Armsad kaasvõitlejad, head Eesti inimesed,
Reformierakonna sõbrad ja toetajad nii kodu- kui ka välis-Eestis!
Maailm meie ümber ei ole nii rahulik kui me tahaks.
Me oleme täna mõtetes prantslastega. Terrorismile ei ole mitte kunagi mitte mingit õigustust.
Me oleme oma mõtetes ka Ukrainaga. Ka suurriigi agressioonile oma naabri vastu ei ole mitte mingit õigustust.
Aga ometi käib siin samas Euroopas, sellest saalist vähem kui kolme lennutunni kaugusel sõda. Venemaa agressiooni käigus Ida-Ukrainas on tänaseks hukkunud Võru valla jagu inimesi, haavatasaanuid on rohkem kui elab inimesi Haapsalu linnas ja pea poole Eesti jagu inimesi on muutunud omaenda kodumaal põgenikeks, on olnud sunnitud oma kodudest lahkuma.
See kohutav verevalamine, see tragöödia algas põhjusel, et meie piirinaabri Venemaa (impeeriumi taastamise kinnismõtte kütkeis olevad) juhid olid langetanud valiku takistada Ukraina rahval minemast seda teed, mida on varsti juba 24 aastat kindlalt käinud Eesti – rahu, vabaduse ja heaolu teed. Euroopa Liidu ja NATO teed.
Ukrainlaste soovi valida Eesti tee on kerge mõista.
Eesti Vabariik ja Ukraina vabanesid Nõukogude Liidu ikke alt ühel ja samal 1991. aastal.
Täna on Eesti kõige enam läände integreerunud riik Põhjamaades, on kõigi enim arenenud riikide majandus- ja julgeolekuorganisatsioonide – Euroopa Liidu, NATO, eurotsooni ja OECD täisväärtuslik liige. Turvaline ja vabalt arenev, rahumeelne ja dünaamiline riik, kes rühib visalt, aga järjekindlalt suurema jõukuse suunas. Selle suunas, et võimalikult lühikese ajaga teha tagasi ka Nõukogude okupatsiooni tekitatud 50-aastane majanduslik mahajäämus oma põhjanaabritest.
Kolme päeva pärast lähen peaministrina Kiievisse, et avaldada Eesti rahva toetust Ukraina rahvale ja valitsusele nende püüdlustes kaitsta ja hoida oma riiki ning viia see kindlalt edasi lääneliku demokraatia ja õigusriigi poole.
Miks ma seda räägin?
Rõhutamaks, et riikide ja rahvaste erinev saatus ei ole kunagi juhus.
Poliitikute langetatud valikutel on alati reaalsed tagajärjed ja tulemused, mis on mõõdetavad inimkannatustes või nende puudumises.
Valijate langetatud valikutel nende poliitikute vahel on alati reaalsed tagajärjed ja tulemused, mis on mõõdetavad inimkannatustes või nende puudumises.
Ka Eesti kõikus 1990ndatel ida ja lääne vahel. Ka Eesti poliitiline eliit jagunes neis valikutes vastandlikeks leerideks.
Oli meie põhiseaduse isade ja Eesti kodanikest valijate ajaloomäluline tarkus, et neil otsustavatel aastatel, kui uus Venemaa oli veel iseenda taasloomissegaduses ja otsingutes – nii, et lääneliku liberaalse demokraatia arengutee ei tundunud Venemaalegi välistatud – tegi Eesti selge ja ühese valiku läände liikumise kasuks. Valiku minna kindlalt edasi, lähemale demokraatlikule läänele ja võimalikult kaugele autoritaarsusest, ebamajandusest ning võimalikest verevalamistest.
Küsigem endalt: kus oleksime siis, kui me poleks sel ajal suutnud seda valikut langetada ja valikutegemine oleks veninud tänasesse päeva? Tänasesse, kus oluliselt tugevama Venemaa juhid mitte üksnes ei unista Euraasia Majandusühenduse nime all kadunud impeeriumi taassünnist, vaid seda ka päevast päeva teoks teha püüavad?
Venemaa initsieeritud külmutatud konfliktid piiriäärsetel aladel on oluliselt pidurdanud Gruusia, Moldova, Ukraina, Armeenia ja Aserbaidžaani läände liikumist ja vähendanud nende kohalejõudmise väljavaateid. Kas keegi tõsimeeli arvab, et see kõik on juhus?
Kas keegi kõigi nende viimaste aastate arengute valguses arvab ka täna veel tõsimeeli, et 2007. aasta rahutuste provotseerimine pronkssõduri ümber Tallinnas oli juhus ja mitte Venemaa katse teha oma uudsete hübriidsõja võtetega Eesti riigi peal kondiproovi? 2007. aastal võis selliseid naiivseid veel olla, aga täna? Kas keegi julgeb ka täna väita, et kui Eesti poleks olnud juba tol hetkel end piisavalt tugevaks ehitanud riik, sirgeselgese ja otsustava valitsusega, et Eesti ei oleks võinud siis olla samas kurvastavas riikide loetelus?
Neid teisi valikuid pakkuvad poliitikud olid kogu aeg olemas.
Küsigem endalt: kui järgnenud 24 aasta jooksul oleks valijad valinud poliitikuid, kes pakkusid välis- ja julgeolekupoliitikas, riigikorralduse ja poliitilise süsteemi või majandus- ja sotsiaalreformide vallas teistsuguseid valikuid, kas Eestil oleks läinud tänaseks teisiti?
