Eestil on potentsiaali kiiresti areneda kõige olulisemas asjas, milles me ülejäänud Euroopast maha jääme – inimeste sissetulekutes, ütleb peaministrikandidaat Taavi Rõivas.
Viimaseid päevi sotsiaalministrina töötav Taavi Rõivas (34) on poliitikas olnud juba oma kümme aastat, sellest hoolimata pole tema isiklikest vaadetest palju teada. Rõivas tõrjub oma esimeses valitsusjuhi vaatega antud pikas intervjuus hirmu, et tema asemel hakkab riiki valitsema erakonna tagatuba, ja rõhutab, et võõrtööliste sissetoomise asemel peame me tööle aitama osalise töövõimega inimesed ja pensionärid, kel veel jaksu jätkub.
Te olete esimene Eesti valitsusjuht, kes pole Nõukogude ajaga kuidagi seotud. Teie isikus astub võimu juurde täiesti uus põlvkond. Mida me sellelt põlvkonnalt oodata võime? Milline on see uus Eesti, võrreldes näiteks Andrus Ansipi Eestiga?
Mulle tegelikult ei meeldi põlvkondasid kuidagi vastandada. Ei ole kuigi palju aega möödas, kui me lõpetasime selle, et vanus võib olla põhjus inimesi avalikust teenistusest koondada või vallandada.
Põlvkondade sidusus on väga vajalik, ehkki kindlasti on igal põlvkonnal oma nägu. Ma usun, et Eesti riiki on võimalik juhtida nii, et minevikku mäletada, aga mitte selles kinni olla. Ma ei tahaks kuidagi öelda, et näiteks minu vanematel, kes sündisid okupeeritud Eestis, oleks kuidagi teistsugune maailmavaade või ettekujutus.
Aga ikkagi, mis on see uus, mida praegune põlvkondade vahetus peaks andma? Mida te ise ootate? Olete kindlasti sellele mõelnud.
Progressi ja tunnetust, et me tegelikult oleme ühiskonnana väärt seda, et ka meie sissetulekud oleksid võrreldavad põhjanaabrite omadega. Ma usun, et Eesti inimeste töövõime ja oskused pole grammigi kehvemad kui meie põhjanaabritel. Poliitiline põlvkonnavahetus on ju loomulik, see toimub kõikides erakondades peale ühe, kuigi ka selles ühes on tegelikult tugevaid noorema põlvkonna tegijaid. (Üks asi, mille poolest Rõivas Reformierakonna vanadest tegijatest erineb, on oskus avalikkusega suhelda. Näiteks kui sotsiaalministeeriumi pressiosakond andis Eesti Päevalehe küsimusele vähihaigete laste vanemate töökoormuse kohta mühaklikke vastuseid, palus minister järgmisel päeval isiklikult ja avalikult vabandust- toim.)
Kas te olete vaadetelt parem- või pahempoolne? Kümne aasta eest oleks see küsimus olnud mõttetu, aga nüüd, kui te sotsidega kahekesi koalitsiooni teete, enam mitte. Kuhu teid poliitilisel skaalal paigutada? Kuhupoole liigub Reformierakond?
Mina olen kindlasti liberaal ja liberaalidele on väga omane – võtame kasvõi sotsiaalpoliitika – suund maksumaksja vahendeid võimalikult õiglaselt ja täpselt kasutada. See poliitika on mul olnud kogu aeg siingi kabinetis: teha alati piiratud raha raames võimalikult täpseid otsuseid. See, et meie koalitsioonipartner on teise ideoloogilise suunisega, ei tähenda, et meie sellepärast sotsiaaldemokraatideks muutuksime või et nemad järsku liberaalideks muutuksid. Mõlemal on oma väga selge programm. Need on näiteks majandusküsimustes väga erinevad, maailmavaatelised erinevused on märkimisväärsed. See ei tähenda, et ei oleks võimalik leida ühisosa. Maailmas on palju riike, kus on koalitsioonivalitsused, mitte kõik pole sellised, kus kõik osapooled on maailmavaatelise skaala ühes otsas. Teatav lootus on meil ka sellele, et loodaval valitsusel on ühiskonnas laiem kandepind, aga oma seisukohad on kummalgi partneril. (Eesti ühiskonnale ei ole sotsiaaldemokraatia kõige oodatum ja kõige parem lahendus, on Rõivas öelnud varem Postimehele – toim.)
