Keskkonnaamet ja keskkonnaministeerium teatasid veebruari alguses, et seoses Euroopa Komisjoni algatatud rikkumismenetlusega peatatakse raied Natura metsaelupaikades nii riigi- kui ka erametsades. Nii tagatakse elupaikade kaitse ja hoitakse ära kopsaka trahvikviitungi saamine.
Esmapilgul ju ilus samm: loodus saab hoitud ja trahv jääb maksmata. Kurblooline on aga see, et kohustuste kandmine on jäetud tavalise metsaomaniku õlgadele. Sotsiaalmeedias on olnud kirjeldusi, kuidas kodumaja tagune mets on üleöö muutunud rangete piirangutega kaitsealaks, kust kodutalu korrastamiseks palki või toasooja tarbeks küttepuud enam võtta ei saagi. Tormi murtud puutüved jäävadki mädanema.
Tekib küsimus: kas euroettekirjutuste täitmiseks ikka peame oma inimeste suhtes nii karmilt käituma?
Põhiseadus ei luba – mis siis!
Põhiseadus ei luba eraomandit muul moel ära võtta kui ainult kohese ja õiglase hüvitise eest. Raiete täielik keelustamine on aga võrreldav sundvõõrandamisega. Jah, ametlikult oled küll saunataguse metsatuka omanik edasi, aga kui sealt ikkagi tikkugi võtta ei tohi, ei saa seda enam päris oma metsaks pidada.
Riik on peremehe õigused endale võtnud. Põhiseadus peaks niisiis siinkohal aitama. Vaatame lähemalt. Keskkonnaameti ettepanek alade kaitse alla võtmiseks ütleb, et eramaaomanikel on piirangute kompenseerimiseks võimalik taotleda toetust, mis on sihtkaitsevööndi ühe hektari metsaala kohta 110 eurot aastas.
Toome näite. Praegu maksab 12 685 hektaril erametsades tegevuse piiramine kompensatsioonidena 761 100 eurot aastas (60 eurot/hektar aastas). Kui need alad muuta sihtkaitsevöönditeks ja rakendada praegust kompensatsiooni 110 eurot/hektar aastas, oleks riigile otsekulu makstavate hüvitiste näol kokku 1,4 miljonit eurot aastas (täpsemalt 1 395 350 eurot), ehk kui muuta piiranguvööndid sihtkaitsevöönditeks, peaks täiendavateks hüvitisteks eraldama 634 250 eurot aastas.
Kui sihtkaitsevööndite hüvitiste määra tõsta tasemele 134 eurot/hektar – nagu keskkonnaministeerium ise on mõni aasta tagasi arvutanud –, oleks täiendavalt vaja raha 938 690 eurot aastas. Kuigi kõik metsaomanikud, kes jäävad Natura alasse, hüvitist ei küsi, oleks suurusjärkudena igal juhul vaja juurde 0,6 miljonit eurot aastas (praeguse hüvitisemääraga) ja õiglasema hüvitise korral 0,9 miljonit eurot aastas.
Praegu peavad metsaomanikud kastanid tulest välja tooma. Nemad peatavad majandustegevuse, et riik trahvi ei saaks.
Keskkonnaamet aga ei tunnista, et nende piirangute all kannatavatele metsaomanikele on see ainult teoreetiline teadmine. Nimelt on need metsad veel endiselt piiranguvööndis, kus kehtib madalam hüvitisemäär. Kõigepealt peab kaitse-eeskirja muutmisega saama piiranguvööndist sihtkaitsevöönd ja alles seejärel tekib metsaomanikul kõrgema hüvitise saamise võimalus.
Praegune seis on selline, et metsad on juba lukus, aga hüvitist pole. Õigusaktid nendele metsadele õiglast hüvitist paraku ette ei näe. Ja üks seik veel.
Hüvitise maksmiseks peab riigil raha ka olema. Ei ole kuulda, et keskkonnaministeerium oma eelarves sellise kulureaga arvestanud oleks. Piirangute jõustamisel on riigi keskkonnaadministratsioon olnud jõuline – metsad kinni ja kõik. Põhiseaduses täitmisel kohese ja õiglase hüvitise maksmiseks näib aga tahtest puudu jäävat.
Taevast alla kukkunud teadmine?
Natura alad on kunagi moodustatud hoolika valiku tulemusena. Võrgustik on eksisteerinud kogu selle aja, mil Eesti on olnud Euroopa Liidu liige. Kas Natura 2000 ala määramine tähendab, et peab lõpetama kogu majandustegevuse?
Elupaikade direktiivi artiklis 2 on selgelt öeldud, et kõigi direktiivi kohaselt võetud meetmete eesmärk on ELi tähtsusega looduslike elupaikade ja liikide soodsa kaitsestaatuse säilitamine või taastamine, võttes arvesse majanduslikke, sotsiaalseid ja kultuurilisi vajadusi ning piirkondlikke ja kohalikke iseärasusi.
Tunnistatakse täielikult, et inimesed on looduse lahutamatu osa ja need kaks poolt toimivad kõige paremini, kui nad on teineteisele partneriteks. Kindlasti on keskkonnaspetsialistid saanud neid alasid aastate jooksul küllastumiseni seirata või muul moel vaadata, kuidas loodusel nendel aladel läheb. Ja kui kõikjal ei lähegi hästi, siis ka mõõdutundlike sammudega reageerida.
Nüüd aga on lajatatud laia lauaga. Lukustatud on koguni 42 000 hektarit riigi- ja erametsa. See on tõsine maht. Tekib küsimus: kas tõesti ei osatud ette näha, et niivõrd suurel maa-alal võib loodusväärtuste säilitamisega probleeme olla ning tuleb metsad lukku panna ka selliste omanike eest, kes aastaid just metsa hoidnud on?
104ndat sünnipäeva tähistanud riigile ei ole selline lahmimine kohane. Veel jõuaks läbi mõelda, kas kõigi erametsade lausaline sulgemine ikka on põhjendatud. Ja neis kohtades, kus looduse vajadused tõesti inimese eemal hoidma peavad, tuleb ka õiglane hüvitis kohe välja maksta.
Praegu peavad metsaomanikud kastanid tulest välja tooma. Nemad peatavad majandustegevuse, et riik trahvi ei saaks. Nii ei ole õiglane. Lootus jääb, et keskkonnaministeerium leiab kiiresti lahendused selle asemel, et keelata kogu tegevus. Kompensatsiooni võib maksta, kui hinnangud tehtud ja vajadus olemas.