Täna Reformierakonna Üldkogul peetud kõnes avas erakonna juht Kaja Kallas valitsuse valikute tagamaid koroonakriisi juhtimisel, riigi eelarvestrateegia koostamisel, maksureformi planeerimisel ning rääkis koalitsiooni tervisest.
Kaja Kallas ütles koroonakriisi mõjude juhtimist kommenteerides, et on põhjust olla optimist ja uskuda, et mõne kuu jooksul saavutame Eesti elanike vähemalt 70-protsendise vaktsineerituse, mis on hädavajalik eeldus pandeemiaga toimetulekuks. „Ent isegi selle eesmärgi saavutamise järel ei ole põhjust hõiskamiseks. See tähendab küsimust: mil määral on enamus, keda haigus kuigivõrd ei ohusta, valmis loobuma oma heaolust? Tuleb leida tasakaal.“
„Selles pandeemias ei ole universaalselt kehtivaid häid lahendusi. Peaaegu kõik Ida-Euroopa ja Balti riigid elasid pandeemia esimese laine üle üsna kergelt, aga peaaegu kõiki neid tabas teine laine ühtemoodi raskelt. Ehkki nende riikide reageeringud koroonale on olnud väga erinevad. Peame tunnistama, et tänase päevani on meie teadmised – ka teadlaste teadmised – liialt puudulikud selleks, et teha ainuõigeid valikuid. Tahaks siiski loota, et tänu valgele raamatule on meil kõigil nüüd rohkem teeviitasid, mille järgi orienteeruda,“ ütles Kallas.
Ta rõhutas, et praegusele valitsusele tuleb eelseisev suvi teistsugune kui eelmisele. „Me ei saa enam ühtegi päeva lasta mööda heas usus, et kõige rängem on möödas. Et küll me jõuame uute probleemidega tegeleda siis, kui nad käes on. Ei jõua. Ei teki riigi digivõimekus sõrmenipsust ega lähe vaktsiinisüstlad ise inimeste käsivarde,“ ütles ta. Samas tunnustas ta ametnikke, kes on oma tööd teinud suure pühendumusega.
Kallas peatus ka riigi eelarvestrateegia (RES) koostamise põhimõtetel ja eesmärkidel. „RES-il on mõtet ainult siis, kui kolmeks aastaks kirja pandud plaanid on ausad ja teostatavad. Kokkuhoiu vajadus ei kao ka mitte pärast esimese kvartali oodatust paremate majandustulemuste teada saamist. Vastupidi – just majanduse elavnedes on riik kohustatud omaenda kulud senisest kriitilisema pilguga üle vaatama,“ ütles ta.
„Kuludel ja nende katteks võetud laenul on omadus kasvada eksponentsiaalselt nagu viiruse R-kordaja. Laen ei ole kingitus, olgu intressid tänu Eesti riigi varasemale heale rahanduse seisule kui tahes soodsad. Kui tagasimakseteks ei jätku raha, tuleb võtta uus laen. Eelmisel aastal võttis Eesti rekordlaenu – 2,58 miljardit eurot. Teist sama palju tuleb juurde võtta sel ja järgmisel aastal. Võtamegi. Oleme kõige kiirema laenukasvuga riik Euroopas. Ja oleme ka kõige kiirema valitsussektori kulude kasvuga riikide seas. Jätkem meelde see fakt: 2022. aasta eelarve järgi on Eesti riigi kulud 1,7 miljardit suuremad kui 2020. aastal. Olulisem on täna teadvustada, kus me oleme homme – juhul, kui me mitte midagi ette ei võta. Covid-19 puhul ei lange R-kordaja tõusunurk üleöö, rahanduses kulub hoo sisse saanud laeva pidurdamiseks aastaid. Viimased nädalad on kinnitanud käibetõde: väga kerge on laenata ühte miljardit, aga kohutavalt raske on hoida kokku ühte miljonit,“ kõneles Kallas.