Need teisi valikuid pakkuvad poliitikud olid kogu aeg olemas.
Neid teistsuguseid valikuid pakkuvad poliitikud on olemas tänagi. Osad ei varja seda, nad karjuvad sellest plakatitel. Teised veel natuke häbenevad, ju kardavad ajaloolist mälu. Asja eest.
Vahet pole?
Head sõbrad,
50 päeva pärast otsustatakse, kui kindlalt saab Eesti rahvas ja riik tunda end järgmisel neljal aastal.
Ja teate, mis kummaline lugu. Mida lähemale tulevad valimised, seda rohkem üritavad mõned erakonnad meile valijatena sisendada, et peaksime unustama.
Mõnede erakondade arvates peaksime valijate ja Eesti rahvana unustama oma ajaloo ja nende erakondade omaaegsed tegemised ning muutuma mäluta olenditeks. Mankurtideks. Reformierakonna loomulikke püüdlusi hoida oma julgeolekumeeled tänases pingelises olukorras erksad ja teravdatuna, üritatakse seejuures naeruvääristada.
Inimesi üritatakse panna unustama, et Euroopa julgeolekuolukord on ohtlikult muutunud ja teesklema, et saame seda valimiskampaanias ja järgmisel neljal aastal valitsuses eirata. Peaksime unustama erinevate erakondade kardinaalselt lahknevad seisukohad Eesti ajaloo pöördepunktides ja teesklema nagu neid polekski olnud. Peaksime unustama, et põhimõttelised erinevused põhjapanevates kodakondsuse-, keele- ja välispoliitika küsimustes Eesti suurte erakondade vahel eksisteerivad tänaseni.
Reformierakond seda küll teha ei kavatse. Meie mäletame, et see sama mees (Juhan Liiv), kes kord kirjutas “ja ükskord on Eesti riik”, kirjutas ka – “kes minevikku ei mäleta, elab tulevikuta”. Reformierakond on alati olnud tulevikku vaatav ja parema tuleviku saabumise nimel tegutsev erakond. Meie kohus on kõike mäletada ja vajadusel ka teistele ikka ja jälle meelde tuletada. Ainult nii saame olla kindlad, et 1940. aasta ei kordu Eestis enam iial.
Valijaile üritatakse sisendada, et Eesti geopoliitilise enesemääratluse ja julgeolekupoliitika poolest Reformierakonnale vastandlike vaadetega Keskerakond ajab välispoliitikas sama asja nagu järjekindlalt euroatlantilise integratsiooni eest seisnud Reformierakond. Kujutlege korraks Savisaart Eesti Vabariigi 100. juubelil eesistujana Euroopa Liitu juhtimas ja teil läheb see mõte kohe peast. See oleks üks täiesti teine Eesti.
Aga võib-olla on Eesti inimesed tõepoolest unustanud, mille eest ja mil moel Keskerakond ja tema esimees Eesti ajaloo pöördepunktides siiani on seisnud? Teeme siis lühikese mäluvärskenduse sellest Teistsugusest Eestist, mida Savisaar on kõik need aastad taotlenud.
Eesti ja Euroopa Liit. On ainult üks erakond Eestis, kes võttis Euroopa Liitu astumise küsimuses seisukoha, mille suunas Kreml soovis ja soovib tänagi jõuga lükata Ukrainat. Vaid üks erakond seisis Euroopa Liitu astumise küsimustes seisukohtadel, mille läbisurumiseks alustas Kreml Ukrainas sõda. See on Keskerakond, kes hääletas Eesti Euroopa Liitu astumise vastu. Krimmi annekteerimist õigustab Savisaar siiamaani.
Vaadates tänast olukorda Euroopa Liidu idanaabruses, võime üksnes ette kujutada, milline võinuks olla Eesti saatus, kui oleksime jäänud Euroopa Liidust – ja sel juhul kindlasti ka NATOst – välja.
Siinkohal on isegi kohatu rääkida neist miljarditest eurodest, mis Euroopa Liit on juba investeerinud ja veel lähiaastail investeerib meie inimeste uutesse töökohtadesse, suurematesse palkadesse, paremasse taristusse ja väljaõppesse. Kokkuvõtvalt – Eesti inimeste euroopalikku elukvaliteeti. Mitu korda rohkem oleme võitnud sellest, et Euroopa Liidus on vabakaubandus. Ja see kõik omakorda on peenraha võrreldes julgeolekuseisundi hindamatu muutusega, mille euroliidu liikmelisusega saavutasime.
Reformierakond on alati seisnud ja seisab tiheda euroatlantilise integratsiooni poolt.
Mõelge sellele, kui te lähete valimiskastide juurde.
Mis paneb osasid poliitikuid naiivselt arvama, et meie saatus oleks täna teistsugune kui neil riikidel, kes on de facto kaotanud suure osa oma riigi territooriumist, mille on oma sisulise kontrolli alla võtnud Venemaa? Putini Euraasia Liidu ambitsioon ei ole süütu mäng, selle tagajärg on reaalselt kaotatud territooriumid ja inimelud.
Ilma demokraatliku õigusriigi kindlakäelise ülesehitamiseta ning Euroopa Liidu ja NATO tugevate liitlassuheteta oleksime sama haavatavad sihtmärgid nagu on olnud Ukraina, Gruusia ja Moldova. See paneb ka Euroopa Liidu ja NATO juhtidele – Eesti juhtidele sealhulgas – suure vastutuse kogu vaba maailma tuleviku ees.
