Energeetika on tänapäeva maailmas jõudnud pingelise arengu perioodi.
Maaleht, 16.08.2007
Energeetika on tänapäeva maailmas jõudnud pingelise arengu perioodi.
Pea kogu maailm arutleb naftajärgse energiasaamise viiside ning CO2 jt kaasnevate heitmete üle. Mitte kõik riigid ei ole huvitatud kiirest heitmete vähendamisest. Kui peamiselt Euroopa Liidu maades on selleteemaline nn roheline mõtlemine popp, siis USA on seisukohal – Kyoto protokollid ei ole Ameerika majanduse huvides.
Väga kiiresti kasvatab oma majandust näiteks Hiina, ja ei ole sealne energeetiline baas sugugi üle saanud ekstensiivse kasvu faasist. Mitmed kiire majanduskasvuga riigid ütlevad otse välja: “vana” Euroopa on sajandite vältel oma varandusliku seisu, majanduse ja energeetika välja arendanud, nüüd on aeg suruda ka teistele peale keskkonnateadlikkust.
Aga et alles arenema hakanud mitmed riigid tahavad jõuda ka kunagi haljale oksale, arvatakse – küll siis jõuame meiegi rohelisemalt mõtlema hakata.
Vesinikumajanduseni on veel aega
Eks teatud mõttes on analoogne dilemma ka meil siin Maarjamaal. Lisaks on meil energeetika, nagu ka paljudes teistes riikides, seotud kaudselt või otseselt julgeolekuga. Me võime soovida arendada rohelist energiat, kuid mis saab olema selle hind tarbijale, majanduse konkurentsivõimele? Kus saavad olema kiirelt rakenduvad kompensatsioonijaamad näiteks tuuleenergiaga seotud tuulevaikuseriski puhuks?
Võime rääkida vajadusest säilitada põlevkivi järeltulevatele põlvedele, kuid milline on selle kasutamise mõttekus vesinikutehnoloogia või juhitava termotuumaenergia maailmas? Ja nii edasi – neile ja paljudele küsimustele ei vasta roheliste poolt Riigikogu istungiks tehtud visandid.
Me ei saa loobuda põlevkivienergeetikast, sest vaid see tagab meie energeetilise sõltumatuse idast tulevast gaasist. Tuleb välja ehitada Baltikumi energiaring mitme väljundiga Euroopasse ja Eesti panusena renoveerida keskkonnasäästvamaks meie kaks (või neli!) Narva energiaplokki.
Kuna Eesti ja kogu Balti majandused kasvavad ka tulevikus, tuleb ka meil suurendada energiatootmist. Jah, energiakulukust tuleb vähendada, kuid kasvav majandus nõuab rohkem. Väga kallid ja väga kiired säästumeetmed ei ole jõukohased – nendeks on samuti vaja aastakümneid.
Kuna termotuumajaamade ajastuni läheb veel kümneid aastaid aega, on suureneva energiavajaduse osa katteks väga mõistlik kasutada seni viimase põlvkonna tavalisi tuumajaamu. Seetõttu otsustaski Reformierakonna fraktsioon põhimõtteliselt toetada Ignalina võimaliku uue tuumajaama rajamist.
Enne aga tuleb uurida, arvutada, võrrelda eri võimalusi. Nii ongi käivitatud sellesuunaline rahvusvaheline koostöö energiafirmade tasemel. Riigikogu vajab aga aega, et valmistada ette põhjalik teemakohane arutelu. Ei ole võimalik langetada ratsionaalseid otsuseid, kui eeltöö piirdub vaid paari paberilehega või kuulutatakse välja lihtsalt rahvahääletus.
Hoidume demagoogiast
Juhin siinkohal tähelepanu veel ühele paljudest populistlik-demagoogilistest tõekuulutustest roheliste fraktsiooni poolt esitatud Riigikogu otsuse eelnõus: “Valitsusel esitada… uuendatud kütuste ja energiamajanduse pikaajaline arengukava aastani 2050”.
Eespool uutele tehnoloogiatele viidatud põhjustel peaks keegi olema superhiromant või siis fantaseerija, et teada, mis juhtub aastani 2050. Või siis hoopis soovib keegi tänaste teadmistega monopoliseeritava arengukava alusel aastakümneteks tsementeerida mingi energiakandja huvigrupi ärikasumit?
Selle väite tõestuseks toon sama eelnõu seletuskirjast koostajate väite, et 3. jaanuaril 2006 Riigikogu poolt kinnitatud kütuse- ja energiamajanduse pikaajalises riiklikus arengukavas aastani 2015 ei räägitavat tuumaenergiast ja et isegi viimase aja jooksul juhtunud sündmuste (näiteks Ukraina, Leedu või Valgevene Venemaast energeetilise sõltuvuse häired) järel peaks me vaid kramplikult hoidma kinni kaheksa kuu taguse teadmisega koostatud dokumendist. Maailm ja tehnoloogiad muutuvad liiga kiiresti, et täna paberile raiutu kehtiks järgmised 50 aastat.
Muidugi on arengukavasid vaja kui visioone, eriti veel, kui neid õnnestub teha ettenägelikult. Kuid me ei tohi neid visioone üle tähtsustada, eriti juhtudel, kui elu seab omad korrektiivid. Keegi ei keela meid olemast homme targem kui täna ja vaid lollid ei õpi. Mingit vaatenurka ei saa aga aastakümneteks dogmaks kuulutada. Sellist läbikukkunud “maailmakorda” oleme juba näinud.