Head erakonnakaaslased.
Meie korraline üldkogu annab, nagu ikka, võimaluse vaadata natuke eilsesse, natuke homsesse ja natuke ka ülehomsesse.
Valimistulemus näitas: otsus pärast Kolmikliidu lagunemist valitsuses jätkata oli õige.
Eile olid valimised, peaaegu nagu eile, aga ometi juba kusagil kauges minevikus. Paar hinnangulist momenti.
Valimistulemus näitas nii kohalikel valimistel kui ka Riigikogu valimistel, et meie otsus jätkata valitsuses pärast seda, kui meie partnerid Isamaaliit ja Mõõdukad olid otsustanud 1999nda aasta valitsuskoalitsiooni likvideerida, oli õige. Meie saime juurde hääli, meie valitsusest lahkunud partnerid võitlesid ellujäämise, ehk valimiskünnise ületamise eest.
Valimiskampaania oli edukas, valimistulemus hea.
Teine hinnang puudutab valimiskampaaniat. Oleme üsna üksmeelselt selle õnnestunuks hinnanud. Koondasime oskuslikult oma löögijõudu. Eriti heaks saavutuseks pean, et meil õnnestus lisaks oma n.ö. leivanumbritele majandus- ja välispoliitikas tuua kampaaniasse emapalga idee, mis ka teostamisele läheb. Meil õnnestus seega pisut laiendada oma tavapärast teemade skaalat. Sellest oleme kaua mõtelnud, nüüd lõpuks teostasime.
Koalitsioon Res Publicaga ja Rahvaliiduga oli parim võimalik valik.
Kolmas hinnang puudutab kõike seda, mis toimus pärast valimisi. Kas me tegime õieti, et ei jätkanud koalitsiooni Keskerakonnaga? Kas praegune koalitsioon on parim võimalik? Kas me oleksime pidanud igal juhul tegema panuse peaministri koha saamisele? Kas me tegime õieti, et kui otsustasime, et valitsusse ei lähe Märt Rask ja mina?
Reformierakonnal ja Res Publical pole suuri maailmavaatelisi erinevusi, Rahvaliit annab valitsusele laiema toetuspinna.
Ma arvan, et erakonna valik pärast valimisi minna koalitsiooni Res Publicaga ja Rahvaliiduga on parim võimalik valik. Res Publica sai valimistel väga palju hääli. See näitas suure ühiskondliku tellimuse olemasolu nende poolt propageeritud lihtsatele seisukohtadele – Eesti vajab uut poliitikat, Eesti vajab korda. Sellisele tellimusele vastu seismine oleks olnud poliitiliselt vale. Ja miks oleksimegi pidanud nende kutse tagasi lükkama, kui meil praktiliselt pole maailmavaatelisi erinevusi. Meie maailmavaade ja 47 kohta parlamendis, see on väga hea positsioon. Tasakaalus eelarve, madalate maksude toetamine, vaba turumajanduse eelistamine, see kõik on meil ühine. Nende põhimõtete eest võitleme ühiselt.
Rahvaliit aga annab koalitsioonile täiendava mõõtme, esindades hoopis teist tüüpi valijate meeleolusid ja huve. Neid väljaspoole jätta, nagu ka eelmainitud ühiskondliku tellimuse eitamine oleks tekitanud ühiskonnas väga suuri pingeid. Vastutus nende pingete eest oleks olnud meie erakonnal, kuna olime valitsuskoalitsiooni moodustamisel omamoodi võtmerollis.
Praegune valitsuskoalitsioon võimaldab Reformierakonnal kõige paremini teostada oma valimislubadusi ja maailmavaatelisi eesmärke.
Praeguse koalitsiooni liikmena on reformierakonnal parimad võimalused oma poliitika teostamiseks, oma seisukohtade kaitsmiseks, paremad, kui ühegi teise variandi puhul.
Seega oleme me eluliselt huvitatud selle koalitsiooni kestmisest. Jutud reformierakonna eemalehoidmisest või mingi uue koalitsiooni kavandamisest on vale, sest see on meile objektiivselt kahjulik.
Reformierakond soovib valitsuskoalitsiooni püsimist.
