Koos valitsuse poolt Riigikogule esitatud uue perekonnaseaduse eelnõu avaliku menetlemisega parlamendisaalis tõusis ajakirjanduses torm. Ebainimlik justiitsministeerium (eriti minister) püüdvat taas ühiskonnale kaela määrida lausa inimsusvastaseid seadusi.
Postimees, 17.09.2007
Koos valitsuse poolt Riigikogule esitatud uue perekonnaseaduse eelnõu avaliku menetlemisega parlamendisaalis tõusis ajakirjanduses torm. Ebainimlik justiitsministeerium (eriti minister) püüdvat taas ühiskonnale kaela määrida lausa inimsusvastaseid seadusi.
Oma väikese asja (mis ei ole eesti asi) ajamiseks kõlbas ühe olulise eelnõu ja selle kaudu ka konkreetsete inimeste (autorid-eksperdid ja poliitikud) tümitamiseks ja solvamiseks kasutada nii otsest valet kui ka pooltõdesid. See on kurb, kuid kahetsusväärselt peegeldab üsna täpselt meie tänast üldist meediakultuuri, õigemini kultuuritust.
Alustame sellest, et uue perekonnaseaduse eelnõus kirja pandud abikaasade varasuhetega ei avastata Eesti iseseisva riigi õigusruumis midagi uut. Kõik see oli kirjas ka professor Jüri Uluotsa juhtimisel välja töötatud tsiviilseadustikus, mis jõudis 1940. aastal siis veel sõltumatu Eesti Vabariigi parlamendi menetlusse. See eelnõu lähtus vaba turumajanduse ja õhtumaa isikuõiguste arusaamadest, millele rajanes suuresti ka toonane Eesti Vabariik.
Kommunistlik ideoloogia
Täna reguleerib abikaasade varasuhteid sisuliselt 1969. aastal ENSV abielu- ja perekonnakoodeks. Kommunistlik ideoloogia, mis eitas omandiõigust ja mille tulemusena polnud abikaasadel ka erilist vara, elab meis edasi nii tugevalt, et üks opositsioonipoliitik kuulutas okupatsioonivõimu õigusfilosoofia alusel loodud seaduste püsivuse ja stabiilsuse, seega ka leninlikud varasuhted, väärtuseks, mida tema erakond peab vajalikuks rinnaga kaitsta. Vankumatu liitlasena TV 3 uudistetoimetus.
«Varasuhted – abieluromantika võluvits!» Eks ole ju selline pealkiri veider? Aga nimelt seda kinnitavad meile 13. septembri Postimehe juhtkiri ja artikkel perekonnaseaduse teemadel.
Uskuge või mitte – just sõna-sõnalt nii ajaleht kirjutabki: abikaasade tugev varaline seotus on see vähenegi, «mis praegu veel seaduse järgi abikaasasid seob». Päris sõnatuks võtab juhtkirjas väljendatud usk, et inimesed lähevad altari ette saamahimust või egoismist.
Aga olgu, jätkem kõrvale ajalehe äraspidised mõtteuperpallid ja keskpärased demagoogiavõtted. Keskendume sisule – sisyphoslikus lootuses, et seaduse printsiibid ükskord siiski selgeks saavad.
Lootuses, et mõned ajakirjanikud ja oponendid, jõudes seadust lugedes nende jaoks senitundmatute mõisteteni (nt lahusvara vs ühisvara), ei torma joonelt sõna võtma, vaid loevad edasi, püüdes tervikut tabada ja sisusse süüvida.
Romantika ja juriidika
Esmalt üldist. Perekonnaseadus on osa tsiviilõigusest. Tsiviilõigus aga on eeskätt varalisi suhteid reguleeriv õigusvaldkond. On kohatu nõuda seaduselt seda, mis pole juba olemuslikult seaduse võimuses – ükski seadus ei pane pereliikmeid üksteist palavalt armastama, ka kõige täiuslikum perekonnaseadus ei suuda muuta lahutust nauditavaks.