Koalitsiooni tervisest rääkides ütles Kallas, et ajaga on tekkinud usaldus ja koostöö. „Otsekoheselt väljendudes: algus oli raske. Keskerakond ei usaldanud meid ja meie neid. Ent tänaseks on valitsuskabinetis olukord muutunud. Ministrite vahel on töised ja heatahtlikud suhted. Oleme püüdnud, nii palju kui võimalik, teineteise huve arvestada. Mis teeb meie suhted keerulisemaks? Inimlikult on täiesti mõistetav, et valitsus, millele keskerakonna juht oma südame andis, oli eelmine valitsus, mitte praegune. Tulevikule mõeldes oleks kõige parem, kui valitsuserakonna juht oleks ise ka kabineti liige. Poliitikas ei ole sellises positsioonide vahetuses midagi erakordset,“ ütles Kallas.
„Me otsime Eestile parimat võimalikku presidenti ja me teame, et presidendi äravalimiseks on vaja koalitsioonist laiapõhjalisemat kokkulepet ka opositsiooniga. Julgen arvata, et tänane koalitsioon ja tänane opositsioon kuulavad teineteist märksa rohkem kui eelmine koalitsioon ja opositsioon. Usungi, et praeguse valitsuskoalitsiooni ajal terveneb Eesti poliitiline õhustik ja me suudame kaitsta väärtusi, mida peame euroopalikeks või ka lihtsalt humaanseteks,“ hindas Kallas.
Reformierakonna juht Kaja Kallase Üldkogul peetud kõne täispikkuses
Head erakonnakaaslased!
Olen seda hetke väga oodanud. Hetke, mil mul on võimalik kõnelda teile kõigile ja olla teie kõigiga koos. Eelmise üldkoguga võrreldes on ühelt poolt muutunud palju – oleme opositsioonist tõusnud peaministriparteiks, aga teiselt poolt on kahju, et meie suhtlus käib ikka veel läbi digikanalite.
Meid endiselt ekraanide taha surunud koroonapandeemiast olen sunnitud alustama, kuid räägin ka majandusest, rahandusest, julgeolekust ja sisepoliitilisest olukorrast.
Head Eesti inimesed, kes te olete piirangutest kinni pidanud ja kellele tänu on viirus tänaseks taltunud – te kõik olete ära teeninud suure pai ja kena suve. Aitäh teile!
Jah, täna on põhjust olla optimist ja uskuda, et mõne kuu jooksul saavutame Eesti elanike vähemalt 70-protsendise vaktsineerituse, mis on hädavajalik eeldus pandeemiaga toimetulekuks. Ent isegi selle eesmärgi saavutamise järel ei ole põhjust hõiskamiseks. Liiga paljudelt Eesti inimestelt võttis COVID-19 elu; liiga paljude tervisele jättis ta valusa jälje; liiga paljude töö sai löögi ja liiga paljude haridustee kannatas.
Pole kahtlust, et praegusele valitsusele tuleb see suvi teistsugune kui eelmisele. Me ei saa enam ühtegi päeva lasta mööda heas usus, et kõige rängem on möödas. Et küll me jõuame uute probleemidega tegelda siis, kui nad käes on. Ei jõua. Ei teki riigi digivõimekus sõrmenipsust ega lähe vaktsiinisüstlad ise inimeste käsivarde.
Kui te aga nüüd ootate, et ma tahan eelöelduga laita eelmist valitsust, sotsiaalministeeriumi või terviseametit tegevusetuse või vigade pärast, siis pean teid kurvastama. Enamik ametnikke on teinud oma tööd suure pühendumusega. Me kõik oleme täna olukorras, kus õppida saame peamiselt vaid omaenda vigadest.
Selles pandeemias ei ole universaalselt kehtivaid häid lahendusi. Peaaegu kõik Ida-Euroopa ja Balti riigid elasid pandeemia esimese laine üle üsna kergelt, aga peaaegu kõiki neid tabas teine laine ühtemoodi raskelt. Ehkki nende riikide reageeringud koroonale on olnud väga erinevad.