Peaministriamet oleks mõistagi olnud nii minu kui erakonna jaoks väga huvipakkuv, aga selline see poliitika juba on, et need, kes tahtsid näha Reformierakonna peaministrit, andsid valimistel 88000 häält ja need, kes tahtsid näha Res Publica peaministrit, andsid valimistel 121000 häält. Lihtne.
See, et ei Märt Rask ega mina ei läinud uude valitsusse, pole mingi vandenõu. Minu minek sinna oleks tähendanud ühe lisapinge sisseprogrammeerimist valitsusse, kus neid niigi jätkub.
Reformierakonnal on piisav hulk inimesi, kes suudavad edukalt valitsuses töötada.
Me mõlemad, nii Märt kui mina, kasutame uusi võimalusi ära nii edukaks parlamentaarseks tööks kui ka enese arendamiseks. Pealegi, me võime ka üksteisele kinnitada, et meil on korralik tagavara võimekaid valitsusliikmeid, me ei pidanud valitsusse mineku ootamatu võimaluse järel hakkama ministreid otsima väljaspoolt parlamenti, meil oli kandidaate piisavalt. See on ka erakonna tugevus.
Eesti valitsus peab välja töötama ja rakendama riigi uue välispoliitika, mis tuleneb muutuvast olukorrast.
Eeloleva nelja aasta jooksul peab Eesti valitsus töötama välja ja rakendama sisuliselt uue välispoliitika. Reformierakond peab andma ja kavatseb anda selle kujundamisesse oma panuse. Meil on selleks tarvilik kogemustepagas olemas ja oleks kurjast, kui me seda ei kasutaks.
“Jah” Euroopa Liidule on “jah” Eestile!
Meie erakonna välispoliitilised seisukohad lähtuvad kolmest sündmusest, mis lähemate aastate jooksul aset leiavad ja mis mõjutavad Eesti saatust kõige olulisemal moel. Need on esiteks, rahvahääletus Eesti euroliiduga ühinemise küsimuses selle aasta 14 septembril, seejärel Euroopa Liiduga lõplik ja tegelik liitumine 1.maist 2004 ja Europarlamendi valimised.
Rahvahääletusel seisab reformierakond kindlalt jah-sõna poolt. Kuidas me ka ei arutaks, on Eestile kõikide võimalike arengute korral tegelikult võimatu jääda väljaspoole Euroopa Liitu. Kui me ütleme “jah”, siis me ütleme “jah” tegelikult mitte Euroopa Liidule, vaid Eestile endale. Seega läheme me rahvaküsitlusele tegelikult jah-Eestile kampaaniaga. See on hinnang Eesti viimase aastakümne arengule. Sest kogu selle aja on meie eesmärgiks olnud ehitada üles Eesti kui euroopalik riik. Me oleme eeskujuks võtnud Euroopa õigusriigi põhimõtted ja meie seadused on koostatud juhindudes Euroopa Liidu põhimõtetest. Meie turumajandus toimib euroopalike reeglite raamistikus. Meie demokraatia on euroopa tüüpi demokraatia. Ja kogu see euroopalik keskkond korraldab meie igapäevast elu.
Loomulikult on kõikidel ümberkorraldustel omad pooldajad ja vastased. Kõik uurimused näitavad, et kui küsitakse, kas olete Euroopa Liiduga liitumise poolt või vastu, siis tegelikult antakse vastus lähtudes sellest, kas ollakse tänase Eesti poolt või vastu. Nii juhtub ka rahvahääletusel. Me anname oma jah või ei Eestile, me oleme kas Eesti poolt või vastu.
Meil reformierakonnas pole põhjust üksteist veenda. Me oleme alati olnud Euroopa Liitu astumise poolt ja me läheme rahvaküsitlusele vastu selle veendumusega, et jah-valik on ainuõige valik.
