sealhulgas 2382 veoautot ööpäevas (aasta 2021 andmed). Rekade arv on viimase viie–kuue aastaga kasvanud lausa 50 protsenti, ulatudes keskmiselt 2000 autorongini ööpäevas, kaks korda rohkem kui Tallinna–Tartu maanteel.
Kaalutud on eri variante, aga otsus langes kogu 2+2-maantee viimiseks uuele teele alates linnapiirist, “üle soode ja rabade”, et ühineda Ehitajate teega Catweesi kurvil. Kui hange läheb plaani järgi, saab tee valmis 2024. aasta III–IV kvartalis. Raha on kavandatud 12 miljonit eurot.
Veel suurem kaaluga on aja kokkuhoidu ja tee pikkust silmas pidades Libatse–Nurme 21,6 kilomeetri pikkuse 2+2-teelõigu ehitus. Praegu käib projekteerimine, seejärel omandatakse maad ja veidi nihkunud ehituse algus on kavandatud II kvartalisse 2024. Hinnanguline maksumus 105 miljonit eurot.
Selle lõigu lülitamine teehoiukavva oli paari aasta eest taas suur “tõestamise” koht. Saime hakkama. Euroopa Liidu toetus TEN-T võrgustikule on sel finantsperioodil (2021–2027) tagasihoidlikud 159 miljonit eurot, ent enamik sellest (100+ miljonit eurot) tuleb Via Balticale, sealhulgas Libatse–Nurme lõigule. Riigieelarve strateegiaski (RES) on kõik eelnimetatud objektid kenasti sees.
Paljudele on see uudis, ent horisondil on näha järgmine pikk lõik: Konuvere–Pärnu-Jaagupi 2+2-tee. Pikkus 21 kilomeetrit, maksumus 100+ miljonit eurot. Aastanumber on siis 2026 ja valmimisaeg 2028. Ja palju küsitud tekkiva pudelikaela, Nurme–Sauga 2+1-teelõigu ümberehitamine 2+2-lahendusena aastal 2030.
Oluline on siinkohal märkida, et selles kirjalõigus toodud objektid on transpordiameti teehoiukavas kajastuv ambitsioon, mis vajab üle-/sissekirjutamist riigi eelarvestrateegias (RES). Muuhulgas põhjusel, et RESi tehaksegi nelja aasta peale ette (praegu kehtib 2023–2026).
Nagu ikka, tasakaaluks asjadest, mis nii hästi ei kõla. Nimelt küsib Eesti Euroopa Komisjonilt ajapikendust Uulu–Ikla ja Tartu–Luhamaa lõikude 2+2-maantee väljaehitamiseks (kuni aastani 2050). Ent selles on ratsionaalne iva. Liikluskoormus ja -ohtlikkus on kriteeriumid, mida nii suurte investeeringute puhul üks väikeriik ignoreerida ei saa. 2+2-maantee on põhistatud liikluskoormusest 12 000 autot ööpäevas. Uulu–Ikla lõigul on keskmiselt 4000 autot ööpäevas (enim Võiste–Häädemeeste lõigul: 5400). Ehk siis 12 000ni on veel pikk tee minna.
Ebatäpne on Postimehe 6. detsembri juhtkiri (vt “Teedeehituse seiskamine käib inimelude arvelt”), kus väidetakse, et aastal 2025 ja 2026 ei ehitata Tallinna–Tartu ja Tallinna–Pärnu maanteel ümber ühtegi teelõiku. Ehitatakse küll. Libatse–Nurme 21,6 kilomeetrit. Ka juhtkirja ettepanek rahahädas kärpida 2+2-maanteede väljaehitamise ambitsiooni (ilmselt peetakse silmas 2+1-te) pole hea plaan. Pigem vähem, aga paremini, ehk ikka 2+2.
Teises reaalsuse elab ka Andrei Korobeinik, rääkides Tallinna–Pärnu maantee-ehituse “külmutamisest”. Mitte kunagi varem pole Via Baltica seis investeeringute mõttes olnud nii hea kui nüüd. Ilmselt on maa külmunud või Andrei ise külmetanud. Kiiret paranemist!
Kõigi plaanide tegemisel ja korrigeerimisel on tulnud arvestada ühe suure muutujaga: meie kaitsekulud. Seda ei saa ignoreerida, sest Eesti julgeolek ja turvalisus on ülim. Me oleme kaitstud, meie julgeolekutagatis on NATO kollektiivkaitse. Sügav kummardus neile, kes Eesti liitumise NATOga aastal 2004 teoks tegid. Venemaa agressioonisõja valguses Ukrainas on küllalt põhjust kahelda, kas ilma NATO liikmelisuseta oleksime iseseisev riik.
Ent liit(lased) eeldab ka meie enda panust. Oleme miinimumi kaks protsenti sisemajanduse kogutoodangust (SKT) (umbes 650 miljonit eurot) täitnud aastaid, ent muutunud julgeolekuolukord nõuab rohkemat. Järgmise aasta eelarves ulatuvad kaitsekulud kolme protsendini SKTst, nii ka aastal 2024.
Ent mis on ühe protsendi hind? 330 miljonit eurot. See on lisakulu, mille eest ilma sõjata Ukrainas saaks ehitada teid ja lasteaedu, koole ja mitte vähe. Paraku pole meil valikut. Aga saame hakkama nii riigi kaitsmise kui teedeehitusega. Jah, viimase ajagraafik kannatab. Aga see, mis eespool, juba arvestab seda kõike.
Rahulikku ja turvalist jõuluaega!