Peame tunnistama: tänase päevani on meie teadmised – ka teadlaste teadmised! – liialt puudulikud selleks, et teha ainuõigeid valikuid. Tahaks siiski loota, et tänu valgele raamatule on meil kõigil nüüd rohkem teeviitasid, mille järgi orienteeruda: mida millises olukorras teha ja mida mitte. Aga muidugi ei maksa sinisilmselt arvata, et raamat elab meie eest koroonakriisi üle. Jätkuvalt sõltume kõik üksteisest ja oma valmisolekust reeglitest kinni pidada.
Head sõbrad!
Küllap olete märganud, et olen kogu aeg – nii opositsioonis olles kui valitsusjuhina – rääkinud nähtamatutest ohvritest ja sellest kahjust, mida ühiskonna sulgemine kaasa toob.
Hoolida ennekõike inimeste tervisest, aga samas hoida ka majandust toimivana – see on teadagi ülikeeruline ülesanne.
Aga veelgi raskem oli ja on leida tasakaal vähemuse tervise ja enamuse heaolu vahel. See tähendab küsimust: mil määral on enamus, keda haigus kuigivõrd ei ohusta, valmis loobuma oma heaolust?
Võib ka teisiti küsida: kui hirm iseenda või oma lähedaste tervise pärast ei ole enam domineeriv, siis kuivõrd on inimesed nõus piirama oma harjumuspärast elu teiste tervise kaitseks? See on põhiküsimus, millega me seisame silmitsi juhul, kui COVID-19 ei anna alla või tuleb ikka ja jälle uute tüvedega tagasi.
Vastus on siin üks: meil õnnestub võimalikest tulevastest katsumustest vapustusteta läbi tulla vaid siis, kui oleme ühiskonnana ühte hoidev. Viha ja kurjus võib väikerahvale olla veelgi ohtlikum kui viirusebakter.
Nüüd te võite mulle meenutada üht kolmetähelist sõna – RES – ja küsida: miks me siis ise, Reformierakonna juhitav valitsus, kütame üles kirgi ja pahameelt erinevatelt riigi tegevustelt raha äravõtmisega?
Räägimegi siis rahandusest.
Riigieelarve koostamisel on Eestis sisuliselt juba 2000. aastast lähtutud 1+3 reeglist. Selle reegli järgi määratleb valitsus koos järgmise aasta eelarvega veel kolme aasta eelarvepoliitika põhisuunad.
RES-il on mõtet ainult siis, kui kolmeks aastaks kirja pandud plaanid on ausad ja teostatavad. Kahjuks peame täna tõdema, et eelmise rahandusministri poolt esitatud RES seda ei olnud. Kolme aasta peale oli RES-i kirjutatud ühe miljardi jagu kärpeid, täpsustamata, mida siis kärpida kavatsetakse.
Nagu Martin Helme on hiljem avameelselt kinnitanud, pole ta kunagi kavatsenudki kärbetega välja tulla. See paberile pandud või õigemini arvutisse tipitud miljard oli vajalik vaid selleks, et näidata riigieelarvet liikumas tasakaalu suunas ja samaaegselt jätkata populistlikku juttu pensionite, kaitsekulutuste jm aina suuremast kasvust. Raha nende kulude katteks eelmine RES aga ei pakkunud. Seetõttu ei päde ka võrdlused sellise õhku täis RES-iga. Õhk ei tee ühtki suurtükki suuremaks.
Kui RES oleks ühe baari äriplaan, võiks seda isegi pidada manageri nutikaks ideeks petta omanikku või iseennast. Käesoleval juhul on aga tegemist riiklikul tasemel blufiga, mida ka Eesti eelarvenõukogu selgesõnaliselt taunis.
Jah, endine rahandusminister võis loota, et riigieelarve tulud kasvavad sel määral, et kokkuhoiu vajadus kaob ära justkui iseenesest. Kahjuks see vajadus ei kao, ka mitte pärast esimese kvartali oodatust paremate majandustulemuste teada saamist. Vastupidi – just majanduse elavnedes on riik kohustatud omaenda kulud senisest kriitilisema pilguga üle vaatama.
Head kuulajad!
Kuludel ja nende katteks võetud laenul on omadus kasvada eksponentsiaalselt nagu viiruse R-kordaja. Laen ei ole kingitus, olgu intressid tänu Eesti riigi varasemale heale rahandusseisule kui tahes soodsad. Kui tagasimakseteks ei jätku raha, tuleb võtta uus laen.