Ütlesite, et olete kogu aeg toetanud nn täppisrahajagamist. Kuidas haakub sellega nädala alguses välja käidud lastetoetuste laustõstmine?
Tegelikult jätkame me ka seda, et vajaduspõhised lastetoetused on suuremad. Kui esimese ja teise lapse toetus kasvab 19 eurolt 45 euroni, siis täiendava toetuse kasv kõige rohkem tuge vajavatele on täpselt sama suur. Me aitame rohkem neid, kes riigilt abi vajavad. Ma usun, et kompromissina on see päris hea lahendus.
Andrus Ansip on seda käiku nimetanud „mitte eriti nutikaks ideeks”. Kui jätta kõrvale koalitsioonikõnelused, siis mida te isiklikult sellest arvate?
Sellel lepingul on minu allkiri, ma viin seda ellu, järelikult arvan ma sellest väga hästi. Olen kindel, et ka Andrus Ansip riigikogu liikmena hääletab selle eelnõu poolt. Loomulikult on meil kõigil õigus isiklikele seisukohtadele ja ehkki meie seisukohad Andrus Ansipiga on paljudes küsimustes väga sarnased, ei ole midagi imelikku ka selles, kui Andrus Ansip mõnest asjast teistmoodi arvab.
Kujutame ette mõnda väga toetavat ühiskonda, näiteks Taanit, kus, niipalju kui mina tean, on näiteks üksikvanemana võimalik täiesti rahulikult elada ja olla, äärmuslikumal juhul ka tööl käimata. Kas Eestisse saabub kunagi selline hoolitsuse tase? Kas me liigume sinnapoole?
Mina ei arva, et kui tööjõuline inimene elab 100% riigi kulul, siis see teeb ta õnnelikuks või et ühiskond sellest võidab. Ma usun, et iga inimene soovib ka ise ühiskonda panustada. Seetõttu ei ole sellised sotsiaalsüsteemid, mis sunnivad inimesi passiivsusele, hüvitades neile kõik kulud, tegelikult ei nende inimeste endi ega ühiskonna seisukohalt kõige mõistlikumad. Aga Taani on ühtlasi hea näide, seal on üks Euroopa Liidu kõige väiksemaid laste vaesuse näitajaid. Seega üht-teist on Taanis tehtud väga õigesti. Üksikvanemate töötegemist takistab tihti see, et ei ole lasteaiakohti. Ka see on üks asi, millega valitsus peab tegelema.
Kuidas te sellega tegelete, see on ju suuresti kohaliku omavalitsuse rida?
Omavalitsused on siin erineva võimekusega, kusjuures piir ei lähe mitte omavalitsuste suuruse järgi. Meil on kaks plaani. Esiteks investeerida suuremates kohtades, linnades Euroopa vahendite toel konkreetselt uute lasteaedade ehitamisse. Teine puudutab neid omavalitsusi, kus pole vaja uusi lasteaedu ehitada, vaid lihtsalt lastehoiu tingimusi paindlikumaks muuta. Seal me saame parandada teenustevõimekust. Omavalitsuste teenustevõimekuse kasvatamiseks on meil kavas päris palju asju, et igal pool, kus inimesed elavad, oleks neil kindlustunne, et nad saavad kätte kõik teenused, olgu see lastehoid või omastehooldus – loetelu on pikk.
Mida võimekuse suurendamine tähendab? Annate raha juurde?