Veelkord, sõbrad parempoolsete vaadetega inimeste ja vaba meedia hulgast, julgeolekupoliitilised valikud ei ole mäng. Need valimised ei ole mäng. Ärge mängige Eesti julgeoleku ja tulevikuga. Ukrainas käib sõda. Päriselt. Transnistria, Abhaasia ja Lõuna-Osseetia, Mägi-Karabahh ja Ida-Ukraina on päriselt.
Reformierakond on alati seisnud ja seisab tugevate liitlassuhete eest USA ja NATOga.
Mõelge kõigele sellele, kui te seisate valimiskastide ees ja kuulete neid, kes ütlevad, et mis see Keskerakond ikka teisiti teeks.
Ukrainas toimuv, aga ka äsjased traagilised sündmused Prantsusmaal peaksid meile selle taustal veel teravamalt rõhutama, et demokraatlikud väärtused ei ole kaubaks ning vabadusel ei ole hinda. Tunnustan Eesti ettevõtjaid, kes on Venemaa vastusanktsioonide tõttu pidanud uusi turge otsima, kuid kes näevad kohesest kasumist kaugemale – kui ei ole vaba ja toimivat demokraatiat, kui Euroopa julgeolekule ei saa kindel olla, siis ei ole ka kasumid kestlikud.
Ainus viis majandusliku edu tagamiseks, on hoida kümne küünega kinni põhiväärtustest – demokraatia, vaba turumajandus, liberaalne ühiskonnakorraldus.
Kaubaks ei ole ka sõnavabadus, me peame andma ühemõttelise signaali, et relvaga sulepea vastu ei saa. Kui hoiame ühte, kui hoiame oma väärtusi, siis on ka kõige ohtlikumad relvad võimetud.
Seepärast ütlen siin veel kord selgelt ja otse: tänase Keskerakonnaga ei ole Reformierakonnal mitte mingisugust ühisosa, meie valitsuskoostöö sellise Keskerakonnaga on välistatud.
Kas Keskerakonna Eesti on võimalik?
Juba kuulen hääli – mis Sa sellest Keskerakonnast nii pikalt räägid, ega Keskerakonna valimisvõit, veel vähem valitsusse pääs, ei ole ju nagunii võimalik.
Mõned erakonnad on tõepoolest kõvasti pingutanud selle nimel ja väga tahavad, et kõik sellist juttu usuksid.
Kahjuks pole see tõsi.
Esiteks, tulevad eelolevad valimised kõigi märkide järgi Eesti ajaloo kõige tasavägisemad.
Mitte midagi pole otsustatud.
Sotsioloogilised uuringud lubavad meil vaadata heal juhul vaid eilsesse päeva, paraku on see täna ainus adekvaatne võimalus üldse mingisugust ülevaadet hetkeseisust saada.
Seni värskeim Turu-uuringute AS küsitlus detsembri lõpus näitas, et nii Keskerakonna kui Reformierakonna poolt oleks valmis hääletama 16% kõigist Eesti kodanikest. Seejuures Keskerakonna poolt komakoha võrra rohkem.
Kõik need, kes näitavad Keskerakonda kui löödud kaarti, suurendavad – kas tahtlikult või tahtmatult – nende võimalusi Eesti tulevikku kujundada.
Teiseks, ja mis võib-olla on isegi olulisem – Keskerakond võib pääseda tänases hapras julgeolekupoliitilises olukorras Eesti tulevikku määrama ka siis, kui nad võitjaina valitsuse moodustamisest mõne partneri kasuks loobuvad või kui nad valimisi ei võida.
Sotsiaaldemokraadid pole nimelt siiani ühemõtteliselt Eesti rahvale öelnud, kas nad on valmis diilitamise käigus võtma Keskerakonna endaga koos valitsusse või mitte. Et Keskerakonnal on meeletu surve üle pika aja taas valitsuses osaleda, võivad nad valitsusse pääsemise nimel olla nõus paljugagi.
Sven Mikser vihjas oma erakonnakaaslastele kõneledes, et Savisaart ei ole vaja karta. Muidugi ei pea me teda kartma. Aga naiivne ei tohi kah olla. Eesti tuleviku kujundamisest on Savisaare juhitav Keskerakond mõistlik eemal hoida.
Sõjaline rünnak Eesti vastu on ükskõik kelle jaoks täna hullumeelsus, sest oleme maailma suurima sõjalis-poliitilise liidu täieõiguslik liige. Narva on sama palju NATO kui New York. Aga kas ongi vaja relvastatud rohelisi mehikesi, kui on võimalik rohelised mehikesed sokutada valitsusse?
Meie headel partneritel sotsiaaldemokraatidel oleks tark selles väärtuste lõhes pool valida.
Head sõbrad,
Eesseisvate valimistega seoses on minult paljud eakaaslased ja ka vanemad erakonna toetajad küsinud, miks ma peaksin neil valimistel üldse valima tulema? Mis on seekord kaalul? Miks peaksid Reformierakonna toetajad neil valimistel kindlasti valima tulema ja hääletama Reformierakonna poolt?
Eesti riik ja rahvusliberaalid
Nimetan kolm olulisimat põhjust:
Esiteks, on tänasest keerulisest julgeolekuolukorrast tulenevalt eesootavad valimised mingis mõttes kui usaldus- ja toetushääletus Eesti riigile, meie kestmise tahtele. Mitte miski ei peleta võimalikke agressoreid Eesti piiridelt enam, kui Eesti kodanike selgelt väljendatud tahe hoida ja kaitsta oma valitud teed, oma riiki ja oma vabadust teha ise vabu valikuid. Lähenevad valimised on eestlaste võimalus osalemise kaudu näidata sinimustvalget trääsa kõigile, kes üritavad meie vabade valikute selgitamise protsessi külvata umbusaldust või võõrandumist.