Euroopa Liidu ja NATO-ga liitumist ei saa vaadelda lahus
Samas saame me kõik aru, et otsus rahvahääletusel tehakse keerulises rahvusvahelises olukorras. Samal ajal, kui käib uute liikmete Euroopa Liitu ja NATOsse astumise vormistamine, toimuvad nendes organisatsioonides enestes mitmetahulised muutused, mis on ka omavahel seotud. Näiteks on väga vale ette kujutada, et NATOga ja Euroopa Liiduga liitumised on teineteisest lahus. Ka Euroopast kuuldub hüüatusi, et te peate valima, kas Euroopa või Ameerika. Meilgi öeldakse mõnikord, et läheks ainult NATOsse, jätaks selle Euroopa Liidu. Tegelikult on valik terviklik – kas julgeolek nii riigikaitselises kui õiguslikus ja majanduslikus mõttes või mitte midagi, ei kumbagi. Kui näiteks näha musta stsenaariumit, et rahvaküsitlus Euroopa Liidu küsimuses annab ei-vastuse, siis võib üsna tõenäoliselt oletada, et ka NATO liitumisprotokolli ratifitseerimine liikmesmaades seiskub. Nii et kas kõik või mitte midagi.
Eesti parlamendi ja valitsuse eesmärk on kaitsta meie rahvuslikke huve.
Paralleelselt liitumise vormistamisega käivad Euroopa Liidus väga tõsised ja kiired arutelud Euroopa institutsionaalse ümberkorraldamise küsimuses. Sellele võivad järgneda liikmesmaade kiired otsustused, mis võivad oluliselt muuta seda Euroopa Liitu, kuhu me astume. Eesti parlamendil ja valitsusel seisab ees tõsine võitlus, et selles protsessis tagada meie rahvuslike huvide kaitse.
Rahvusliku positsiooni nurgakivid pani paika eelmine valitsus lähtudes kõikide seniste valitsuste pikaajalisest strateegiast.
Eesti soovib osaleda Euroopa tuleviku määramises
Selle peamiseks koostisosaks on veendumus, et kõige kõrgemaks otsustajaks peab viimase instantsina Euroopa Liidus olema rahvuslike valitsuste konsensuslik kogu. Ei tohi tekkida ühtegi ametiisikut (Euroopa president näiteks) ega ühtegi kogu, millel oleks õigus midagi otsustada nii, et see hakkab kehtima vastu rahvuslike valitsuste tahtmist. See on võtmeküsimus. Siis saame me oma suveräänsuse tagada ja mitte ainult tagada, vaid ka edukalt teostada Euroopa Liidu liikmena. Olen sellel küsimusel pikemalt peatunud peaministri viimases ettekandes Euroopa Liidu teemal 13ndal veebruaril sel aastal Riigikogu ees.
Väga oluline on, milline on meie oma tegutsemismudel, et oma huvisid selles ümberkorralduste voolus kaitsta. Kui me jällegi mõtleme ajaloo peale, siis 1939ndal aastal sai keerukate rahvusvaheliste otsuste langetamisel meile saatuslikuks mitte niivõrd valitsuse valed otsused, vaid hoopiski parlamentaarse tausta nõrkus. Näiteks Soomes tagas just tugev parlament selle, et Soome läks sõtta oma iseseisvuse eest ja lõppkokkuvõttes ka säilitas selle.
Reformierakond jagab vastutust Eesti edu eest maailmas ja Euroopas.
See kogemus õpetab meid, et Riigikogu peab eelkõige Euroopa asjade komisjoni kaudu, kus Reformierakonnal on juhtpositsioon, looma tugeva tausta, mis peab toetama valitsuse tegevust. Valitsus võib ühes või teises küsimuses sattuda suurte ja võimsate riikide tugeva surve alla, sellele vastu seista saab edukalt siis, kui avalikkus, kelle seisukohti parlament esindab, ütleb jõuliselt oma seisukoha. Valitsus saab sellisel juhul mistahes läbirääkimistel alati toetuda parlamendi täpsetele seisukohtadele ja kaitsta nii edukalt Eesti huvisid.