Kindlasti ka raha, aga ka koolitusi. Kõige suurem võtmetegur on see, kuidas me suudame omavalitsused koostööle suunata. Näiteks puuetega laste hoid sügava ja raske puudega lastele – seda pole kõigis omavalitsustes lihtsalt võimalik luua, vaid on mõistlik teha hoopis omavalitsuste koostöös. On piirkondi, näiteks Hiiumaa, kus selline teenus on praegugi olemas, ja piirkondi, kus seda võimalust pole. Puudega laste vanematel pole vaja ainult lastehoidu, vaid ka koolitusi, kuidas eluga hakkama saada, on vaja inimesi, kes aitaksid, õpetaksid, kuidas kodus puudega lapsega toime tulla. Omavalitsuste teenused tuleb reformida uuele tasemele, see on minu meelest märksa tähtsam kui valdade piiride joonistamine. See oleks tõeline haldusreform.
Ma saan aru, et Siim Valmar Kiisleri haldusreform on nüüd lõppenud?
Kiisleri reform on olnud üks suur loosung, millele pole tekkinud tõsiseltvõetavat sisu.
Kas te olete nõus, et Eestis leidub valdu, mis on elanike arvult lihtsalt liiga väikesed, et enesega toime tulla?
Kui inimesed soovivad, et neil kindlasti oleks oma valla identiteet, kui nad soovivad oma elu just niimoodi korraldada, siis see on nende otsus. Päris mitmed omavalitsused arutavad ka koostööd. See võib tähendada valdade ühinemist või seda, et ühe vallal lapsed käivad teises vallas koolis. Selline koostöö ongi oluline. Sellest, kust läheb valla piir, inimeste elukvaliteet eriti ei sõltu.
Saate 34-aastaselt peaministriks. Olen täiesti kindel, et see ei ole teie unistuste täitumine. Kus te ennast näiteks 50-aastasena näete?
Ma loodan, et ka 50-aastasena saan tegeleda asjadega, mis mind motiveerivad, et saan hommikul hea tujuga üles tõusta ja tööle minna. Milline silt on minu kabineti uksel, ei ole kunagi olnud minu mõtete või plaanide sisu.
Ma olen igal pool, kus olen töötanud, püüdnud leida oma suure väljakutse. Võtame kasvõi 15 aastat tagasi – siis oli see e-valimiste päris alguse juures olek. Kui Märt Rask tuli minu juurde mõttega, et mis sa arvad, kas oleks võimalik valimisi elektrooniliselt korraldada, ei saanud ma üldse aru, kuidas see isegi teoreetiliselt võiks võimalik olla. Siis olid just tekkinud e-allkiri ja välja antud esimesed ID-kaardid, need polnud ühiskonnas üldse levinud – ja järsku justiitsministril selline mõte.
Märt Rask andis Ülle Madisele ja mulle ülesande asi sellesse faasi vedada, et oleksid olemas õigusaktid. Viis aastat hiljem oli e-hääletus olemas, toimis, täna on see kõige loomulikum valimisviis üldse. See tundus ulme, aga kokkuvõttes – ära tegime. Andsin sel ajal liialdamata välisajakirjandusele umbes sada intervjuud ja olen üsna kindel, et kui need CNN-id ja Bloombergid helistasid, siis ega nad ei teadnud, et räägivad 20-aastase noormehega. See oli üks väljakutse. Teine suur väljakutse oli võimalus aidata kaasa vanemahüvitise loomisele. Asusin tööle Paul-Eerik Rummo meeskonda, mis pani paika vanemahüvitise nüansid, näiteks selle, et mõlemad vanemad saaksid sellest osa. Minu meelest oli see suur asi, millest on ka nüüd kümme aastat möödas. Selliseid väljakutseid ootan ka 50-aastasena, mitte mingit kindlat töölõiku.