Liberaalidena on Reformierakonna suurimaks väärtuseks vabadus. Siin paesel Eestimaa pinnal elava rahvakillu jaoks on vabaduse suurimaks garantiiks oma Eesti riik. Selle hoidmine ja kaitsmine on vabaduse kaitsmine ja see on meile liberaalidena ülim. Alles seejärel tuleb kõik muu. Võime end ilma igasuguse valehäbita rahvusliberaalideks nimetada.
Meil kõigil on võimalus kujundada eesootavatest valimistest omamoodi Eesti poliitiline laulupidu – tulge sel kevadel välja ja näidake, kui armas on teile meie oma Eesti riik, tema vabadus ja iseseisvus ning isiklik valikuvabadus. Iga Eestile antud hääl neil valimistel on kui täiendav kaitseokas selle aasta Kaitseväe suurõppusel Siil.
Teine põhjus on see, et Reformierakonnal on neil valimistel kõige arukamad ja Eestile kasulikumad ideed. Kui te valima ei tule, saavad teoks ideed, mis nii head ei ole ja mis tõenäoliselt lähevad teile maksumaksjaina palju rohkem maksma. Me ei paku niigi tundlikus rahvusvahelises olukorras ohtlikke eksperimente ega roosat revolutsiooni, vaid kindlaid ja läbimõeldud lahendusi, mida toetavad uuringud ning rahvusvahelised eksperdid.
Eesti on tänu nii möödunud aasta kui varasemate aastate arukatele otsustele ja nende järjepidevusele paremini kaitstud kui kunagi varem. Üksnes seetõttu saame eelolevatel valimistel julgeoleku kõrval jätkuvalt keskenduda ka küsimusele: millist Eestit me tahame?
Hoiatus. Ka see ei ole mäng. Ka see ei ole loterii. Täpselt sellise Eesti nagu te valite, te ka saate. Kui valite suured riigitoetused, saate kaela ka kõrged riigimaksud. Kui Te valite mõne kolmest astmelist tulumaksu lubavast erakonnast, siis hakkavad need astmed üsna pea ka teie kasvavaid sissetulekuid maha lõikama.
Tehke oma valik, sõltuvalt sellest, kui suurt isiklikku vabadust te ihaldate. Tahate, et riik teeks teie eest enamiku valikuid, siis selle vasakpoolsetelt ka saate. Tahate, et homsed laekumised teie kontole oleksid ka edaspidi tänasest suuremad ja kontroll selle konto üle kindlalt teie kätes, siis valige Reformierakond. Suhteliselt lihtne valik. Jürgen Ligi ja Maris Lauri garantii.
Üksnes Eesti rahva arvukust reaalselt tõstvad riiklikud kulutused on meie meelest pikema jututa õigustatud. Turg eestlasi ei sünnita. Eesti kestmise kindlaimaks garantiiks oleks see, kui kolme lapsega perest saaks Eesti uus normaalsus. Reformierakond on siin otsustanud kolmanda lapse 300 eurose toetusega selgelt õla alla panna.
Aga peatun meie seekordsel valimisprogrammil üsna pea täpsemalt.
Uuenenud Reformierakond
Kolmas põhjus neil valimistel Reformierakonda toetama tulla on peaaegu riigisaladus.
Nimelt on Reformierakonna senise edu ja tugevuse mõistatus paljudele konkurentidele püsivat peavalu valmistanud, kümnetele poliitikavaatlejatele aastaid peamurdmiseks ja erinevate mütoloogiliste teooriate sünnitamiseks ainet pakkunud.
Mina olen aga avatud suhtlemise pooldaja ja minu juhitud Reformierakonnal avalikkuse eest mingeid saladusi olema ei saa. Lõhkan siin nüüd ilmselt suure uudispommi ja avalikustan Reformierakonna ühe peamise trumbi läbi aegade, mis muuseas peidab end siin samas saalis –
need olete teie, need on meie inimesed.
Reformierakonna kõige suurem tugevus läbi aegade on olnud võime kaasa tõmmata ja oskus ühise meeskonnana koos tööle panna säravasilmseid, teotahtelisi inimesi.
Ütlen kõhklemata – ilma selle suurepärase, mitmetuhande pealise ühtse ja positiivse meeskonnata ei oleks meil täna ei sellise auväärse edu- ja ajalooga Reformierakonda ega ka sellist Eestit. Aitäh teile kõigile!
Nende napi 10 kuu jooksul, mil mina olen Reformierakonda juhtinud, on erakond põhjalikult uuenenud. Nii põhjalikult, et meiega seoses on hakatud rääkima ka põlvkonnavahetusest. Täpsem oleks siiski rääkida eri põlvkondade liidust, mida Reformierakond on alati olnud.
Meie valimisnimekirja teada-tuntud, kogenud tegijatega on nendeks valimisteks liitunud suurel hulgal oma ala professionaale, kel on tahe uues Riigikogus värske energia ja ideedega tööle hakata. Ants Laaneots, Johannes Kert, Heidy Purga, Urmas Sutrop, Nikolai Novosjolov, Maris Lauri, Eerik-Niiles Kross, Yoko Alender, Liina Kersna, Toomas Kivimägi – kui nimetada neist vaid mõnd.
