Tähtis on see, kas ettevõtjad otsustavad muuta Eesti tootmisstruktuuri või mitte. Riigi ja pankade asi on neid samme toetada, kirjutab Maris Lauri Eesti Päevalehes.
Mu ees avatud ajalehe vasakul küljel on suur uudis sellest, kuidas avati uus meelelahutuskeskus. Kõrval on sama suur uudis PKC kavast aasta jooksul koondada üle 600 inimese. Isevärki kokkusattumus? Ei, see on näide Eesti majanduse vastuolulisest seisust. Seisust, millele võib järgneda kriis, aga ei pruugi. Kõik sõltub sellest, kuidas me käitume.
Tööturu seis on põhjus, miks palgakasv on juba mitu aastat küllaltki korralik olnud. Kui töötajaid jääb vähemaks – Eestis tööealiste arv väheneb – ja samal ajal vajadus töötajate järele suureneb, siis läheb keskmiselt iga töötaja kallimaks. See on lihtsalt turumajandus: nõudluse kasv ja pakkumise vähenemine tähendab kiiremat hinnatõusu, tööturul palgatõusu.
Tarbijate meeleolule mõjub hästi seegi, et hinnatase langeb. Paljude oluliste kaupade ja teenuste hinnad on languses, teised püsivad paigal või tõusevad kõigest tasapisi. Ettevõtjate vaatenurgast pole olukord sugugi nii hea: konkurents on karm, liigne hindade tõstmine võib halvimal juhul tähendada pankrotti. Nafta hinna langus teeb rõõmu tarbijaile ja neile, kellel kütused moodustavad tootmissisendist suure osa. Samal ajal on energiatootjad hädas, sest kulud ju ei vähene, müügihind aga küll – proovi sellises seisus kasumit teenida. Eestiski on nüüd avalikkuseni jõudnud teadmine, et igasugune hinnalangus ei pruugi olla meeldiv.
Tootjad on kõikjal maailmas keerulises seisus, sest üldiselt on hindade tõstmise võimalused napid, kui sedagi. Ent samal ajal kipuvad ühed või teised kulud ikkagi suurenema. Põhjus on eelkõige palgakulu, aga olenevalt kohast ja valdkonnast ka riskide suurenemine, maksutõusud ja kodumaise valuuta ebastabiilsus.
Kiire palgatõus, mis töötajale rõõmu teeb, võib aga tähendada, et ühel hetkel enam tööd ei ole. Kui tootmiskulud suurenevad, kuid müügihinda tõsta ei saa, siis polegi teha muud kui tootmine lõpetada.
Teha teistmoodi
Siiski on muidki võimalusi. Võib püüda sama toodet teisti toota, kasutades uuemat tehnoloogiat või inimeste asemel rohkem masinaid. Võib ka püüda toota vana toote asemel midagi muud – midagi sellist, mida kannatab kallima tööjõuga valmistada. See tähendab, et tuleb osta uued seadmed, masinad ja tehnoloogia. Võib-olla tuleb otsida uued kliendid või leida uued turustusviisid. Kindlasti ei ole ka selline ümberkorraldamine lihtne ega odav.
Selline vana tootmise uuemaga asendumine on loomulik, eriti riikides, mis liiguvad vaesusest jõukuse poole. Eesti on seda teed käinud 1990-ndate algusest peale. Meil pole ju enam õmblustsehhe, mis T-särke õmblesid. Meil pole tootmist, kus töötaja palk on 300 krooni. Kõige odavamad tööd on ammu Eestist kadunud. Asemele tulnud tööd ja tootmised on samuti tasapisi asendunud kallimaga, seejärel veel pisut kallimaga ja nii edasi.
Varasemast teistmoodi on see, et nüüd on vaja teha märksa suuremaid muudatusi tootmises ja töötajate oskustes. Ei tule muuta üksnes toodangut, vaid ka sihtturge ja oma asukohta rahvusvahelises tootmisahelas. Endist viisi ei saa, sest maailma majanduses toimuv on päris paljud seni tavapärased seosed hapraks muutnud. Tasapisi hakkab levima arusaam, et Hiina ega Brasiilia ei kasva lõpmatult 10% aastas ja tugeva kasvuga kaasneb ka tööjõu kallinemine, mis teeb alltöö tegemise neis varem odavates riikides kahjumlikuks. Arusaam, et ka ettevõtted peavad arvestama sellega, et poliitilisel ebastabiilsusel ja autokraatial on hind ning tänapäeva tihedamalt seotud maailm tähendab positiivsete mõjude liikumise kõrval ka negatiivsete mõjude kiiremat kandumist maailma ühest nurgast teise.