Valitsuse ja parlamendi koostöö peab paranema
Paljud inimesed on küsinud – nüüd olete praktiliselt saavutanud kaks suurt eesmärki, Eestist saab nii NATO kui ka Euroopa Liidu liige, mis on teie järgmine suur eesmärk. See on huvitav teema. Näib, et on tõesti nii, et Eesti vajab arenguks lisaks siseprobleemide lahendamisele ka suuri ja eelkõige väljaspool Eestit olevaid väljakutseid. Ainult meie sisemistest probleemidest on raske leida niisuguseid innustavaid väljakutseid, kus erinevad ühiskondlikud jõud oleksid üksmeelel. Pigem on just vastupidi. Paljude sisemiste väljakutsetega tegelemine on näidanud, et me oleme tihti vastandlikel seisukohtadel, et me pöörame tülli, ja mis peamine, me oskame suurepäraselt mistahes lahendused blokeerida, kasutades selleks nii aina keerulisemaks muutuvat õiguslikku keskkonda, erinevate reeglite rägastikku, erinevate huvigruppide vastandlikku tegutsemist kui ka meie poliitilise süsteemi puudusi (peatun sellel edaspidi). Kui meie eesmärgiks oli iseseisvumise taastamine, pingutas selleks kogu rahvas.
Eesti edu taga on kogu rahvas.
Meil oli hea koostöö erinevate poliitiliste vaadetega inimeste vahel. Kui me seadsime endale eesmärgiks saada NATOsse, pingutas selleks jällegi kogu rahvas ja poliitiste jõudude vahel on valitsenud üksmeel. Sama kehtib suures plaanis ka Euroopa Liitu saamise asjus, kus konkreetsed pingutused ja ettevõtmised on haaranud praktiliselt igaüht.
Eesti ees on uued väljakutsed:
Edukas majandus rahvusvahelises konkurentsis
Edukad eestlased rahvusvahelisel areenil
Võib kindlalt väita, et välisväljakutsete asjus on Eestil alati olnud suhteliselt pikaajaline tegevuskava, mille osas on alati kehtinud rahvuslik kokkulepe. Selle kindlaks tõestuseks oli ka Reformierakonna ja Keskerakonna valitsuskoostöö nendelesamadele välisväljakutsetele vastamisel. Ka rahvusvaheliselt võitlusvõimeline majandus on olnud üks suur rahvuslik väljakutse. Selline majandus, mis haarab kõiki sektoreid, on tegelikult ka oma alustes loodud, kuigi on selge, et selle edukuse tagamine nõuab pidevat, hetkekski peatumatut pingsat tööd.
Mis võiksid olla meie välisväljakutsed tulevikus, mis innustaksid kogu rahvast, mille suhtes valitseks rahvuslik üksmeel ja mis ergutaksid meie sisemist arengut? Kõik head ideed on teretulnud.
Rahvusvaheliselt edukas majandus on muidugi see väljakutse, mis pidev, mis jätkub ja mille edu tagamiseks töötavad pingsalt nii ettevõtjad kui ka valitsus.
Üks väljakutse võiks olla – edukad eestlased rahvusvahelisel areenil. Mida ma siin öelda tahan? Alustagem meenutustest. Johan Laidoner täitis tähtsat missiooni rahvusvahelises poliitikas, lahendades piirivaidlust tänases Iraagis. Eesti Vabariigi minister Nikolai Köstner oli Rahvasteliidu esindaja Bulgaaria Riigipangas, pärast sõda aga Egiptuse riigipanga ja valitsuse nõustaja. Meie kultuuritegelased on maailmas tänagi hästi tuntud. Aga silmapaistvalt tegutsevad rahvusvahelistes organisatsioonides täna näiteks Ardo Hansson ja Toomas Palu. Ja loomulikult sportlased. Ja meie osalemine rahvusvahelistel rahutagamismissioonidel ja ka sõjajärgse Iraagi elu korraldamisel. Mõelgem, kui eesti sõjaväelaste kõik väljakutsed piirduksid vaid kodumaiste kasinate võimalustega, või kui muusikutel poleks võimalik valida töökohti Helsingis või Viinis, kui kõik väljakutsed piirduksid vaid kohaliku kahe muusikateatriga, mis väljakutsetest nendel aladel saame me siis rääkida.
Edukas on see riik, kes annab rohkesti võimalusi oma kodanikele.