Kolmas põhjus neil valimistel toetada just Reformierakonda ongi meie väga tugev valimisnimekiri – parim meeskond kogenud tegijatest ja uutest tulijatest. Kui need inimesed esindaksid rahvast Riigikogus, saaks Eesti parlament kindlasti parem.
Head sõbrad,
Küsigem endalt siinkohal ka, miks inimesed üldse tahavad Reformierakonda tulla?
Üks seletus on kindlasti see, et me oleme uutele inimestele alati avatud ja positiivsed inimesed tõmbavad ligi positiivseid. Inimesed tahavad olla meeldivas seltskonnas, kus üksteist austatakse, üksteisega arvestatakse ning toetatakse ja tunnustatakse. Meil on õnnestunud oma erakonnas selline sisemine poliitiline kultuur luua ja seda hoida.
Aga veelgi enam, arvan ma, liitutakse meiega meie vaadete ja neid kinnitavate seniste tegude pärast. Selle pärast, et me oleme jäänud truuks oma põhiväärtustele – vabadusele ja Eestile.
Millist Eestit tahab uuenenud Reformierakond?
Milliste neist põhiväärtustest inspireeritud ideedega läheb Reformierakond kohe eesootavatele valimistele?
Olulisel kohal nende hulgas on järjepidevus ja usaldusväärsus. Eelmise aasta märtsis ametisse astunud kevadkoalitsioon seadis kõrgeid eesmärke ja on teinud head tööd, mille eest tahan tänada kõiki meie valitsusdelegatsiooni ja parlamendifraktsiooni liikmeid ning eraldi meie koalitsioonipartnereid. Kõik meie suuremad eesmärgid on täidetud.
Eesti on paremini kaitstud, kui kunagi enne, paremini kui enne meie valitsuse ametisse astumist. Eesti julgeoleku kaitseks on siin USA väed, toimib NATO õhuturbe rotatsioon ja Walesi tippkohtumisel saavutasime selle, et liitlased jäävad siia püsivalt. Lisaks oleme hankinud uut kaitserelvastust ning võtnud ette Eesti idapiiri väljaehitamise.
Majanduse elavdamiseks ja sissetulekute suurendamiseks langetasime selle ühe aastaga ka tööjõumakse. Võrreldes eelmise aastaga tuleb tänavu inimestel ja ettevõtetel vähem maksta tulumaksu ja töötuskindlustusmaksu. See ei ole ainult rohkem raha kätte, vaid kindlus, et Eesti majandusel on nii lihtsam kasvada.
Jõudsalt parandasime lastega perede toimetulekut. Mitmekordistasime lastetoetused – selline jõuline tõus on Eesti ajaloos pretsedenditu. Üksikvanemate kaitseks karmistasime piiranguid ja sanktsioone elatisrahade võlgnikele.
Oleme lõpule viinud varem algatatud ja algatanud uusi reforme, mis peavad parandama inimeste võimalusi jõuda tööturule ja saada õigeaegset ning kvaliteetset arstiabi.
Kõigis neis suundades kavatseme kindlalt edasi minna ka järgmisel neljal aastal.
Kevadkoalitsiooni ametisseastumisel hirmutasid meie oponendid majanduslangusega ning ütlesid kindlas kõneviisis, et 2014. aasta eelarvet tuleb kärpima asuda. Tänaseks teame, et lõpetasime aasta tasakaalus, võimalik, et isegi ülejäägis.
Meile öeldi, et samaaegne tööjõumaksude langetamine ning peretoetuste mitmekordistamine ei ole võimalik ning me tõestasime vastupidist. Hea tahtmise ning pühendumise korral ei ole mitte ükski väljakutse liiga suur, miski ei ole võimatu.
Võimalik – ja hädavajalik – on ka vähenenud töövõimega inimestele lahenduste pakkumine, et kõigil oleks tööelus oma koht ning väljavaated. Seda on nimetatud viimase 10-15 aasta olulisimaks sotsiaalvaldkonna reformiks ning küllap põhjendatult. Igaüks on oodatud Eesti ühiskonnas kaasa lööma.
Koalitsioonipartner on öelnud, et tegime valitsuses vähem kui aastaga nelja aasta töö. Jah, oleme küllap teinud rohkem, kui tavapäraselt aastaga jõuab. Aga nii väheambitsioonikas kah olla ei maksaks, et seda suisa nelja aasta tööks pidada. Nelja aastaga peab jõudma teha veel üksjagu rohkem, et aidata Eestit pikkade sammudega lähemale Põhjamaade elatustasemele. Ja selleks on meil plaanid olemas.
Visioonierakond
Head sõbrad,
Järjepidevus on meie poliitikas oluline ka selles mõttes, et Reformierakond on alati olnud visioonierakond. Meil on alati olnud Eestile pikem visioon ja nii on ka praegu.
Me kuuleme alati kriitikat, miks üks või teine meie visioonidest on kas halb, liiga vähe ambitsioonikas, või vastupidi – liigagi ambitsioonikas ja lausa teostamatu. Mis on aga sümptomaatiline – üheltki teiselt erakonnalt mingit visiooni isegi ei oodata.
Reformierakonna sõimamine ei ole ju mingi visioon ega vihkamine ideoloogia. Ägenemise korral tuleb sellega minna tohtrihärra juurde viharavile aga riiki sellega ei ehita.