Mulle on jäänud mulje, muidugi täiesti subjektiivne, et noored saavad tüüri juurde siis, kui vanad kardavad oma pintsaku ära määrida, näiteks Ukraina Arseni Jatsenjuk ja Itaalia Matteo Renzi. Kas teie võimulekerkimine näitab, et Eestis on kriis?
Eesti on kogu Euroopaga võrreldes üks kindlamate ja positiivsemate tulevikuväljavaadetega riik. See, et meie rahaasjad on korras, ei ole mingi niisama jutt, see on väga tähtis asi. Riikidel, millel on suur laenukoormus, on märksa murelikum tulevikuvaade. Samal ajal muidugi on paljude nende riikide inimeste sissetulek Eesti inimeste omast märgatavalt kõrgem. Kui me vaatame konteksti, siis Eestil on potentsiaali kiiresti areneda, kiiresti Euroopa edukamatele riikidele järele jõuda kõige olulisemas asjas, milles me seni maha jääme – inimeste sissetulekutes. Kasvueeldused on väga head, kogu see raha, mis me maksumaksjalt kogume, saab minna riigi arenguks.
Meie inimesed on töökad, hariduse kvaliteet on kõrge. Kui me sedasi vaatame, on põhjust uskuda, et Eestil läheb tulevikus väga hästi. Mina näen Eestis küll rohkem potentsiaali kui kriisi tunnuseid.
Inimeste sissetulekutest rääkides: mulle näib, et Eesti inimeste vaesuse üks põhjus on see, et me ei julge eriti ettevõtlusega tegeleda. Ärimehi vaadatakse kohati mitte just nagu vargaid, aga midagi sinnapoole. Mida teie arvates saaks teha, et olukord muutuks, et ettevõtjaid oleks rohkem?
Ma vaatan imetlusega oma keskkooliaegse tuttava Taavet Hinrikuse algatust Transferwise’i. Uskumatu, millises mastaabis need noored inimesed äri näevad. Nad ei taha mitte naabrimehele midagi võimalikult kallilt maha müüa, vaid mõtlevad „minu turg on maailm, ma lähen ja vallutan”. Mida soodsama keskkonna me sellistele ettevõtetele loome, seda paremini neil läheb ja seda jõukam on tuleviku Eesti.
On paradoksaalne, et sel ajal, kui tegeldi Eesti Nokia otsimisega, ei pandud tähelegi, et kuskil meie endi seas on meie oma inimesed loonud samaväärse märgilise tähendusega Skype’i.
Me tõenäoliselt ei märka, aga kusagilt on just praegu tulemas uued Skype’id ja uued Transferwise’id.
Mäletan, kuidas Taavet Hinrikus läks Skype’i tööle. Ta oli seal esimene töötaja. Mina töötasin siis justiitsministeeriumis ja mõtlesin umbes nii, et Taavetil oli ju enne ka päris hea töö, miks on tal nüüd vaja minna MSN-ile konkurenti looma. Kas sellest tõesti võiks midagi välja tulla, on sellel mõtet? Aga välja tuli Skype, nagu me seda praegu tunneme, MSN pandi kinni. Suurelt mõtlevaid inimesi on meie seas väga palju, riigi asi on luua keskkond, kus nad tahavad äri alustada ja siin toimetada. Selleks me tahamegi tööjõumakse langetada, et meile tuleksid kõrgepalgalised töökohad.
Millist Euroopat teie tahate? Kas sellist, mis liigub suurema lõimumise ja lausa föderatsiooni poole, või sellist, mis annaks rahvusriikidele praegusest rohkem õigusi?
Euroopas tuleb liikuda selle poole, et meil oleks ka tegelikult inimeste vaba liikumine, mitte ainult deklaratiivselt. Passi tõepoolest enam ei küsita, aga meil on oi-oi kui palju selliseid nähtamatuid barjääre, nii tööle minekul kui ka näiteks arsti juurde minekul. Kindlasti on ka tulevikus Euroopas tugevad ja mitmekülgsed rahvusriigid, rahvuste erinevused peavad meie kooslust rikastama. Erinevused ei kao, kaduma peavad suhtlemise takistused.
