Eesti riik panustab rahaliselt pikaajalisse hooldusesse kaks korda vähem kui meiega samal arengutasemel olevad riigid.
Eesti inimeste panus hooldamise eest maksmisel on viimase kümne aastaga kasvanud üüratud 228%. Ühiskonnana oleme lähiaastail jõudmas hoolitsuskriisi, mida paljud pered kogevad juba täna – olukorda, kus eaka enda ega pere säästud ei suuda tagada väärikat vanaduspõlve ja lähedastel tuleb teha karme valikuid laste ning vanavanemate vahel.
Antropoloog Margaret Mead on märkinud, et esimene märk tsivilisatsioonist on luumurrust paranenud reieluu. See tähendab, et vigastatu eest kanti hoolt, kuni luu paranes ja see eristab meid näiteks metsloomast, kes oleks sarnases olukorras oma otsa leidnud. Olukordadega, mil inimühiskond peab endalt küsima, mis meid õigupoolest metsikust loodusest eristab, oleme viimasel ajal silmitsi seisnud palju. Sõjakoleduste ja põgenike abistamise taustal peame aga jätkuvalt küsima endalt ka seda, kuidas me Eestis vananeva ühiskonnaga seotud väljakutsetega toime tuleme.
Hooldekodu kohatasu ühes kuus maksab suurusjärgus 500 kuni 1700 eurot. Umbes 8000 inimese elukohaks on juba praegu mõni hooldekodu ja oma päris kodudes elab kümneid tuhandeid tõsise tegevuspiiranguga inimesi, kes enda hinnangul vajaksid lähima aasta jooksul ööpäevaringset üldhooldusteenust ehk kohta hooldekodus. Rahvastiku vananedes nende inimeste osakaal tõuseb. 2040. aastal on prognooside kohaselt 65-aastaste ja vanemate osakaal Eesti elanikkonnast 25,6%.
Juba täna püütakse aga kõrgete kohatasude tõttu hooldamisega peresiseselt toime tulla. Kuna lähedased teevad oma tervise ja pere hinnaga suure osa tööst ära, siis väljaspool pereringi seda probleemi ei tunnetata ega nähta. Ent kui lähedased enam ei jaksa või muutuvad ise abivajajaks, lahvatab kõigile nähtav kriis. Hoolitsuskriis pole seega üksikute perede siseasi – see on meie kõigi asi.
Esimene samm – muudame hooldekodu kohatasu rahastamist
Abivajajad ei ole „nemad kuskil“, vaid need oleme meie. Eesti inimesed peavad leidma aastas kümneid tuhandeid eurosid hooldusteenuste eest tasumiseks ja seejuures seisavad ka lähedased raskete valikute ees, kas käia tööl või asuda ise oma lähedast hooldama, kas tasuda lähedase hooldekodu või lapse arenguks hädavajaliku spordiringi eest. Sageli teeb elu valiku inimese eest, sest teisiti pole võimalik leida näiteks 1200 eurot kuus, 14 400 eurot aastas.
Eesti riik panustab rahaliselt pikaajalisse hooldusesse kaks korda vähem kui meiega samal arengutasemel olevad riigid. Oleme noore riigina need keerulised otsused jätnud tulevikku, mis on nüüd aga vääramatult käes. Sotsiaalministeeriumiga saatsime äsja avalikule kooskõlastamisele ettepanekud muuta hooldekodu kohatasu rahastamist ja parandada hoolduskoormusega inimeste sotsiaalseid tagatisi, samuti töö ja pereelu ühitamise võimalusi.
Hooldekodu teenuse rahastamiseks on kaalumisel kaks võimalikku lahendust: esimesel juhul tasuks hooldekodus elav inimene edaspidi enda majutuse ja toitlustuse eest ning avalik sektor (kohalik omavalitsus) hoolduskomponentide eest, teisel juhul kehtestatakse hooldekodus elava inimese omaosaluseks 85% tema igakuisest sissetulekust ning ülejäänud teenuse maksumuse katab avalik sektor. Millise lahendusega edasi liigume, selgub pärast huvigruppidelt saadud tagasisidet.
Aitame neid, kes hooldavad
Lähedased, kes on sunnitud töötamisest loobuma ja täiskohaga hooldama, võivad mittetöötamise tõttu jääda ilma minimaalsetest sotsiaalsetest tagatistest ning elavad tihti vaesuspiiril. Seetõttu peame vajalikuks soodustada nii puudega laste kui täisealiste inimeste hooldajate töötamist ja neile seeläbi paremate sotsiaalsete garantiide loomist.
Soodustamaks tööandjate motivatsiooni pakkuda rohkem osaajaga töökohti lähedaste hooldajatele, on kavas vähendada tööandjate sotsiaalmaksu kohustust. Selleks, et hooldajal oleksid tagatised ravi- ja pensionikindlustuse näol olemas, hakkavad sotsiaalmaksu hooldajate eest maksma kohalikud omavalitsused.
Samuti soovime laiendada täiendava lisapuhkuse ehk hoolduspuhkuse saajate sihtrühma ja tõsta hüvitatavat puhkusetasu. Töötamise soodustamine aitab säilitada hooldajate professionaalseid oskusi. Nii on nad vaimselt ja majanduslikult toimetulevamad, seejuures kindlustades endale tulevikus ka suurema pensioni.
Hoolduskoormuse tõttu on enamasti just naised enne vanaduspensioniea saabumist tööturult lahkumas. See mõjutab aga omakorda hakkamasaamist pensionipõlves. Juba praegu hooldab või abistab 16-aastastest ja vanematest Eesti elanikest 22% ehk hinnanguliselt 220 000-255 000 inimest mõnda pikaajalise terviseprobleemi või tegevuspiiranguga inimest, kelleks on kõige sagedamini koduseks toimetulekuks abi vajav eakas lähedane.
Kuni pooled enam kui 200 000 inimesest hooldavad mõnda täisealist lähedast ja neist omakorda ligi 40 000 inimest teeb seda nädalas 20 tundi või rohkem. Hoolduskoormuse tõttu professionaalselt mitteaktiivsetest inimestest soovinuks ligi 1000 aga koheselt tööle asuda selgus 2021. aastal valminud tööjõu-uuringust.
Kolmas samm – valmistume tulevikuks
Igaüks tahab tunda kontrolli enda elu üle, tunda, et ta saab hakkama. Praegu on meil veel aega, et luua toetavaid süsteeme ja koguda varusid. See on parim kingitus, mille saame oma lähedastele ja iseendale teha. See tähendab, et noored saavad teha oma valikuid nüüd ja praegu, kindlustades oma tulevikku läbi pensionifondide ja taibuka investeerimise.
Paljude perede jaoks on aga hoolitsuskriis käes juba praegu või lähitulevikus. Peame ühiskonnana näitama, et mitte keegi ei jää ilma hoolitsusest. Seepärast on vaja kohe ära teha otsused, kuidas me aitame muuhulgas aitajaid – pakkudes neile paremaid sotsiaalseid garantiisid ja suurendades avaliku sektori panust hooldusteenuste rahastamisel – ning ühtlasi asuda ühiskonnaga tervikuna arutama, kuidas me tulevikuks valmistume, millised rahastamisviisid ja muud lahendused kokku lepime, et Eesti inimeste vanaduspõlv oleks väärikas ega tuleks laste ja noorte arvelt.