Milline mõtete ahel siit tuleneb? Esiteks on küsimus, kas riik sellist rahvusvahelist aktiivsust toetab või mitte. Mida annab aktiivne rahvusvaheline tegevus, milleks kulub ka märkimisväärselt vahendeid, meile siin? Vastus on lihtne – ta annab võimaluse meie inimestele. Inimesed näevad, et on võimalik maailmas oma riigi toel palju saavutada, ja pingutavad, et olla sellisteks väljakutseteks valmis. Järgmine mõte – kuidas selliste saavutusteni jõuda? Vastus jällegi selge – inimestele peab vastava ettevalmistuse tagama Eesti haridusvõrk ja ametikoolitus. Sellesse konteksti sobib hästi tippõppuritele rahvusvahelise koolituse võimaldamine, mida kavatseb võimulolev koalitsioon.
Võib öelda, et näiteks Soome seadis ühel ajal oma riigi väliseesmärgiks saavutada spordis palju häid rahvusvahelisi tulemusi. Väidan, et ka meie võime juba tekkinud kogemusi kasutades, uusi ressursse eraldades ja olemasolevaid kavakindlalt ja tõhusalt kasutades sellise eesmärgi endale seada. See ei lähegi niiväga palju maksma, aga see ühendaks ja innustaks rahvast, nii sportlasi kui ka spordiharrastajaid ja kaasaelajaid.
Eesti läheb Euroopasse tõhusa maksusüsteemi ja konkurentsivõimelise põllumajandusega
Üheks välisväljakutseks saab olema kahtlemata meie tegevus Euroopa Liidus. Kui võtame hoiaku, et üritame vaid kõigiga maksimaalselt sarnaneda ja kopeerida kõike, mis juba Euroopas on tehtud, siis see pole muidugi väljakutse. Väljakutse saab olla see, et me esitame erinevate probleemide lahendamiseks kogu Euroopa ulatuses omi variante, omi alternatiive, kaitseme oma teistsugust kogemust, levitame seda, oleme Euroopa Liidus mõnedes asjades eeskäijaks. Meil on palju, milles omi ideid ja kogemusi pakkuda. Näiteks maksusüsteem, näiteks võistlusvõimeline ja tõhus põllumajandus, aga ka erastamiskogemus, millest oleks nii mõndagi õppida tunnustatud vanadel Euroopa liikmesriikidel. Põllumajandust mainisin seepärast, et pean väga vajalikuks võidelda meie põllumajanduse edu eest mitte teiste Eesti majandusharudega, vaid Euroopa senise põllumajandusega. Me peame võitlema selle eest, et mitte Eesti põllumajandus ei muutuks praegusest tõhusast harust lennuvõimetuks, aga toetustega hästi nuumatuks linnuks, vaid selle eest, et Euroopa teiste riikide põllumajandus hakkaks toimima samadel alustel. Aga miks mitte kujundada eesrindlikuks ka meie tervishoiusüsteem, ühiskondlik transport, keskkonnakaitse, pakkuda nendes valdkondades välja midagi sellist, mis on ühiste pingutustega võimalik meil Eestis, ja mis võiks olla abiks tõhusa Euroopa loomisel, nii nagu see on deklaratsioonidena ka korduvalt välja kuulutatud.
Selleks, et olla võimeline esitama ja vastu võtma väliseid väljakutseid, peame loomulikult sisemiselt tugevad olema. Meil peab olema tugev haridussüsteem, mis peab huvituma mitte keskpäraste õppurite ja keskpäraste õppejõudude elutegevuse tagamisest, vaid kõrgeklassiliste õppimisvõimaluste pakkumisest. Arenenud riikide praeguseks üheks teravamaks probleemiks on sotsiaal- ja tervishoiusüsteemi õige ja otstarbekas korraldamine, sest kõikjal seab rahvastikuareng omi selgeid piiranguid. Kui me suudame siin maailmale mõistlikku tegutsemist näidata, oleksime kõik õnnelikud.