Muudatuste tegemine ei ole lihtne, eriti kuna maailm on üldiselt nii majanduslikult kui ka poliitiliselt palju ebakindlamas seisus. Ebakindlust ja kehvi majandustulemusi on olnud väga pikalt, Euroopast räägitakse kui vanast ja haigest mehest. Sügavas majanduskriisis või buumi ajal on muudatusi lihtsam teha – kas seetõttu, et valikuvõimalusi on napilt ja tuleb olla leidlik, või seetõttu, et raha on muudatuste tarbeks lihtsam leida.
Praegu ei ole lihtne raha leida, kuigi keskpanga intressid on negatiivsed ja käib rahatrükk. Kõikjal maailmas on erainvestorid ebakindlad ja odav raha otsib turvalist tuluteenimise võimalust. Neid kohti on aga vähe ja vähemaks jääb. Tulemus on paradoksaalne olukord, kus raha ja odavat raha on justkui palju, kuid seda pole just lihtne kätte saada.
Eestiski näeme, et väljaantud laenude intressimäärad on madalad. Kuid me ei näe, kui kõrged on võtmata jäänud laenude pakutud intressimäärad. Laenuandjad teevad peaaegu alati laenu küsijale pakkumise, kuid intressimäär seatakse selliseks, et panga jaoks hinnanguliselt liiga riskantne laenaja loobub laenu võtmisest. Soodsate intressimääradega laenude saajad on üldjuhul ikkagi vanad tegijad, suured ettevõtted, kindla kliendiga ettevõtted jne. Eesti oludes tähendab see, et eelkõige on soositud suured ettevõtted, siseturul tegutsejad ja eksportöörid, kel on kindel turg ja pikk ajalugu. Viimane ei pea olema päris plekitu.
Hädas on väike- või keskmise suurusega ettevõte, eriti kui ta on nooruke, kavatseb tegutsemist hoogsalt laiendada, võib-olla uutele turgudele minna ja uue tehnoloogia või toodetega katsetada. Pangad pakuvad laenu valusa intressiga, mille alandamiseks küsivad juurde tagatist, ja tavapäraseks muutub nõue, et ettevõtte omanik pandiks oma eluaseme. Jah, intressimäära alandab seegi, kui saadakse riiklik garantii (nt Kredexist) või mingi summa EL-i meetmetest.
Tegelikult ei ole ükski kirjeldatud variant normaalne ega tohiks olla tavapärane. Riigilt abi saamine peaks olema harv ja vajalik ikkagi siis, kui tegemist on suurte riskide ja muudatustega, mis on tähtsad riigi jaoks.
Liigne tähelepanu vanadele ja tuttavatele ning uute ja dünaamiliste ettevõtete eiramine võib viia selleni, et majanduses toimuvate suurte struktuurimuudatuste käigus magatakse maha õige hetk, kui peaks n-ö uue ree peale hüppama. Veelgi enam, nii võidakse muudatuste tegemisega üldse hiljaks jääda ja paari aasta pärast end ummikus leida.
Mida teha? Riik ei ole ettevõtja ja turumajanduses ei saa riik öelda ettevõtjaile, mida nad peaksid tegema, ega pangale, et tuleviku nimel peaks pisut rohkem riskima. Samuti ei saa riik töötajale peale sundida väikest palka ja kehvemat elatustaset.
Riigi asi on turutõrked kõrvaldada
Riik saab ettevõtlusele ja majandusele appi tulla ikka seal, kus asi millegipärast ei tööta. Riik peab tegelema turutõrkega ja kui see on lahendatud, ettevõtlusest kõrvale tõmbuma. Riik saab teha nii, et ettevõtjail oleks oma otsuseid kergem ellu viia, et tüütud ja keerulised reeglid ei rikuks tuju ega tekitaks lisakulutusi. Nende justkui pisiasjadega, mis tõesti ei tekita majanduskasvu, tuleb tegeleda praegu, et need pisikesed suured-tüütud probleemid kiiresti lahendada. Suured asjad, millega riik tegeleda saab ja mis tõesti majanduskasvu toetaksid, nõuavad pisut ettevalmistusaega, kuid veelgi rohkem aega võtab nende positiivse mõju ilmnemine. Mõtlen siin näiteks hariduse ja oskuste parandamisega seotut. Arvamus, et pöörased maksumuudatused tooksid majanduskasvu kohe meie õuele, on ekslik.
Oluline on see, mida otsustavad teha ettevõtjad. Kas nad astuvad keerulise ja riskantse sammu ning muudavad Eesti tootmisstruktuuri või mitte. Riigi ja pankade asi on neid samme toetada.