President Toomas Hendrik Ilves ütles hiljuti Siim Kallase taandumist kommenteerides umbes nii, et head inimesed Eestile ei kõlba ja tema ei tea, mis Eestist niimoodi saab. Mis teie sellest arvate? Kas te tunnete samamoodi?
Poliitikud on sellega ju tegelikult harjunud, et neid kritiseeritakse, neid rünnatakse. Kui see kriitika on seotud tööga ja etteheited on argumenteeritud, siis on see iga poliitiku töö loomulik osa. Isiklikud rünnakud teevad aga haiget ka kõige rohkem „rauast” inimestele.
Ma väga loodan, et nii riigil kui ka ajakirjandusel on võimalik hoida vastastikku lugupidavat suhtlust, väärikat ja argumenteeritud debatti.
Julgelt terve toatäis politolooge ja vaatlejaid ütleb, et kui te nüüd võimule tulete, siis peab hoolega vaatama, kes teie selja tagant tegelikult riiki juhib. Kas see ajab teid ka närvi, et teist kõneldakse nagu mingit käpikust?
Eks ma siis, kui see nüüd nii läheb ja parlament esmaspäeval mulle mandaadi annab, kutsun need vaatlejad Stenbocki ja las nad vaatavad, kes mind juhib… Nali naljaks, need, kes mind tunnevad, teavad väga hästi, et mind on võimalik mõjutada ainult heade argumentidega. Olen ikka üsna isemõtleja, kuid samas pean lugu sellest, kui tullakse argumentidega, soovitatakse teisiti teha. Olen näiteks ka sotsiaalministrina oma seisukohti ümber hinnanud, kui on tuldud heade argumentidega. Tühja retoorikaga või kuidagi muud moodi mind ümber veenda ei saa.
Arvata, et minu pea sees on keegi teine, on ka suhteliselt kohatu, küllap kõik näevad seda aja jooksul. Mul on asjadest oma selge ettekujutus. Ei ole nii, et minu taga on veel üks mina, kes on suurem kui esimene mina.
Tiit Pruuli on öelnud, et lähiaastail on Eestisse vaja 50 000 võõrtöölist, muidu jääb majandus kängu. Samal ajal on meil suur väljaränne. Kas meil on inimesi puudu või üle?
Mina leian, et Eestis on tohutu suur potentsiaal vähenenud töövõimega inimeste näol. Meil on 100 000 inimest, kes on töövõimetuspensionärid ja kellel on osaline töövõime langus. Kaks kolmandikku sellest 100 000-st ei tööta ja neist omakorda kaks kolmandikku tahaksid töötada, ühiskonnas osaleda. Meil on tohutu väljakutse aidata neil inimestel aktiivsed olla. Paljud neist saaksid teha paljusid eri töid, kui me investeeriksime nende tervisesse ja abivahenditesse või kohaldaksime neile töökohad. Seal on üüratu potentsiaal. Meie ühiskonna teine tohutu potentsiaal on inimesed, kes tunnevad endas tahet töötada ka siis, kui nad on passi järgi juba pensionieas – kel on tervist teha tööd ka 65–70-aastaselt. Meil on mure sellega, et Eestis jäädakse pensionile keskmiselt juba 59,6-aastaselt, enne ametlikku pensioniiga. Seal on muidugi mitmeid põhjuseid, aga siiski, see on murettekitav trend. Ennetähtaegselt pensionile jäädes on ka pension tunduvalt väiksem.
Muidugi, kui ettevõtted tahavad väga spetsiifilistesse valdkondadesse rahvusvahelist tööjõudu, siis on see praegu seotud päris tõsise bürokraatiaga. Me tahaksime ka seda ettevõtjatega arutada, aga esmatähis on näha, et meie oma ühiskonnas on olemas nii töökäed kui ka ajud, kes tahavad ühiskonda panustada. Kui me laseme neil seda teha, kui me aitame neid, siis muutub ühiskond mitmes mõttes tervemaks.