Eesti poliitiline süsteem peab muutuma arusaadavamaks nii meie valijatele kui väljastpoolt vaatajatele
Selleks, et olla Euroopas tegija, et oma seisukohti kaitsta, ja veelgi enam, et mingeid saavutada mingite meie poolt pakutavate alternatiivsete lahenduste heakskiit, vajame me tugevat riiki ja tugevat ning kompetentset valitsust, kelle seisukohti tähelepanuga jälgitakse ja kellel on autoriteeti teiste riikide valitsuste hulgas. Euroopa ülesehituse ümberkorraldamise käigus on näiteks prantslased just selle pärast riikide roteerumise senise korra vastu, et kui kuueks kuuks läheb Euroopa juhtimine riigi kätte, kus on nõrk ja ebastabiilne valitsuskoalitsioon, või kus koguni tulevad erakorralised valimised, siis on kogu liidu juhtimine kaoses. Ja see on tõsine argument. Olen ise välisministrina olnud ühe sellise perioodi tunnistajaks.
Küsime nüüd endalt, kas meil on tugev ja stabiilne poliitiline süsteem? Vastamisel oleneb kindlasti, mis küljest vaadata. Ühest küljest on Eesti poliitika kindlasti väga stabiilne olnud. “The Economist” kirjutas varsti pärast Reformierakonna ja Keskerakonna valitsuse võimuletulekut, et Eestis ei muutu valitsuste vahetusega õieti midagi. Kindel kurss turumajandusele, kindel suund NATOsse ja Euroopa Liitu, seda on pidanud kõik võimul olnud Eesti valitsused. Sellest küljest kindlasti on Eesti väga stabiilne olnud. Aga tasus lugeda näiteks Soome ajakirjanduse materjale Eesti Riigikogu valimiste järel, nende näitel võib asja ka hoopis teisiti näha. Nimelt et Eesti poliitiline süsteem on väga ebastabiilne ja arusaamatu. Aga välisriikide umbusk meie poliitilise süsteemi suhtes kahandab kahtlemata Eesti rahvusvahelisi võimalusi, meie autoriteeti. Millel selline negatiivne arvamus põhineb?
Eesmärk: tugev riik tugeva valitsusega.
Esiteks kindlasti välismaalaste jaoks arusaamatul ja erakordselt ebastabiilsel erakondade struktuuril. Ka vanades demokraatiates tekivad uued ja radikaalsed parteid, aga nad ei saavuta kunagi sellist positsiooni, et võiksid kohe hakata juhtivaks valitsusparteiks. Ka on ebatavaline, et valitsuspartei lakkab järgmise valimisperioodi ajal olemast, et toimuvad ebatavalised liitumised. Välismaa jaoks läheb aega, kuni sellega harjutakse.
Teiseks ebatavalised koalitsioonid. Kolmikliitu kuulusid ju vastandid, kes vaid üliharva muudes riikides koos valitsusi teevad. Kindlasti oli ootamatu ka Reformierakonna ja Keskerakonna koalitsioon, seegi vajas tublisti seletamist nii meil kui mujal. Ka praeguse koalitsiooni puhul ei usu ma mõnikord iseennast, et me oleme koalitsioonis oma läbi aastate kõige vihasema vastasega – Rahvaliiduga. Aga hakkama saame, isegi räägime Janno Reiljaniga täiesti asjalikult.
Kui nüüd pisut edasi minna, siis kas selles koalitsioonide pöörises ei ole siiski ka üks põhjus, miks meie valimisaktiivsus nii madal on? Sest ta on ikka jätkuvalt väga madal. Nii et meie valitsuste moodustamise praktika ei pane imestama mitte ainult välismaalasi, vaid ka meie endi kodanikke. Valisid Reiljani, said Kallase. Valisid sotsiaaldemokraatia, said liberalismi. Tahtsin Tarandit, sain Laari. Valija lööb käega – see kõik on mingi jama, minu arvamus niikuinii ei loe. Meil ei ole olemuslikult tugevat valitsust.
Sellega seoses tulen tagasi oma ettepanekute juurde vaadata tõsiselt läbi meie riigi juhtimise süsteem. Esitasin need ettepanekud Tartus möödunud aasta sügisel.