Vallandus see laenuralli üldse mitte koroonakriisi tõttu, vaid seetõttu, et juba enne koroonakriisi, headel aegadel, elati üle jõu ja kulutati ära varasemate valitsuste poolt kogutud reservid. Pandeemia mõjud mõistagi halvendasid olukorda veel lisaks.
Eelmisel aastal võttis Eesti rekordlaenu – 2,58 miljardit eurot. Teist sama palju tuleb juurde võtta sel ja järgmisel aastal. Võtamegi. Oleme kõige kiirema laenukasvuga riik Euroopas. Ja oleme ka kõige kiirema valitsussektori kulude kasvuga riikide seas.
Tilk tuleb tilga juurde, ja ongi suur loik valmis – nagu ütleb eesti rahva vanasõna.
Ometi võiks ju öelda, et pole hullu midagi. Kõik laenavad. Eesti võlakoormus on järgmise aasta lõpuks 24,6 % SKP-st. See on tühine võrreldes Itaalia või Portugaliga, peaaegu kaks korda väiksem kui Lätil ja Leedul. Aga meenutagem, et sama suur – täpsemini 23,6 protsenti – oli Iirimaa võlg 2006. aastal. Kuus aastat hiljem oli see 120 %. Hispaania võlg oli 2008. aastal 40 %, nüüd 120 %.
Kas võlg on nende maade inimestele õitsengu toonud? Krahh on ära hoitud, aga õnn on tulnud peamiselt vaid pankade ja võlausaldajate tänavale. Mõelgem ka Kreeka näitele. 15 aastat tagasi oli Kreeka meist poole rikkam. Täna on nad viiendiku võrra meist vaesemad. Ehk siis üle jõu elamine väljendub otseselt inimeste heaolus.
Jätkem meelde see fakt: 2022. aasta eelarve järgi on Eesti riigi kulud 1,7 miljardit suuremad kui 2020. aastal. 1,7 miljardit.
Mõistagi pole mõtet jääda kaeblema. Mis tehtud, see tehtud. Kindlasti on eelmised valitsused teinud ka häid asju. Olulisem on täna teadvustada, kus me oleme homme – juhul, kui me mitte midagi ette ei võta. Covid-19 puhul ei lange R-kordaja tõusunurk üleöö, rahanduses kulub hoo sisse saanud laeva pidurdamiseks aastaid.
Head sõbrad,
kuivõrd teil ei ole võimalust mulle küsimusi esitada, küsin endalt ise, nagu see on kombeks kogenumatel poliitikutel: mis mõtet oli valitsusel minna nonde 60 miljoni kallale, mis suurt ja sünget pilti eriti ei muuda? Muide, eelmise valitsuse õhku täis RES nägi 2022. aastaks ette kärpeid mitte 60, vaid 260 miljoni euro ulatuses.
Viimased nädalad on kinnitanud käibetõde: väga kerge on laenata ühte miljardit, aga kohutavalt raske on hoida kokku ühte miljonit. Mida selle järeldusega peale hakata? Vaid üht: pidurit on vaja tõmmata, aga seda tuleb teha sujuvalt. Nii, et sõitjad ei põrutaks peaga vastu esiklaasi.
Kas me pingutasime kokkuhoiu-sooviga üle?
See, kuhu me 2022 tegevuskulude kokkuhoiu tulemusena tahame jõuda, on vaid see tase, kus Eesti riik oli 2019. aastal. Ei enamat. See tähendab, et tahame jõuda tagasi sinna, kus olime enne koroonakriisi, kõigest kaks aastat tagasi. Siis ei kukkunud taevas meile kaela. Seevastu nüüd jääb mulje, et paariprotsendilise kokkuhoiu tõttu jääb kõik vajalik tegemata.
