Toodete ja teenuste ligipääsetavuse seaduse eelnõu võimaldab parandada teatud toodete ja teenuste kohta antava teabe kättesaadavust, mis muudaks omakorda väga paljude meie kaasmaalaste igapäevaelu tunduvalt lihtsamaks.
See seaduseelnõu oleks suur samm edasi, et meie elukeskkond arvestaks rohkem nägemis- või kuulmispuudega, ratastoolis, motoorikahäiretega või mistahes muu piiratud funktsionaalse võimekusega inimestega. Seepärast jääb täiesti mõistmatuks, miks opositsioonipoliitikud võiksid tahta niivõrd tähtsa seaduse rakendamist pidurdada.
Lühidalt tähendaks selle seaduse rakendamine, et tulevikus peavad ettevõtjad oma teenuseid kujundades hakkama arvestama senisest laiema kliendibaasiga, kui lähtuda keskmise terve inimese seisukohast. Eesmärk on, et sünniga kaasnenud või hilisemas elus ilmnenud puude või erivajadusega (sealhulgas ajutise traumaga, näiteks luumurruga) inimene ei jääks elektrooniliste teenuste kasutamisel hätta. Ehk et elektroonilised tooted ja teenused muutuksid hoomatavamaks rohkem kui ühe meele kaudu.
Eestis kannatab nii digitaalses kui füüsilises maailmas ligipääsetavusega seotud puuduste all 12 protsenti elanikkonnast.
Tundub ju täiesti iseenesestmõistetav ning arengule ja heaolule keskendunud ühiskonna jaoks loogiline samm, et luua võrdsemaid tingimusi võttes arvesse inimeste erinevusi?
Mingile osale opositsioonist see aga nii ei tundu, sest kuidas teisiti selgitada näiteks Helle-Moonika Helme muudatusettepanekut, et erivajadusega inimesi puudutava seaduse järelevalvet peab teostama kaitsepolitseiamet, välisluureamet ja kaitseressursside amet? Või näiteks et toodete tehnilise dokumentatsiooni talletamine ei ole põhjendatud, kuna Eesti on rahvusriik, mitte Euroopa Liidu föderaalosariik (Kalle Grünthali ettepanek)?
Sarnaseid, sadu ja korduvaid, isiklikest hinnangutest ning poliitilisest kiusust ajendatud ettepanekuid leiab riigikogu lehelt veel. Ausalt öeldes on neid huvitav lugeda ning viia kokku ettepanek selle tegijaga. See annab aimu riigikogu liikme motivatsioonist teha oma tööd. Sellised näited illustreerivad selgelt, kas see peitub soovis saavutada võimu või päriselt Eesti inimeste heaks midagi ära teha.
Eestis kannatab nii digitaalses kui füüsilises maailmas ligipääsetavusega seotud puuduste all 12 protsenti elanikkonnast. See on 154 000 (!) eri raskusastme ja puudeliigiga Eesti inimest, kellele lisanduvad ka ajutise tegevuspiiranguga ehk erinevate ajutiste vigastustega inimesed, keda näiteks terve 2019. aasta peale oli kokku 156 000.
Meie kõigi ühine eesmärk peab olema nende elu parimal võimalikul moel toetada ning seda mitte millalgi, vaid nüüd ja praegu. Seetõttu jääb mõistetamatuks, miks osale rahvaesindajatest seesugused muudatused prioriteetsed pole, ning jääb üle loota, et ülejäänud Eesti inimeste huvisid esindama valitud parlamendiliikmed seesuguse seaduse rakendamise olulisust nüüd juba siiski mõistavad.