2021. aasta talvel ametisse asudes sai üle võetud pikaajalise hoolduse reformiga seotud töö, mille tulemust täna, poolteist aastat hiljem, lõpuks näeme. 2023. aasta 1. juulist muutub üldhooldusteenus Eesti inimeste jaoks senisega võrreldes kättesaadavamaks ning ka koduteenuste arengusse investeeritakse märkimisväärselt.
Lühidalt öeldes tähendab see seda, et riigieelarve kõnelustel sai pikaajalise hoolduse reformile kindlustatud 40 miljonit eurot toetusfondi ning sellest järgneval aastal 57 miljonit eurot kohalike omavalitsuste tulubaasi, mis tagab alates 2025. aastast ka iga-aastase ca kolme miljoni eurose lisa kohalikele omavalitsustele teenuseosutamise tulubaasi.
Kohalik omavalitsus hakkab seega katma hooldustöötaja kulusid, mis moodustab pea poole kogu teenuse maksumusest. Inimese enda katta jääb selle tulemusel majutuse ja toitlustuse ning muude isiklike vajadustega seotud kulud.
Kuna reformiga on tegeletud juba 2017. aastast alates, siis on selge, et neil, kelle elu seadusemuudatused lõpuks lihtsustavad, võib suures infotulvas olulisim kaduma minna. Seega võtan tähtsama, mis reformiga kaasneb, alljärgnevalt kokku.
Mida muudab Eesti inimeste jaoks hooldereform?
Kui seni on inimese katta olnud sada protsenti hooldekodu kohatasust, siis edaspidi jaguneb kohamaksumus sõltuvalt inimese hooldusvajaduse ulatusest kohaliku omavalitsuse ja teenust vajava inimese vahel.
Kliendi omaosalus väheneb umbes poole võrra ja on edaspidi kaetav keskmisest pensionist, mis 2023. aastal on ligikaudu 700 eurot.
Kas hooldekodukoha saab tulevikus pensioni eest?
Hooldekodukoha saab tulevikus keskmise pensioni eest, mis 2023. aastal on ligikaudu 700 eurot.
“Madala sissetulekuga inimestele, kelle ülalpidajad ei saa hooldusvajaduse katmisesse panustada, on teenus tagatud kohaliku omavalitsuse toel.”
Küll aga väheneb kõigil teenust vajavatel inimestel teenuse rahastamise kohustus ning võrreldes tänasega hakkab oluliselt vähem inimesi sõltuma lähedaste toest. Madala sissetulekuga inimestele, kelle ülalpidajad ei saa hooldusvajaduse katmisesse panustada, on teenus tagatud kohaliku omavalitsuse toel.
See tähendab, et eelduslikult 75 protsenti neist inimestest, kel on hinnatud teenusvajadus, on võimelised hooldekodukohta endale pensioni eest võimaldama. Ülejäänud 25 protsenti võivad vajada teenuse eest tasumisel lisatuge ülalpidajatelt ja kohalikelt omavalitsustelt, nagu ka seni.
Kas planeeritavatel muudatustel on mõju ka teenuse kvaliteedile?
Jah, teenuse sisule ning hooldustöötajate ja teenuse saajate suhtarvule kehtestatakse täpsemad nõuded, mille läbi pakutava teenuse kvaliteet paraneb.
Kui praegu on 18 teenusesaaja kohta tööl üks töötaja, siis reformi tulemusel soovime jõuda olukorrani, milles ühel kvalifitseeritud hooldustöötajal on maksimaalselt 9-12 klienti sõltuvalt hooldusvajaduse ulatusest. Niisamuti oleme KOV-idele antavate vahendite sisse arvestanud ka töötajate palgatõusu, mis võimaldaks tõusu umbes 1330-eurose brutopalgani.
Kas reformiga paraneb ka koduteenuste pakkumine?
Kodus elamist toetavate teenuste kättesaadavuse parandamiseks ja reformi rakendamiseks eraldame kohalikele omavalitsustele järgmisel aastal 16,9 miljonit eurot ning 2024. ja 2025. aastal on selleks omakorda planeeritud 8,9 ja 8,5 miljonit eurot.
Reformiks antavad lisavahendid võimaldavad omavalitsustel teha sõltuvalt pikaajalist hooldust vajava inimese seisundist valikud, kas abi inimesele on paremini tagatud ööpäevaringsel üldhooldusteenusel või koduste teenustega.
Mõistagi on kogu abistav tegevus suunatud eeskätt sellele, et inimesel oleks võimalik jätkata senist elu koduseinte vahel. Asutuspõhise hoolduse korraldamine peab olema viimane abivõimalus. Küll aga on kohatasu olnud inimeste jaoks seni kõige põletavam probleem. Seetõttu on muudatuse fookus hoolduskomponendi rahastamisel. Inimese seni makstud tasust võetakse hooldekodutasu kalleim komponent ehk hooldustöötaja töötasu, avaliku sektori kanda.
Ööpäevaringse üldhooldusteenuse korraldamisest kasutamata jääv raha on kavandatud koduteenuse, päevahoiuteenuse jt teenuste korraldamiseks pikaajalist hooldust vajavatele täisealistele inimestele ning nende lähedastele, et ennetada hooldusvajaduse süvenemist ja leevendada pereliikmete hoolduskoormust. Omastehooldajatel peab olema võimalus teha erialast tööd ning end hooldust vajava pereliikme kõrvalt teostada.
Kas riik abistab ka praegu hooldekodus olijaid?
Jah, riigieelarve, mida riigikogu menetleb, sisaldab täiendavat 4,3 miljonit eurot üld- ja erihoolekandeasutustele, mis aitab katta käesoleval kütteperioodil (oktoober 2022 kuni märts 2023) täiendavaid elektrienergia-, gaasi- ja kaugküttekulusid.
Et kõik see võimalikuks saaks, saatsime möödunud aprillis kooskõlastamisele eelnõu väljatöötamiskavatsuse ettepanekuga muuta hooldekodu kohatasu rahastamist ja saime ühtlasi heakskiidu seadusemuudatusele, mis vabastas lapselapsed vanavanemate ülalpidamiskohustusest. Oleme kindlasti teinud jõudsa sammu lahenduste leidmise teel, kuid sellele vaatamata ootab meid veel palju tööd ees.