Vastu seisjad kasutavad läbiproovitud taktikat: tuua esmalt avalikkuse ette kõige tundlikumad kulud, millest mingil juhul ei saa loobuda. Eesmärk on lihtne – näidata ülesande lootusetust. Teisalt ma mõistan, et valitsuse valitud solidaarne lähenemisviis ei pruugi näida ega ka ole igas olukorras õiglane. Aga õiglane pole ka see, kui maksumaksja raha eest ülalpeetav avalik sektor ei ole nõus oma kulusid vähimalgi määral kokku tõmbama. Ja seda olukorras, kus kriisis kannatanud erasektor on pidanud seda tegema.
Olen nõus, et oleksime pidanud avalikkusele varem ja paremini selgitama oma lähtekohti ja lähenemise tausta – ka eelmise valitsuse RES-i, mis ei näinud järgmisel neljal aastal ette ühtegi senti õpetajate palgatõusuks. Me ei saanud sellega leppida.
Tõest väga kaugel on opositsiooni väited, justnagu liiguksime Euroopaga vastuvoolu. Tegelikult kavatsevad eranditult kõik Euroopa Liidu riigid järgmisel aastal vähendada oma eelarvepuudujäki. Eesti samm tasakaalu poole on pigem ettevaatlik. Meist ambitsioonikamad on teiste hulgas ka Saksamaa, Rootsi, Soome, Läti. Võimalus raha lõputult põletada jääb populistide soovmõtlemiseks.
Aga nähkem ka seda positiivset, mida kriis meile annab: võimalus alustada reforme, mida on kaua edasi lükatud. Riigireform eelkõige, mis peaks lõpetama samasisuliste tegevuste dubleerimise riigi poolt. Digi-innovatsioon. Rohepööre.
Meie sõnumid rohepöördest ei peaks inimestes hirmu tekitama, vaid andma lootust. Ma tõepoolest usun, et Ida-Virumaast kujuneb Eesti kõige moodsama tööstusega piirkond, kõige ilusama looduse ja kõige parema infrastruktuuriga piirkond. Piirkond, kus inimesed tahavad elada ja kus kõigile jagub tööd. Veerand sajandit on piisav aeg, et oma unistused teoks teha.
Tänu õiglase ülemineku fondile investorid juba koputavad meie sõnumite peale uksele. Kas nad oleksid seda teinud, kui me oleksime jätkanud jaanalinnu kombel pea liiva sisse peitmist? Õigupoolest mitte peites, vaid valetades, ja mitte liiva, vaid põlevkivi sisse.
Head kaasamõtlejad!
Veel ühe reformi vajalikkus on tulnud päevakorrale. Jutt käib maksureformist.
Me ei pea üle vaatama mitte üksnes riigi kulud, vaid ka tulud. Aeg on loobuda dogmadest. Me vajame asjalikku arutelu Eesti maksusüsteemi üle. Kuid mitte uisapäisa tormates. Seepärast leppisimegi Keskerakonnaga kokku järgneva kahe aasta jooksul hoida maksurahu. Mis ei tähenda, et parlamendi valimise eel ei võiks just maksutemaatika olla debattide keskmes. Maksureform vajab võimukoalitsioonist laiemat konsensust, nagu oleks seda vajanud ka pensionireform.
Olen veendunud, et suudame rahanduse probleeme nii lähitulevikku kui kaugemat perspektiivi silmas pidades ratsionaalselt lahendada.
Probleem, mille pärast tegelikult peab muretsema, on Eesti julgeolek. Ja mitte niivõrd eelarvega seotult. Reformierakond ei ole kunagi taganenud põhimõttest: kaitsekuludeks peab minema vähemalt 2 protsenti SKP-st. Selle põhimõtte vajalikkuses on meil tulnud läbi aegade mitmeidki tänaseid oponente veenda. Nagu ka arusaama, et korras rahandus on üheks iseseisvuse alustalaks.
Milles siis meie julgeolekuprobleem seisneb?
Meie liitlased kuulevad väga hästi nende halvustamist või näiteks eelmisel nädalal NATO viienda artikli kohta antud hinnangut: „Ajusurnud jobuloosung!“
Kui me ise ei usu oma liitlaste kavatsuste tõsidusse, miks peaksid nemad uskuma ja usaldama meid?