Eesti tuleviku jaoks täpselt sama väärtusetud on jutud vajadusest saata Reformierakond opositsiooni, sest need jutud Eesti käekäigust ei hooli, vaid keerlevad üksnes võimupiruka ümber. Kui seda juttu veeretavad poliitikud oleksid huvitatud Eesti käekäigust ja mitte üksnes võimust, kritiseeriksid nad meie konkreetseid julgeoleku, majandus- ja perepoliitika plaane ja esitaksid paremaid kavu. Seda nad muidugi teinud ei ole.
10 kuud tagasi rääkisin ma oma põlvkonnast, kes on harjunud lootma iseendale ja elama riiklike narratiivideta ning see päästis valla omaaegse Nokia-otsimisega võrreldava arutelu. Minu kõnes püstitatud küsimus selle kohta, kas keegi oskab öelda, mis on parajasti Šveitsi riigi suur eesmärk, tekitas paksu pahameelt. Ühtäkki leiti, et ehkki paremaks saamise kaudu jõukamaks pürgimise visioon justkui ei kõlba, ilma ühise rahvusriikliku juhtmõtteta me siiski elada ei suuda. Harjumuse asi. Ikka peaks olema suur narratiiv ka.
Uus Põhjamaa
Õige pea algavatele valimistele läheme väga selge julgeolekuvisiooniga, väga selge majanduspoliitilise visiooniga ja väga selge perepoliitilise visiooniga.
Olen ka varem öelnud, et Eesti on väike riik, kes ei tohi kunagi seada endale madalaid eesmärke. Eelolevatel valimistel taotleme Eesti rahvalt mandaati selleks, et liikuda kindlalt edasi Eesti poole
– mille iseseisvus on igaveseks kaitstud
– mis on sama jõukas kui Soome
– ja mille rahvaarv kasvab.
Me soovime, et sellist Eestit hakkaks maailm tundma kui Uut Põhjamaad. Kui riiki, kus on saavutatud Põhjamaade elatustase ja turvalisus, kuid mis on isiku- ja majandusvabadustelt jätkuvalt maailma tipus ning nii sotsiaalselt kui tehnoloogiliselt dünaamilisem ja paindlikum kui vanad Põhjamaad.
Kui riiki, mis on kindlalt kaitstud iseseisva kaitsetahte ja –võime ning tugevate altlandiüleste liitlassuhetega.
Kui riiki, kus on Põhjala kiireim majanduskasv ning kus isikuvabadused ja isiklikud suured narratiivid on kõige tähtsamad.
Kui riiki, kus kolm last peres on uus normaalsus ja rahvaarv kasvab.
Uus Põhjamaa on hästi kaitstud, majanduslikult edukas, võrdseid võimalusi tagav, perekonda väärtustav ning euroopalikke väärtusi kandev riik. Me ei laveeri ida ja lääne vahel, meie valik on tehtud.
Meil on päris head eeldused sinna jõuda – Eesti on juba praegu paljudes valdkondades maailma absoluutses tipus. Meie majanduskasvu eeldused on head nii Eesti inimeste harituse, soodsa ettevõtluskliima kui ka riigi madala võlakoormuse tõttu. Meid eristab veel siiski elatustaseme vahe, mille tagasi tegemine nõuab pingutusi, kuid mis on võimalik. Me ei ole rahul enne, kui Eesti elatustase on Soomega vähemalt võrdne. Meie inimeste töö ei ole vähem väärt.
Eesti suur narratiiv on olla Uus Põhjamaa – paremini kaitstud, jõukam ja kasvav rahvas.
Aga visioonid ei täitu iseenesest. Sest nagu tänavatelt näha, on ka neid poliitilisi jõude, kes pakuvad risti vastupidist teed.
Eesti on Euroopa Liidu, NATO ja eurotsooni liikmena kõige lõimunum Põhjamaa juba praegu.
Kas teeme teisiti, nagu soovib Keskerakond? Või läheme samal teel kindlalt edasi, et oma julgeolekut veelgi kindlustada?
Eesti on globaalselt konkurentsivõimelt maailmas 29., äritegemise lihtsuse osas 17., majandus- ja pressivabaduselt 11., hariduse kvaliteedilt erinevates valdkondades 6.-11., internetivabaduselt 2. riik maailmas. Terves maailmas.
Kas teeme teisiti, nagu soovib Keskerakond? Või läheme samal teel kindlalt edasi, et saada veelgi paremaks?
Eesti on korruptsioonivabaduselt 1. riik Ida- ja Kesk-Euroopas.
Kas teeme teisiti, nii nagu Keskerakond Tallinnas? Või läheme kindlalt edasi läbipaistvuse ja õigusriigi arendamisega?
Valik on Eesti rahval.
Parem julgeolek
Head erakonnakaaslased,
Unistuste tõelisuseks muutmiseks tuleb teha iga päev reaalseid, kas või väikesi samme.
Muutunud julgeolekuolukorda arvestades töötasime eksperte kaasates ainsa Eesti erakonnana nendeks valimisteks välja põhjaliku rahvusliku julgeoleku strateegia, mis kirjeldab ära konkreetsed sammud, kuidas jõuda selleni, et Eesti iseseisvus enam kunagi ei kaoks.
Mainin kogu tegevuste suunast aimu andmiseks neist siinkohal üksnes mõnda üksikut praktilist.
