esti meediakogukonnale on saabunud kuldaeg. Spekulandid spekuleerivad, analüütikud analüüsivad, fotoaparaadid klõpsuvad.
Koalitsioonilepingut tehes lepiti kokku, et «võimuliit võtab vastu uue töölepinguseaduse, mis saab osaks tsiviilseadustikust. Olulisemad muudatused tehakse koostöös tööturu osapooltega». Sotsid tõlgendasid seda punkti nii, et nemad hääletavad üksnes sellise eelnõu poolt, millega on nõus nii tööandjad kui töövõtjad – sotside tähenduses ametiühingud Harri Taliga isikus ja Tööandjate Keskliit Enn Veskimägi isikus. Läbirääkimised hädavajaliku seaduse üle kestsid pea aasta ja möödusid ametiühingute ja kohati ka sotside pideva survestamise tingimustes. Kohe alguses viidi läbi avalik tänavaprotestiaktsioon valitsuse poolt läbirääkimiste aluseks kõnealuse eelnõu projekti suhtes – ämbrid, vilekoorid, Nestori pidevad avaldused kõlbamatust eelnõust. Seadusandlikku protsessi üritati igati takistada, et mitte öelda nurjata.
Vastupidiselt mõnede poliitikute ja ametiühinguliidrite lootustele jõuti 2008. aasta keskel kokkuleppele, mis kujutas endast õhkõrna tasakaalu poolte vastandlike huvide vahel. Kõige muu kõrval olid selle kokkuleppe olulisteks elementideks ka töötukassa ja riigi tööturuameti ühendamine ja viimasele ka kogu tööturupoliitika kujundamise ja elluviimise funktsiooni panemine, töökohtade kadumisel koondamishüvitiste maksmise koormuse üleandmine suures osas töötukassa tööandja sihtfondile ja töötuskindlustushüvitiste järsk suurendamine praeguselt 50/40 protsendilt viimasest töötasust 70/50 protsendile ning kindlustuskatte laiendamine omaenda algatusel töölepingu ülesöelnud töötajatele. Seda töötukassa töövõtjate sihtfondi koormusena.
Kokkuleppe sõlmimisel kinnitasid pooled, et töötukassast võrreldes praegusega makstavate uute ja suuremate hüvitiste maksmisel peab töötuskindlustuse maksemäär jääma 1,5 protsendi piiresse, kusjuures valitsus deklareeris, et lisavahendeid eelarvest selleks otstarbeks ei tule. Majandusolukorra muutudes ja õigusaktide muutmisvajaduse ilmnedes lubasid tööandjad ja töövõtjad ühiselt esitada valitsusele vajalikud ettepanekud.
17. detsembril 2008 võttis riigikogu uue töölepinguseaduse vastu. See sisaldas ka töötuskindlustuse seaduse muutmise sätteid, millega pandi töötukassale võrreldes praegusega suuremaid ja uusi rahalisi kohustusi. Seadus jõustati alates
1. juulist 2009. Kohe pärast seaduse vastuvõtmist pidid töövõtjate ja tööandjate organisatsioonid tegema valitsusele ettepaneku tõsta töötuskindlustuse maksumäär seniselt 0,9 protsendilt kõrgemaks, kuna kõigile oli selge, et selle maksumääraga ei ole töötukassal võimalik oma kohustusi täita. Majanduskriisi süvenedes selgus üheselt, et töötukassa ei suuda neid täita ka 1,5-protsendilise maksumäära juures. Vastupidiselt kokkulepitule üritasid aga tööturu osalised nüüd veeretada vastutust töötukassa jätkusuutlikkuse eest valitsusele, esitamata ise lahendusettepanekuid. Peaminister tegi tööturu pooltele ettepaneku kohe tõsta maksemäär kõrgemale seadusega lubatud piires (kuni kolm protsenti), et koguda seaduse jõustumise hetkeks vajalikke reserve. Sellele reageerisid tööturu osalised üsna ebaadekvaatsete avaldusega.
