Eesti esimene strateegiline ülesanne on tõsta kaitsevõimet, arvestades sellega, et ühel hetkel võib reaalselt olla vaja päris padrunitega lasta, ja teiseks tuleb riigi rahandus joonde ajada, kirjutab Siim Kallas.
Oli unistus, et Eestist saab liberaalne, parempoolne, kiirekäiguline, moodne maa. Selleks oli vaja inimesi, kes oleks liberaalsed, parempoolsed, kiired ja moodsad, mitte neid, kes ainult vaatavad tagasi. Pidasime ennast eurooplasteks ja tahtsime, et Eestist saaks lahutamatu osa Euroopast.
30 aastat tagasi kogunes üks ägedaloomuline majandusaktivistide rühm, mis otsustas, et hakatakse võitlema õiglase, tõhusa ja madala maksusüsteemi eest. Sündis Reformierakond, millel olid unistused ning oma ideed majanduspoliitikas.
Kõige tähtsamaks neist oli õiglane tulumaks. See tähendab, madal, ühetaoline (ilma astmeteta), ilma igasuguste maksusoodustusteta ja maksuprivileegideta, soovitavalt ka ilma maksuvaba miinimumita. Lisaks oli eesmärk kaotada ettevõtte tulumaks ja teha emapalk vajaduspõhiseks.
Teed ei ole siiski alati siledad. Lühinägelikud poliitikud komistavad maksuküüru otsa. Tegemist pole millegi muuga, kui astmelise tulumaksu variatsiooniga, mille vastu on seisnud Reformierakond viimased 30 aastat. See on ja oli meie valimisprogrammides, kuni viisime maksuküüru kaotamise ellu. Selle tulemusel võidab 486 000 kodanikku, maksumaksjat. Ülalpeetavad eestlased ei võida. No mis teha.
Ah et maksutulusid ei jätku? Raha on vaja? Vajame astmelist tulumaksu? Ei vaja. Tõstame tulumaksu kõikidel ühtemoodi ja kui 22 protsendist ei jätku, peame korjama rohkem. Ühetaoline tulumaks on sellegipoolest kõige õiglasem maks ning sama on ka varandusmaksud.
Reformierakond kaotas tulumaksu investeeritud kasumilt, kuna meie arvates on ettevõtete tulumaks ebaõiglane ja segane.
Samamoodi ei tohiks olla mingeid tasuta teenuseid, sest tegelikkuses pole neid olemas. Iga nn tasuta teenuse hinna määrab võim – riigivõim või kohalik võim –, mida omakorda kujundab poliitiliste jõudude vahekord. Ja ärme unusta sõpru ja tuttavaid, kellest on kasu ja kellel on mõju, huvidest rääkimata.
Tasulise teenuse hind sünnib kahe vaba osapoole läbirääkimistel ja kokkuleppel. See on osa inimese vabadusest.
Eestil on kaks strateegilist ülesannet. Esiteks, tõsta kaitsevõimet, arvestades sellega, et ühel hetkel võib reaalselt olla vaja päris padrunitega lasta. Teiseks, ajada riigi rahandus joonde. Seda nii selle pärast, et hästi hallatud rahandusega riigil ei ole vaja maksta hiigelsuuri võlgu ja ka sel põhjusel, et hästi hallatud rahandusega saab palju paremini oma riiki kaitsta.
Eesti riik ei peaks meile midagi võõrast olema. Ta võiks ikkagi olla “oma”, mitte venelaste ega sakslaste oma. Seda “oma” riiki on tarvis ka ülal pidada, kuid suure osa avalikkuse arvates on see kellegi “teise” mure.
1939. aasta septembris oli Eesti Vabariik üksmeelselt nõus Venemaaga baaside lepingule alla kirjutama. Kõik olid nõus. Parlamendiliikmed, ajakirjanikud, sõjaväelased, majandustegelased. Ükski suurriik ei hoiatanud ega kahelnud. Me tahaksime uskuda, et midagi taolist enam ei juhtu. Kui me toetume piisavalt tugevale rahandusele ja riigi kaitsevõimele.