Et Eesti oleks tulevikus veelgi paremini kaitstud rajame Ämarisse regionaalse õhuväe treeningkeskuse. Laiendame Kaitseväe keskpolügoni, et see oleks võimeline vastu võtma liitlaste suuremaid soomusüksusi ning saaks olla neile treeningupaigaks. Arendame edasi õhukaitset.
Eesti julgeolekustrateegia käsitleb julgeolekupoliitikat laiemalt kui üksnes riigikaitse ja näeb riigikaitset omakorda laiapõhjalisena. See tähendab muuhulgas, et oma osa kodumaa kaitsmisesse saab anda igaüks. Paljud näiteks osaledes suurõppusel Siil.
Sihime Põhjala kiireimat kasvu
Et jõuda elatustasemelt Soomega samale tasemele peame kasvama kiiremini kui Soome. See vahe, mis tekkis 50 aastaga, tahab tagasitegemist. Paremat elu on vaja igale Eesti inimesele. Oleme edukalt käinud vaid pool teest. Sihile jõudmiseks peame olema naabritest nutikamad, paindlikumad ja kiiremad, sest ehkki ka Põhjamaadel on parajasti keerulisemad valikute ümbermõtestamise ajad, ei püsi nemadki paigal.
Me näeme, et järjest rohkem Soome ettevõtteid kolib Eestisse ning küsib, miks ei võiks ka Soomes olla Eesti maksusüsteem. Me tahame, et ka Soome palgad ja pensionid jõuaksid iga Eesti inimeseni. Minu veendumus on, et selleks peame tugevalt ühendama Eesti ja Soome majandusruumid. Oleme juba alustanud digitaalse ja gaasituru ühendamisega, aga kahe riigi majanduste liitmiseks ühendatud anumateks tuleb veelgi süstemaatilisemalt edasi minna. Me vajame veelgi rohkem Soome ettevõtteid Eestisse, aga veelgi rohkem soomlasi töötama Eesti ettevõtetesse nii siin- kui sealpool lahte. Ja et nii loodav lisaväärtus aitaks nii meie kui soomlaste elujärge tõsta.
Perikles ütles oma ajaloolises antiikse demokraatia sünnikõnes, et demokraatia ei kopeeri naabreid, vaid soovib olla neile eeskujuks. Paradoksaalsel kombel on osa trumpidest meile ses osas kätte mänginud meie muidu valus ajalugu. 50 aastat sunnitud arenguauku on teisalt andnud meile unikaalse võimaluse liikuda mitmes valdkonnas justkui mööda kiirteed, jättes hea kõrval vahele ja enda nahal proovimata ka teiste riikide 50 aasta ebaõnnestumised.
Arendame tugevusi
Talupojatarkus ütleb, et ära paranda seda, mis pole katki. Avatud majandus, aus vaba konkurents, majanduskasvu soosiv maksupoliitika ja tulevaste põlvede seisukohalt vastutustundlik eelarve on need usaldusväärsed vundamendikivid, milleta mistahes uhked uuendusprojektid kiirelt kummuli vajuvad.
Aga täiesti selgelt vajame ka uuendusi.
Nii näiteks on erapooletud rahvusvahelised hindajad pidanud Eesti maksusüsteemi arenenud riikide (OECD) parimaks. Arulage oleks hakata seda pea peale pöörama, sama rumal oleks aga ka loobuda selle timmimisest veelgi paremaks. Ja siin on mul väga kindel plaan, kuidas arendada meie maksukeskkonna tugevusi ja õgvendada vajakajäämisi.
Et pakkuda tööinimestele ja ettevõtjaile parimat võimalikku maksukeskkonda, peame pingutama hoopis selle nimel, et luua kõige efektiivsem avalik sektor. Et Eesti tööinimeste maksukoormus saaks püsida võimalikult madal, peame maksusüsteemi edasiarendamisel ka edaspidi hoidma põhifookuse lihtsusel ja vähestel eranditel ning tegema maksude maksmise ettevõtjatele võimalikult mugavaks ja vähebürokraatlikuks. Me ei tohi lasta kasvada avaliku sektori töökohtade arvu suhtena tööealisse elanikkonda ja peame edukalt ellu viima täiendavaid maksumaksjaid tõotava 10 miljoni e-residendi programmi. Jätkuvalt vastutustundliku ja tänasest veelgi parema maksusüsteemi kujundamisel unustagem kindlalt ära astmeline tulumaks ja ettevõtete investeeringute karistamine tulumaksuga, niisamuti ka lootus, et saastamine, raiskamine ja pahed saavad muutuda ajas odavamaks.
Perele palgavõit 1500 eurot aastas, majandusele uus hoog
Järgmise nelja aasta jooksul tuleb aga kindlasti ära lahendada kaks väga olulist probleemi – langetada majanduskasvu pärssivaid liiga kõrgeid tööjõumakse ning vähendada väiksemate sissetulekutega Eesti inimeste maksukoormust.
Meie konkreetne ja praktikas teostatav plaan on nelja aasta jooksul langetada 2% võrra sotsiaalmaksu, kärpida töötuskindlustuse maksemäära 1,96%ni ning kahekordistada tulumaksuvaba miinimumi.
See, et kahe keskmist palka teeniva Eesti tööinimesega pere võidab nende maksukergenduste teostamisel rohkem kui 1500 eurot aastas, on kindlasti väga oluline. Veelgi olulisem on aga tööjõumaksude langetamise majandust tervendav mõju. Olen kindel, et Reformierakonna maksukava teostamine toob kaasa nii investeeringute kui uute töökohtade tekke olulise kasvu.