Pärast suurt tüli kõigi poolte vahel tegid tööandjad ja töövõtjad viimaks valitsusele ettepaneku tõsta töötuskindlustuse maksumäär kolme protsendini. Sellega oli küll hiljaks jäädud, kuid parem hilja kui mitte kunagi. Samas ei jõutud kokkuleppele töötukassast makstavate hüvitiste vähendamise osas. Sotsiaalminister Hanno Pevkur tegi valitsusele ettepaneku see määr küll kehtestada, kuid leppida ka kokku, et veel enne 1. juulit muudetaks kehtivat õigust ilma tööturu osaliste mõlemapoolse nõusolekuta selliselt, et töötukassa koormust vähendataks radikaalselt ja tagataks sellega kogu süsteemi jätkusuutlikkus. Arvud näitasid, et vastasel juhul polnuks töötukassa mitte ainult aasta lõpuks ära kulutanud kogu oma praegust ca kahemiljardilist reservi, vaid jõudnuks omadega ka miinusesse. Sellega, et seadust on vaja muuta, olid kõik võimuliidu pooled nõus, mispeale sotsiaalminister saatis osalistele ka vastava eelnõu.
Siitmaalt jõuabki asi ummikusse. IRL näeb lahendust üksnes töötukassa kindlustuskatte vähendamises. Reformierakond samuti, kuid meie ei välista töötukassa jätkusuutlikkuse tagamiseks ja avaliku sektori tasakaalu saavutamiseks viimase abinõuna ka maksumäära minimaalset tõstmist. Seega on IRL ja RE mõlemad seda meelt, et muuta tuleks üksnes töötuskindlustuse seadust. Sotsid nõuavad aga ka töölepinguseaduse uuesti «lahtivõtmist» ja veel 1. juulini kehtiva, okupatsiooniajast pärineva koondamishüvitiste maksmise korra kehtimajäämist. Sellega taastuks tööandja jaoks olukord, mis kehtis enne läbirääkimiste algust töölepinguseaduse üle.
Kurblooliseks muudab olukorra veel seegi, et töötukassa tööandjate sihtfond, mis moodustub 1/3 töötuskindluse maksust, tuleb kolmeprotsendilise maksumäära juures oma 1. juulil kehtima hakkavate kohustustega toime, töövõtjate fond (2/3 maksust) aga mitte. Töötuskindlustushüvitisi aga makstakse just töövõtjate fondist, samal ajal kui töötukassale osaliselt üleminevaid koondamishüvitisi makstaks tööandjate sihtfondist.
Tekkinud olukorda saab tõlgendada ka järgmiselt: sotsid soovivad selle eest, et töövõtjatel endal ei ole raha oma kohustusi kanda, karistada tööandjaid lisakoormistega, andmata endale aru, et praegu võib igasugune lisanduv koormis tööandjale lõppeda ettevõtte sulgemise ja töökohtade kadumisega.
Sotsid on vaidluste käigus soovitanud ka tõsta töötuskindlustuse maksumäära. Sõber Eiki Nestor on öelnud, et see võiks jääda lausa kuue-seitsme protsendi kanti ja see oleks majandusele hea. Sellest loogikast, kuidas maksutõus, mida sotsid on pidevalt jõuliselt surunud, võiks langevas majanduses hea olla, ei ole ei meie ega IRL aru saanud. Ei ole seda seni mõistnud ka IMF, Maailmapank, OECD, Euroopa Komisjon ega paljud teisedki institutsioonid.
Sellises olukorras ei ole kokkulepe sotsidega tööturusuhete osas võimalik. Õigemini oleks võimalik vaid juhul, kui SDE loobuks ideest avada töölepinguseadus ja nõustuks üksnes töötuskindlustuse seaduse muutmisega. Seda ei võimalda aga nende enda jaoks välja mõeldud klassipositsioon, millel ei ole mingit seost Eesti tegeliku sotsiaalse olukorraga.
Praegune Eesti tööturg oleks valmis Põhjamaades ammu omaksvõetud loogikaks, et töösuhe on tavapärane võlaõiguslik suhe, millel on kaks poolt, kes lepivad omavahel ilma isakese riigita kokku kõigis töötegemise ja selle eest saadava tasu tingimustes. Eesti majandus, mis käimasoleva kriisi järel moderniseerub, ei vaja enam sadu lehekülgi seadusi ega ametnike armeed ette kirjutamaks seda, mil moel ettevõtja ja tema jaoks tasu eest tööd tegev üksikisik oma suhteid peaksid klaarima. Mida enam on aga seadusandja kehtestanud reegleid, seda vähem on ruumi asisteks läbirääkimisteks ja poolte kokkulepeteks.
Kui ei ole lepet selle osas, kuidas töötukassa jääb jätkusuutlikuks alates 1. juulist, ei ole ka kokkulepet lisaeelarve ega järgmise aasta eelarve osas. Sest üks sõltub teisest. Ja aega ka pole. Ja jääbki üle leida need, kellega koos oleks võimalik riigi jätkusuutliku eelarvega edasi minna.