2021. aasta alguses sotsiaalkaitseministrina tööd alustades oli mulle selge, et järgmise pooleteise aasta üks prioriteete sotsiaalvaldkonnas peab olema vaimne tervis. Oleme astunud jõudsaid samme süsteemsete vaimse tervise poliitikate rakendamiste suunas, kuid pikalt tähelepanuta olnud valdkonna areng on alles alguses.
Sellele vaatamata oleme suhteliselt lühikese aja jooksul näiteks spetsialistide puuduse leevendamiseks rahastanud kahel järjestikusel aastal kliiniliste psühholoogide kutseaastat. Selle tulemusena saab loodetavasti nõutud ja hinnatud spetsialiste senisest mitu korda rohkem.
Ühtlasi on riigikogus menetlemisel ka muudatused tervishoiuteenuste korralduse seaduses, mis muudab kliinilise psühholoogi vastuvõtule saamise senisest palju lihtsamaks. See tähendab, et perearst saaks patsiendi suunata kliinilise psühholoogi vastuvõtule otse, ilma teraapiafondi reeglitest tulenevate piiranguteta.
Niisamuti rahastab riik psühholoog-nõustajate kutseaastat ja sotsiaalministeeriumiga pakume kohalikele omavalitsustele vaimse tervise teenuste pakkumise lihtsustamiseks kohalikul tasandil toetuse taotlemise võimalust. Seda võimalust on kasutanud juba ligi pool omavalitsustest.
Riik rahastab hingehoiuteenust hooldekodudes, ohvriabi ja vaimse tervise tugiliini tööd, Eesti Vaimse Tervise ja Heaolu Koalitsiooni ning MTÜ Peaasi tegevust. Ka haridussüsteemi on nõustamis- ja tugisüsteemid sisse seatud. Suure abivajadusega lastele on riik arendamas uusi sekkumisi, et abi oleks vajaduspõhine ja jõuaks lasteni võimalikult vara.
Eesti vaimse tervise süsteem on ühest küljest mitmekesisem kui kunagi varem, kuid teenustest on siiski endiselt puudu. Uue riigieelarve läbirääkimistel 2023. aastaks kavatsen seista selle eest, et hädavajalik lisaraha jõuaks psühhiaatrilise abi vajadust ennetavatesse vaimse tervise teenustesse, laste ja noorte toetamisse ning ohvriabiteenustele.
Kuigi tehtud sammud on olnud jõulised, siis iseenesestmõistetavalt vajavad välja töötatud meetmed aega, et eduvilju kandma hakata. Küll aga sai sel aastal valdkonna edasiseks arenguks tugev vundament laotud, seda tõestab ka aasta alguses sotsiaalministeeriumi juures tööd alustanud vaimse tervise osakond.
Kõikide nende positiivsete arengute juures peame aga kahjuks tõdema, et meie laste vaimne tervis ei ole heas seisus. Viimase 15-20 aasta jooksul on laste riskikäitumine vähenenud, kuid kasvanud on nende arv, kes kogevad depressiivseid episoode.
Meie lapsed on tublimad, aga tunnevad end seejuures kehvemini. Eesti kooliõpilaste tervisekäitumise uuring on põhjustena üles loetlenud nii kodus kui ka koolis lapsi ümbritseva keskkonna, suhted lapsevanemate ja teiste kaaslastega.
Kõige olulisem lapse vaimse tervise puhul on aga kodus valitsev sisekliima. Ebastabiilne kasvukeskkond võib lapse viia meeleoluhäirete, depressiooni ja suitsiidimõteteni. Seda soodustavad ka mahajäämus koolis, kõrvalejäetus eakaaslaste poolt jms.
Kõige olulisem sõnum, mida taolised uuringud meile ütlevad, on see, et laste võimalike murede märkamine algab kodust. Seda vastutust kannavad eeskätt lapsevanemad ning samuti on see iga täiskasvanu ülesanne, kes mis tahes rollis lastega kokku puutub.
Seega on riiklike meetmete juures väga oluline see, et õpiksime ka ise vaimse tervise muresid märkama ning neist rääkima. Nii enda kui end ümbritsevate puhul.
“Oluline on seega teada, et ükski mure ei ole liiga väike, et otsida tuge või abi.”
Hea vaimne tervis pole ainult häire või mure puudumine. Hinnangute ning hukkamõistu hirmus jäetakse mured tihti jagamata. Oluline on seega teada, et ükski mure ei ole liiga väike, et otsida tuge või abi.
Ühiskonnana on meie ülesanne vaimse tervisega seotud stigmasid murda ning neil teemadel veel rohkem ja avatumalt kõneleda. Rääkida sellest, mis on vaimne tervis, kuidas ennast ja teisi aidata ning miks ei peaks mitte keegi meist vaimsete raskustega silmitsi seistes häbi tundma.
Lastel on erinevalt täisealistest vähem elukogemust, eneseusaldust ja oskusi, et muutustega toime tulla. Et aga mõista, miks meie lapsed end halvemini tunnevad ning kuidas neid kõige paremini toetada, valmib sotsiaalministeeriumis 2024. aastaks põhjalik laste vaimse tervise uuring. See annab meile teadmised, kas pealtnäha tublide laste hingemurede taga peituvad liiga kõrged ootused, kehvad pere- ja koolisuhted, nutimaailm või hoopis vähesed teadmised vaimsest tervisest ja puudulikud oskused neid vajadusi märgata.
Õnneliku, visa ja hakkaja inimese kasvamisel on esmane hea ja turvaline kasvukeskkond, mis toetab nii enese tundmaõppimise kui väljendamise oskusi. Sellise keskkonna saab esmalt luua lapsele vanem ning seejuures toetada riik. Juba on nii lapsevanematele kui lasteaedadele ja koolidele töötatud välja erinevaid tõenduspõhiseid programme nagu näiteks Imelised Aastad ja VEPA, mis õpetavad selliste tingimuste loomist.
Lisaks jõustub 1. septembrist ka riikliku perelepitusteenuse seadus, mis aitab lahkuminevatel lapsevanematel juba kokkulepete sõlmimise varajases faasis probleeme ennetada ning lapse vajadused muust kõrgemale tõsta. Hoides nii lapse kui ka vanema vaimset tervist.
Seega soovin algava õppeaasta alguse puhul meile kõigile tähelepanelikkust nii enda kui teiste suhtes ja julgust muredest rääkida. Lapsed peavad saama kasvada turvaliselt ja nende arengut toetavas keskkonnas. See eeldab aga ka seda, et vanemal endal on olemas vajalikud oskused oma vajaduste märkamiseks.
Sotsiaalministeerium koostöös sotsiaalkindlusametiga on kutsunud ellu tarkvanem.ee lehekülje, millelt on võimalik leida praktilisi nõuandeid lapsi puudutavate erinevate probleemidega toimetulekuks. Samuti saab toe otsimiseks pöörduda alati Lasteabi telefonile (116 111) või vaimse tervise tugiliinile (660 4500).