Ei tugevda meie julgeolekut ka üleskutsed Eesti lahkumiseks Euroopa Liidust. Seda ajal, kui Venemaa on muutunud üha agressiivsemaks ja üritab Euroopa Liidu ühtsust igal võimalusel lõhkuda. Kahjuks on Kremlil nii tahtmatuid kui tahtlikke abilisi Euroopas: populistid, enamalt jaolt äärmuslased, kes provotseerivad ja eskaleerivad rahulolematust ja konflikte. Riikide vahel ja riikide sees.
Selline retoorika võib meie julgeolekut ohustada märksa enam kui see, millisele ametkonnale allub puhkpilliorkester.
Õnneks ei kostu niinimetatud reljeefseid ütlemisi enam Eesti valitsusliikmetelt. See on väga oluline muutus. Ja ainuüksi see muutus lubab öelda, et uue koalitsiooni sünd vastas Eesti rahvuslikele ja julgeoleku huvidele.
Kallid teekaaslased!
Räägin veel kord tervisest, aga seekord koalitsiooni omast.
Otsekoheselt väljendudes: algus oli raske. Keskerakond ei usaldanud meid ja meie neid. Ent tänaseks on valitsuskabinetis olukord muutunud. Ministrite vahel on töised ja heatahtlikud suhted. Meie ei ole sugugi ülbed, mida nemad ilmselt kartsid, ja nemad ei ole sugugi tüssajad, mida meie kartsime. Oleme püüdnud, nii palju kui võimalik, teineteise huve arvestada.
Mis teeb meie suhted keerulisemaks?
Inimlikult on täiesti mõistetav, et valitsus, millele keskerakonna juht oma südame andis, oli eelmine valitsus, mitte praegune. Aga Keskerakonna valija on sellest segaduses.Tulevikule mõeldes oleks kõige parem, kui valitsuserakonna juht oleks ise ka kabineti liige. Mäletame ju aega, mil endised peaministrid Mart Laar ja Juhan Parts olid ministrid Andrus Ansipi valitsuses. Poliitikas ei ole sellises positsioonide vahetuses midagi erakordset.
Head sõbrad!
Enne kui poliitilises kalendris saabuvad erakonna jaoks olulised kohalikud valimised, tuleb valida uus vabariigi president.
Me otsime Eestile parimat võimalikku presidenti ja me teame, et presidendi äravalimiseks on vaja koalitsioonist laiapõhjalisemat kokkulepet ka opositsiooniga.
Julgen arvata, et tänane koalitsioon ja tänane opositsioon kuulavad teineteist märksa rohkem kui eelmine koalitsioon ja opositsioon. Mitmetes küsimustes oleme opositsiooni ettepanekuid arvestanud. Eelmise koalitsiooni ajal oli see mõeldamatu. Seepärast usungi, et praeguse valitsuskoalitsiooni ajal terveneb Eesti poliitiline õhustik ja me suudame kaitsta väärtusi, mida peame euroopalikeks või ka lihtsalt humaanseteks.
Head reformierakondlased!
Me ei alustanud valitsemist nelja-aastase võimutsükli esimesel, vaid teisel poolel. Meie ajaruum on piiratum kui sellel koalitsioonil, kes võib kohe pärast valimisi alustada oma lubaduste ellu viimist. Meie lubadustele on aeg juba teinud korrektiive. Aga meil on võimalus seada siht tagasi suunda, mis meie arvates on Eestile vajalik.
Me soovime, et Eesti oleks paremini hoitud.
Paremini hoitud maksumaksja rahakott. Paremini hoitud majandus. Paremini hoitud loodus. Paremini hoitud lapsed ja vanavanemad. Paremini hoitud eesti keel ja kultuur. Paremini hoitud Eesti!
Tänan teid kuulamast, kallid erakonnakaaslased.
<div style=”padding:56.25% 0 0 0;position:relative;”><iframe src=”https://player.vimeo.com/video/559108308?badge=0&autopause=0&pla…” frameborder=”0″ allow=”autoplay; fullscreen; picture-in-picture” allowfullscreen style=”position:absolute;top:0;left:0;width:100%;height:100%;” title=”Kaja Kallas”></iframe></div><script src=”https://player.vimeo.com/api/player.js“></script>