Kas teil on Krimmi sündmuste valguses mõni plaan või mõte, kuidas meie vene kogukonda paremini Eestiga ühendada?
Meie üldine heaolu on kindlasti märgatavalt kõrgemal tasemel kui näiteks Krimmis. Kindlasti on oluline tagada see, et kõigi Eesti inimeste heaolu kasvaks ja et meil oleks toimiv demokraatia. On palju asju, mis meid Ukrainast eristavad, aga me oleme loomulikult Ukraina pärast mures.
Ühesõnaga mingit konkreetset skeemi, kuidas mittekodanikke lõimida, uuel valitsusliidul ei ole?
Kõik need punktid, mis on seotud heaolu kasvuga, on seotud kogu ühiskonnaga.
Me soovime – minnes gümnaasiumites üle eesti õppekeelele – keeleõppe taset tunduvalt parandada. Investeerida sellesse, et õpetajad suudaksid tõesti kvaliteetsel tasemel eesti keelt õpetada. See on oluline nii ühiskonna sidususe kui ka nende noorte inimeste konkurentsivõime seisukohast. Neid plaane kindlasti on ja nendele me ka pühendume. Kõik Eesti elanikud peavad tundma, et nad saavad Eesti edust osa, sõltumata oma emakeelest, rahvusest.
Lihtsamate asjade juurde tulles: teie elukaaslane Luisa Värk on kuulus laulja. Kas te ise olete ka musikaalne, mängite vahest mõnd pilli?
Ütleme nii, et kui me sõidame kuhugi autoga ja ma hakkan mõnda laulu kaasa ümisema, siis mu viieaastane tütar ütleb: „Issi, palun ära sina laula.”
Mul on väga hea meel, et tütar on selles asjas emasse: ta on mitu korda esinenud Nokia kontserdisaali laval, tal on tohutult hea lavanärv. Minu musikaalsusega on nii, et pillimängu ma kahjuks ei oska, olen küll laulnud koorides ja käinud laulupidudel. Aga oma kolmeliikmelises peres jään ma musikaalsuselt kindlalt kolmandaks. (Taavi Rõivase ja Luisa Värgi koduse elu kohta kirjutas värske Kroonika, et paar ostis hiljuti Toompea nõlva alla uue kodu, sisustamise eest hoolitses Luisa. Suvise seisuga oli Rõivas ka suurima eluasemelaenuga minister, jääki oli kokku 342 735 eurot – toim.)
Mida te loete? Mis raamat teil praegu pooleli on?
Mul on paralleelselt pooleli Tony Blairi memuaarid ja Steve Jobsi elulugu, mõlemad on päris mahukad. Võtan need kätte, loen jupi – need on mul juba päris mõnda aega pooleli. Teine plokk raamatuid, mida ma loen peamiselt õhtuti, on valdavalt seotud „Lotte” tegelastega.
Ma olen päris hästi kursis, mis Leiutajatekülas toimub. Kui parasjagu pole ühtki uut raamatut välja tulnud, olen võimeline Leiutajateküla elu sedavõrd hästi tunnetama, et saan ka ilma raamatuta uusi jutte loetud. Neid kõiki olen ma lugenud kümneid kordi.
Tegelete pikamaajooksuga, mis peaks andma päris palju aega mõtlemiseks. Mida te mõtlete, kui tundide kaupa jooksete?
Mida iganes! Olen teinud joostes töökaaslastega koosolekuid, kui vaja, olen mõelnud tööasjad läbi, aga olen ka pea täiesti töömõtteist puhtaks jooksnud. Jooksmine mulle tõsiselt meeldib. Arvan, et poliitiku ametis tuleb kestvusspordi harrastus igal juhul kasuks, aitab nii füüsiliselt kui ka vaimselt vormis püsida.