Otsevalitud president võiks olla valitsusjuht
Keskseks oli presidendi ja peaministri ametikoha ühendamine ja vastavalt valitsusjuhi otsevalimine. Olen nende toonaste ettepanekute üle tasapisi edasi mõelnud ja arvan, et aeg on küps nendega tõsisemalt tegelda. Kindlasti oli enne valimisi aeg selline, mis ei olnud veel kõlbulik nende ettepanekutega tegelda, aga nüüd võime asja rahulikult käsitleda. Lugesin hoolega kõiki vastukajasid, mis olid valdavalt eitavad. Eituse peamotiiviks oli – äkki muutub valitsus siis liiga tugevaks. Aga – sõbrad! See peabki olema meie eesmärk! Kui tahame Euroopas läbi lüüa, kui tahame võtta vastu tõsiseid välisväljakutseid, peamegi omama tugevat valitsust. Me ei saagi teisiti.
Demokraatia on selgepiiriline ja tugev riigijuhtimine, mis põhineb valijate tahtel
Demokraatia ei saa olla mingi lõtv, laialivalguv jututuba, see peab olema täiesti konkreetne, tõhus, tugev ühiskonna juhtimise, otsuste langetamise ja nende elluviimise masinavärk. See ei põhine konsensusel, vaid enamuse poolt valimistel väljendatud tahtel. Niisiis, kuidas muuta valimistel saadud mandaat toimivaks parlamendienamuseks, nii et ka valija sellest aru saab, see on meie tänase päeva üks põhiküsimusi.
Üks tolleaegsetest ettepanekutest käsitles ka parlamentaarse korra tugevdamist, mis on paralleelselt juhtimise tugevdamisega äärmiselt tähtis ja vajalik. See puudutab Riigikontrolli konkreetsemat sidumist parlamendiga ja opositsioonile võimaluste andmist riigikontrolli suunamiseks. See on koalitsiooni poolt otsustatud ja töös.
Valijale suurem otsustusõigus, valija häälele suurem kaal.
Koalitsiooni poolt on otsustatud ka valimissüsteemi lihtsustamine ja selle valimisringkonnakesksuse suurendamine. See on hea mõte, ja annab jällegi valijale selgema arusaama, et kui ta läheb valima, siis mida ja keda ta lõpuks ära valis. Kas me liigume suurema isikuvalimise suunas? Seda oleme seni kartnud. Aga äkki on tegemist mõistliku protsessiga? Kas selle lõpuks läheme üle ühemandaadilistele valimisringkondadele? Seda ma pole täna valmis ütlema. Aga selle üle arutamiseks on paras aeg. Riigikogu valimisteni on peaaegu neli aastat. On aega arutada ja aega ka vastavad muudatused teha.
Aga seoses presidendi peatsete otsevalimistega on äärmiselt asjakohane arutada ka valitsusjuhi ja riigipea ametikohtade ühendamise küsimust. Eesti on neetult väike, väiksem, kui mitmed ülemaailmsed majandusettevõtted. Nemad aga nii keerulist juhtimist välja ei kannataks.
Sellega lahendaksime ka lihtsa küsimuse, mida seni kuidagi lõplikult selgeks pole saadud – kes siis ikka Eestit esindab rahvusvahelistel kohtumistel, kas president või peaminister. Kui välisväljakutsete strateegiat silmas pidada, siis on see päris oluline küsimus. Eesti tahet saab läbi suruda üks juht, mitte iga lühikese aja tagant erinev kuju. Kui me välisväljakutset oluliseks ei pea, siis on muidugi ükskõik, kes meil parasjagu mingi kaleviga kaetud laua taga istub.
Demokraatlik süsteem on huvitav nähtus. Poliitiline konkurents hoiab teda pidevas liikumises. Kõik erakonnad otsivad uusi ideid, uusi inimesi. Praegu on see aeg, mil on võimalik avada uusi teemasid, analüüsida tähelepanelikult rahva hoiakuid ja soove ning kavandada uus tegevuskava pidevalt uueneva sisemise ja välimise maailma jaoks. Loomulikult eesmärgiga olla edukad, olla võidukad kõikidel järgmistel valimistel.
Ega muud, kui indu ja vastupidavust selleks meile kõigile.