Sellised asjad jäävad küll kõikide seaduste reguleerimisalast väljapoole, demokraatlikus õiguskorras ei püüta tundeid ukaasiga kehtestada.
Seetõttu on arusaadav, et perekonnaseaduse eesmärgiks on pakkuda inimestele kindlust just varalistes suhetes. Uue seaduse põhiline muutus seisneb selles, et lahutuse korral muutub vara jagamine lihtsamaks.
Praegu kestavad varavaidlused aastaid, need on kulukad (tihti on advokaaditasud suuremad kui jagatava vara väärtus) ja enamasti lõpevad ebasoodsalt majanduslikult nõrgemale poolele. See ei ole õigusteooria, see on kohtupraktika. Seda on aegade jooksul kogenud sajad – kui mitte tuhanded – inimesed.
Et juriidilised terminid pilti silme eest ei viiks, võtan kavandatava muudatuse tuuma kokku nii lihtsalt kui võimalik. Täna on kehtiva seaduse järgi abielu kestel soetatu ühisvara. Ka selle vara käsutamine saab toimuda üksnes ühiselt. Seega tuleks kõigiks tehinguteks ette näidata abikaasa luba.
Et kingapaari ostmiseks selle loa müüjale ettenäitamine oleks jabur, siis igapäevastes tehingutes selle loa olemasolu eeldatakse. Kuid vara jagamisel kuulub selle loogika järgi üks king naisele ja teine mehele. Täna jagataksegi lahutuse korral nutu saatel kohtusaalis asju.
Nii professor Uluotsa kui ka uue seaduse eelnõu autorite arvates oleks ausam ja mõistlikum lähtuda printsiibist, et abielupooled on oma vara täieõiguslikud omanikud ja käsutavad seda iseseisvalt. Kuid abielu lõppedes on mõlemal poolel õigus poolele abielu kestel soetatud vara väärtusest. See, kelle vara on suurenenud rohkem, peab teisele poolele vahe korvama.
Parim viis seda teha on maksta vahe kinni rahas, aga seadus ei välista ka muid võimalusi. Teisisõnu, abielu lõppedes ei jagata mitte asju vaid abikaasade vara juurdekasvu väärtust.
Nõrgema poole kaitseks
Meie arvates on see väga üheselt nõrgema poole kaitseks, sest täna saab abikaasade ühisvara kohtus jagada aastaid ja reeglina lõpeb see majanduslikult nõrgema poole allajäämisega. Üleminek rahalise hüvitise väljamõistmisele kiirendaks protsessi ja muudaks selle odavamaks. Loomulikult ei meeldi see nendele advokaatidele, kelle heaolu täna sõltub pikkadest ja lärmakatest kohtuasjadest pottide ja pannide jagamise üle.
Kui me tõepoolest tahame taastada isikuvabadusel ja omandiõigusel põhineva tsiviilühiskonna, oleks loobumine kollektivistliku abikaasade ühisvara instituudist asjade loomulik käik.
Igal teovõimelisel inimesel, sõltumata sellest, kas ta on abielus või mitte, peaks olema õigus oma vara vabalt valitseda. Abielu loob küll varalisi kohustusi, kuid ei peaks olema omandiõiguse seisukohast pomm jala küljes.
Ja lõpuks. Asjade jagamise üle lokku lüües ja silmakirjalikult pereväärtustest vestes on osa meediat kahjuks täiesti unustanud laste ja eestkostetavate kaitse ning perekonna ülalpidamise kohustuse. Need on valdkonnad, millele uus seadus pöörab vanaga võrreldes palju enam tähelepanu. Loodetavasti suudetakse neid teemasid kainemalt kajastada.
Nõukogude nostalgiat kandvad poliitilised jõud suutsid kuus aastat takistada uue perekonnaseaduse jõudmist parlamentaarse aruteluni. Täna on poliitiline debatt jõudnud sinna, kuhu ta kuulubki – riigikokku. Ma väga loodan, et saadikute enamus on ratsionaalne ja et eelseisev diskussioon kujuneb tõepoolest viljakaks.