Oluline on teada, et Reformierakonna maksuplaan on väljapakututest kõige kasulikum plaan kõigile neile, kes täna saavad või tulevikus loodavad saada rohkem palka kui 650 eurot. Kõigile neile, kes ei taha jääda igavesti 500-eurosesse palgalõksu. Ma usun – ja olen valmis pingutama selle nimel -, et nelja aasta pärast ei saa 650-eurost palka Eestis mitte keegi, sest alampalk on kõrgemale tõusnud. Meie maksuplaanist võidavad aga kõik, sissetulekust sõltumata. Lisaks ei solgi Reformierakonna maksukava Eesti maksusüsteemi astmelisusega.
Ehk siis selge sõnum kõigile – kui teenite või soovite kuus teenida 650 eurot või rohkem, siis võidate Reformierakonnaga.
Sissetulekute kasvatamise strateegia
Maksud on tähtsad, kuid Eesti praegust arengufaasi silmas pidades ja Põhjala kiireimat kasvu sihtides, on veelgi tähtsam vaadata majanduskeskkonda ja Eesti kasvueeldusi laiemalt. Eesti majandus vajab kiiret siiret odava tööjõu eeliselt oluliselt suurema lisandväärtuse tekitamisele. Lihtsamalt öeldes peame suutma suurema ostujõuga turgudele toota rohkem uusi ja väärtuslikke kaupu ning teenuseid ja tegema seda uut moodi.
Kuidas selleni jõuda? Näen siin viit põhilist tegevussuunda: esiteks, Eestile maailmamajanduses soodsama koha võitmine; teiseks, Eesti inimeste teadmiste, oskuste ja ettevõtlikkuse suurendamine; kolmandaks, rohkema kapitali kaasamine Eesti majandusse; neljandaks, nutikas spetsialiseerumine ja riskide hajutamine ning viiendaks, kogu ühiskonna kaasamine majanduskasvu loomisse ja jagamisse.
Meie majanduskava keskmes on uuendusmeelsus ja koostöö, need on kiirema majanduskasvu ja kõrgemate sissetulekute ema ja isa. Parem koostöö ennekõike siin samas Eestis, eri põlvkondade, elualade ja sektorite, institutsioonide ja erinevate taustadega Eesti inimeste vahel.
Periklese ideaalide järgi tahame olla uuendusmeelsed ja eeskujuks ega soovi kopeerida valmis heaoluriikide kivistunud hierarhiaid. Igal meie inimesel peab olema vaba tee tõusta oma ala tippu, olgu kodumaal, Põhjalas, maailmas. Vaid taevas on piiriks.
Just nende eesmärkide saavutamiseks tahame me järgmisel volituste perioodil kujundada ühiskonnas teatud väärtushinnanguid, võtta vastu õiguslikke ja fiskaalseid otsuseid ja teha valitsemises konkreetseid korralduslikke tegusid.
300 eurot igale lapsele alates kolmandast
Et Eestist saaks kasvava rahvaga riik peame kujundama Eestist keskkonna, kuhu soovitakse lapsi sünnitada. Sellise keskkonna arendamine, mis toetaks positiivseid rahvastikutrende, on olnud taaskord Reformierakonna järjepidev poliitika. Me kavatseme sellega kindlalt edasi minna ka järgmisel neljal aastal.
Reformierakonna 300 eurose kolmanda lapse toetuse eesmärk ei ole rohkem ega vähem kui Eesti rahva püsimajäämine, rohkemate laste sündimine. See ei ole sotsiaaltoetus, see on rahvuslik demograafiline meede.
Siin, nagu ka vanemahüvitise puhul ei saa teha kompromisse, sest siis muutub selge teravikuga demograafiline poliitika praktiliste tulemusteta raharaiskamiseks. Kui kolmanda lapse toetus pole piisavalt suur, et peredele kolmanda lapse muretsemiseks majanduslikku turvatunnet luua, siis maksumaksja raha kulub küll ära, kuid kolmandaid lapsi juurde ei sünni.
Pension tõuseb ja on maksuvaba
Sõbrad,
Ma ei hakka meie mahukat valimisprogrammi siinkohal tervikuna ümber jutustama. Mainin vaid, et keskmine pension tõuseb ka järgmisel neljal aastal ja on maksuvaba. Niisamuti teeme investeeringuid perearstiabisse, haiglate võrgustumisse ja e-tervisesse, et muuta ravijärjekorrad lühemaks ning rakendame eraldi 100 eurose hüvitise selleks, et muuta hambaravi kättesaadavamaks kõigile.
Meie 75-leheküljeline programmdokument on teile tänasest kõigile vabalt kättesaadav.
Selle, meie erakonnaliikmete laiale konsensusele tugineva järgmise nelja aasta sihtide katekismuse kokkupanemine on olnud iseenesest pretsedenditu mahuga ettevõtmine, mis on kestnud rohkem kui aasta ja milles – ma usun, et ei eksi – on osalenud rohkem kui tuhat inimest nii erakonna seest kui väljast. Tahan teid kõiki siinkohal selle tohutu innu, pühendumuse ja töö eest südamest tänada! Aitäh!
Kindlalt edasi!
Head sõbrad,
Me oleme 20 aastat olnud järjepidevalt tugeva ja eduka Eesti eest väljas, meil on parimad ideed ja professionaalseim meeskond – läheme ja toome selle võidu Eesti jaoks üheskoos ära!
Elagu Eesti!