Sotsiaalministeerium peab samuti tegema kärpeid ja osa neist puudutab näiteks asendushoolduse ja lastemajade tugiteenuseid, kuid vaatamata kärbetele suudetakse neid teenuseid siiski senises mahus ka edaspidi pakkuda, kirjutab Signe Riisalo.
Tuge ja mõistmist vajavad kõik lapsed vaatamata sellele, millisest perest või sotsiaalsetest tingimustest nad pärit on. Eelkõige vajab aga iga laps oma vanema armastust ja tähelepanu. Kui lapse ja vanema side on tugev, pöördub laps suurema tõenäosusega vanema poole ka siis, kui mure on hinges. Ja kui ka ei pöördu, oskab ja suudab ilmselt vanem, kes oma lapsega piisavalt aega koos veedab, märgata kui last midagi vaevab.
See, et lapsed igatsevad kuulmist ning mõistmist, tuli välja ka laste enda koostatud laste raportist. Raport ÜRO lapse õiguste komiteele, mille panid kokku lapse õiguste saadikud üle Eesti ühes õiguskantsleri kantselei ja lastekaitse liiduga, kõneles muude lastele muret tegevate küsimuste kõrval just nimelt ka laste igatsusest tõsiseltvõetavuse järele.
Lapsed ootavad, et neid kuulataks rohkem nii kodus, koolis kui ka näiteks lastekaitsespetsialistide poolt. Selleks, et viimased saaksid paremini laste ja vanemate jaoks olemas olla, muudame ka lastekaitseseadust, mis näeb ette tihedamat koostööd ja teabevahetust eri valdkondade vahel just nimelt selleks, et saaksime laste ja peredega tegeleda ennetavalt, mitte siis, kui murest tulenev olukord juba käes.
Kahjuks on meie ümber aga ka selliseid lapsi, kes ei kasva vanemliku toe, täis kõhu ja turvatundega. Need lapsed vajavad meie erilist hoolt, et mured ei kuhjuks ning abi oleks olemas võimalikult vara.
Suur roll abivajavate laste märkamisel ja toetamisel on kogukonnal ning kohalikul omavalitsusel. Kodukohas ollakse abivajavale lapsele kõige lähemal ning kõigi eelduste kohaselt ka konkreetse noore inimese erinevate elutahkudega kõige paremini kursis.
Seetõttu on mul hea meel, et ka kohalikud omavalitsused püüavad leida erinevaid abistamise võimalusi oma inimestele. Üks positiivne näide on Tallinna linnas noorte toetamiseks välja töötatud arenguprogrammi NAP, mille mitmekülgse lähenemise läbi püütakse jõuda isoleeritud ja enesesse sulgunud noorteni, et ennetada enesehävituslikkust, toetada noore õpingute jätkamist ja sotsiaalsed oskusi.
Teinekord muutuvad lapse vajadused aga sedavõrd keeruliseks, et kodus neid enam lahendada ei saa. Sellisel juhul võib juhtuda, et lapsel tuleb elada mõnda aega hoopis perest eemal. Üks võimalus on kinnise lasteasutuse teenus, kust saavad abi need lapsed, kes enda või teiste jaoks kahjuks juba ohtu kujutavad.
Kuigi neil juhtudel võib täiskasvanutel olla raske jääda armastusväärseks, ei tohi unustada, et ka kõige keerulisemalt käituv laps vajab alati vähemalt ühte inimestest, kes teda tingimusteta armastaks ja temasse usuks, isegi siis kui see tundub hetkes pea võimatu. Seetõttu on oluline, et teatud puhkudel tulevad meile appi professionaalid.
Iga laps väärib hoitust ja pere keskel kasvamist, kuid kahjuks ei ole see kõigil lastel võimalik. Igal aastal eraldatakse perekondadest ligikaudu 300 last, kellest küll osa naaseb sünniperesse, kuid paljud kahjuks seda erinevatel põhjustel teha ei saa. Selleks, et ka need lapsed saaksid tunda vanemlikku hoolt, vajame oluliselt rohkem peresid, kes oleksid valmis pakkuma kohta oma kodus, aga eelkõige südames.
Praegu tuleb osal neist lastest jätkuvalt elada asenduskodudes ja perekodudes, kus nende eest küll hästi hoolitsetakse, kuid kus vahetustega töötavad inimesed ei suuda siiski igale lapsele tagada seda vajalikku emotsionaalset turvatunnet, mis kasvamiseks aga niivõrd vajalik on.
Eestis elab asutustes ligikaudu 700 last, kes on pereootel, ja kuigi tegemist peab olema väga läbimõeldud otsusega, on ka kasupereks hakkamine üks võimalusi, kuidas meie keskel kasvavaid lapsi toetada saaksime.
Soovin, et lapsi silmas pidades mõtleksime laiemalt. Oleme teadlikud suhetes oma lastega, kuid oskame märgata ka teisi. Neid, kes samuti hoolitsust ja mõistmist vajavad, kuid seda kodust ei saa. Oleme avatud ja kaasavad ka ettevõtjate ja kultuuriedendajatena, nagu seda on olnud rahvusooper Estonia või Tallinna Linnamuuseum, mis on südameasjaks võtnud erivajadustega lastele elamuste pakkumise neile arusaadaval moel. Ja oskame peegeldada iseendale ka endi käitumist. Kui lahked ja mõistvad me ise, näiteks teiste täiskasvanute suhtes oleme.
Lisaks on oluline, et mainitud teenuste kättesaadavus ei väheneks. Riigieelarve praeguses seisus peab ka sotsiaalministeeriumi tegema kärpeid ja osa neist puudutab näiteks asendushoolduse kui lastemajade tugiteenuseid, kuid vaatamata kärbetele suudetakse neid teenuseid siiski senises mahus ka edaspidi pakkuda. Kokkuhoid tuleb koolitustelt, arendustelt ning prognoositud mahtude mittetäitmisest.
Öeldakse, et lapsed on meie kõigi omad. Seda põhimõtet järgides sammume ühiskonna poole, kus arvestatakse kõikide laste erinevate vajadustega, et saaksid kasvada õnnelikud ja mõistvad täiskasvanud.