Kuna mul oli sel aastal poolteist nädalat suvepuhkust ja pärast seda jäin veel haigeks, mis tähendas isolatsiooni, siis sain kustutada oma nälga lugemise järele. Paari sõnaga raamatutest, mida lugesin.
Trevor Noah „Born a crime“. Tunnistan, et ma ei ole tema saateid vaadanud ja tean Trevor Noah’d vaid selle järgi, et tema saates käis kunagi Taavi Rõivas. Seetõttu ei olnud mul selle raamatu suhtes mingeid ootusi, aga see suutis mind positiivselt üllatada. Noah on pärit Lõuna-Aafrikast vaesest prest ning läbi tema loo saab teadmisi ka apartheidi ning eelkõige mustade hõimude omavaheliste suhete kohta Lõuna-Aafrikas. Ta suudab oma lugu rääkida haaravalt ja läbi huumoriprisma. Kerge, nauditav lugemine.
Francis Fukuyama „Liberalism and its discontents“. Seda raamatut soovisin sünnipäevaks ja kallid kolleegid selle mulle kinkisid. Mulle väga meeldis Fukuyama „Identity“ ja arvasin, et naudin seda raamatut samuti, kuid ei saa öelda. Kas asi oli selles, et olin liiga väsinud suurt kaasamõtlemist nõudva raamatu jaoks või lihtsalt polnud selles ühtki sellist raputavat mõtet, mida oleks kaasa võtnud, igal juhul olid mul ootused suuremad.
Charles Bukowski „Naised“. Bukowski raamatu ostsin Pärnust läbisõidul, kui tundsin, et tahan kaasamõtlemist nõudvatest raamatutest puhkust. Kuigi kaanel on lubatud, et naised tunnevad end selles raamatus ära, siis mul sellist äratundmist ei tulnud. Pigem suhtles Bukowski kindlat tüüpi naistega ning see elu tundub üks lõputu küünlapäev.
Richard H. Thaler „Misbehaving“. Jälle raamat, mida on ammu soovitatud, kuid mille lugemiseni pole jõudnud. Lühidalt öeldes näitab Thaler, kuidas end ratsionaalseteks peavad inimesed pole seda sugugi ning me käitume kõik teisiti, kui üldiselt eeldatakse ja selles on ka omamoodi muster. Tunnistan, et jätsin selle pooleli, sest see tõi mõtted töö juurde ja puhkusel tahad sellest eemale hoida.
Oliver Bullough „Butler to the World“. Sama autor on kirjutanud raamatu „Moneyland“, mida väga nautisin ning mis räägib sellest, et korruptsiooni poleks (või oleks vähem), kui võideldaks korralikult rahapesuga – sest pole mõtet riikide tagant varastada, kui sa seda raha kasutada ei saa. Kirjutasin pärast selle raamatu lugemist isegi autorile, sest mind häiris, et ta pani kõik endised Nõukogude Liitu kuulunud riigid ühte patta oligarhide ja korruptsiooni osas. On siiski suur vahe näiteks Eestil ja mõnel idapoolsel riigil. Nüüd autor saatis mulle oma uue raamatu “Butler to the World”, mis räägib sellest, kuidas Suurbritannia on teinud äri rahapesijatele teenuseid pakkudes. Huvitav jätk eelmisele raamatule.
Orlando Figes „Eurooplased“. Olen varasemalt lugenud sama autori „Natasha’s Dance“, mis mulle väga meeldis. “Eurooplased” on Euroopa kultuuri (muusika, kirjanduse ja maalikunsti) arengutest ning ühest armukolmurgast (Turgenev ja Viardot’de abielupaar). Väga huvitav ja haaravalt kirjutatud sissevaade klassikalise muusika arengusse. Ooper ei ole olnud minu lemmikžanr, kuid ometi seda raamatut lugedes tekkis soov seal kirjeldatud oopereid uuesti kuulama minna. Alati on põnev, kui tead rohkem ja oskad hoopis teisi asju tähele panna. Soovitan seda raamatut.