Parafraseerides Voltaire’i, kui aprillisündmusi ei oleks toimunud, tuleks need välja mõelda. Majandusedust ja NATO kaitsekilbist uinutatud Eesti riik sai kõvasti raputada ja see äratus oli meile väga vajalik.
Põhjarannik, Vali Uudised, 13.07.2007
Parafraseerides Voltaire’i, kui aprillisündmusi ei oleks toimunud, tuleks need välja mõelda. Majandusedust ja NATO kaitsekilbist uinutatud Eesti riik sai kõvasti raputada ja see äratus oli meile väga vajalik. Väikeriigina peame alati mõtlema sellele, et meie iseseisvus ei ole enesest mõistetav ja selle hoidmiseks tuleb iga päev vaeva näha.
Pronkssõduri teisaldamise suhtes üldiselt väga kriitiline sotsiaalteadlane Raivo Vetik tõdes hiljutisel sündmusi kajastava uuringu esitlusel, et sündmused tekitasid ka uue võimaluse integratsiooniga sisuliseks edasiminekuks. Integratsioonist, aga ka kõigi Eestimaal elavate inimeste heaolu on saanud olulisemaks teemaks kui rõõmustav majanduskasv.
Märatsemine Tallinna tänaval tekitas esialgu hirmulood ületamatust lõhest eesti ja vene kogukonna vahel. Tänaseks on hirmust saanud arutelu. Mismoodi saame me üheskoos sellel väikesel maalapil sõbralikult elada, hoolimata siis meie erinevast ajalookäsitlusest ja iidolitest.
Aprillisündmustel näitas Venemaa maailmale oma tõelist palet. Ei ole normaalne, et ühel viiendikul maismaa pinnast laiutav riik peab oma suurimaks vaenlaseks väikeriiki Eestit. Ei ole normaalne, et Moskva miilits vaatab rahumeeli pealt, kuidas noor-putinlased Eesti saatkonna ees mürglit korraldavad. Ei ole normaalne, et duumasaadikud käivad Tallinnas valitsust vahetamas.
Venemaa selline käitumine tagas meile demokraatlike riikide ja rahvusvaheliste organisatsioonide üksmeelse toetuse. Ega Venemaa sellest suurt hooli, mida näitab ka tõik, et riigiprokuratuuri abipalve küberrünnakute korraldajate tagamiseks ülbelt tagasi saadeti. Suure tõenäosusega jäävad nüüd küberterroristrd karistuseta ja Venemaa saab silma paista riigina, mis toetab nende tegevust.
Kardeti, et Tallinna tänaval märatsemine liidab ja aktiviseerib äärmuslasi. See kartus ei ole täna tõestust leidnud. Isegi pronkssõduri endisele asukohale Tõnismäele pidid nashi liikmed Venemaalt kohale sõitma. Sellest saab teha järelduse, et ükski nende kohalik sõber ei olnud nõus isegi raha eest sõdurimundris lillede keskele seisma minema. See on ilmekas näide kohapealsete aktivistide vähesusest.
Konstitutsioonierakond, kes pronkssõduri oma valimisvankri ette rakendas, sai valimistel alla 1% häältest. Ma ei usu, et need sündmused nende populaarsust suurendavad, seda enam et, venekeelsel elanikkonnal on oma tugev partei juba ammu olemas. Ligi 80% nendest valib Keskerakonda, kes nende vaateid ja soove kenasti mitmetes kohalikes omavalitsustes ka esindab.
Tallinna kaupluste akendesse visatud kivid lõid kududeks ka paljude Eesti elanike turvatunde. Mitu päeva ei julgetud õhtuti tänavale minna, volbriöö oli harukordselt vaikne. Tegelikult muutusid pealinna tänavad just siis turvalisemaks, sest tuhatkond eesti ja vene pätti pandi trellide taha.
On raske hinnata, kui paljud inimesed otsustasid just aprillisündmuste tõttu minna noorte tantsu- ja laulupeole. See ei olegi oluline. 100 000 inimest üheskoos lauluväljakul oli võimas vaatepilt ja andis tagasi kõige olulisema – turvatunde. Teame, et 20 aastat tagasi valitud tee iseseisva riigi suunas oli õige ja ka seda, et nii mõtlevad enamus kaasmaalasi.
Aprillisündmuste õppetund seisneb kolmes. Esiteks, me ei tohi (majandus)edust pimestudes loorberitele puhkama jääda. Teiseks, peame rohkem investeerima siseturvalistuse (sh ka küberkaitse) tagamisele. Ja kolmandaks, turvalise elukeskkonna tagab vaid tolerantsus kaaskodanike suhtes. Olgem siis sallivad ja ilusat suve jätku meile kõigile.