Kuigi viimaste nädalate kõige kuumem teema meedias on olnud erakoolide eelisrahastuse lõpetamine võrreldes tavakoolidega, siis vähemalt sama oluline, tegelikult kõiki Eesti inimesi mõjutav teema on haldusreform.
Niisiis, alustame algusest. Mis on riigikogusse jõudnud ja esimese lugemise läbinud haldusreformiseadus ja selle eesmärk?
Kindlasti mitte majanduslik sääst, vaid just ressursside mõjusam kasutus ehk elanikele paremad avalikud teenused.
Kolm tahku, millest selle seaduse eelnõu valguses siinkohal kirjutan, on omavalitsuste vähim suurus, vabatahtlik liitumine ja sundliitmine ning muutused rahastuses.
Riigikogu menetlusse jõudnud haldusreformiseadus on hea kompromiss äärmuslike lahenduste vahel, kui vaadata tulevaste omavalitsuste suurust.
Esimene äärmus on mitte midagi teha ja lasta ajal asjad paika panna. Teine äärmus, mida osa poliitilisi jõude on välja pakkunud, on näiteks sundliitmine maakondade kaupa.
See moodus ei arvestaks kogukondliku tahtega. Esimene äärmus ei annaks väga suurt lootust tõhusamate omavalitsuste kiireks tekkeks. Kuskile on vaja keskjoon tõmmata.
Praegu on leitud see keskjoon, mis toob äärmused üksteisele lähemale. Selleks on miinimumpiir vähemalt 5000 elanikku liitunud kohaliku omavalitsuse kohta, kui jätame erandid kõrvale.
Riigihaldusminister Arto Aasa juures toimetanud ekspertide väljapakutud piir on päris hea tasakaalupunkt majandusliku ökonoomsuse ja kogukondlikkuse säilitamise vahel.
Nende ekspertide arvamused tuginevad Eesti kohalike omavalitsuste finantsjuhtimise analüüsidel, mis kinnitavad, et suuremates kohalikes omavalitsustes väheneb juhtimise ja tugiteenuste ning valmisoleku tagamise kulude osa – rohkem raha jääb sisutegevusteks ja eluolu parandavate projektide kaasrahastuseks või iseseisvateks investeeringuteks.
Minu eelistus on alati vabatahtlik liitumine. Samas suur hulk inimesi leiab, et ainuke toimiv ja kiire lahendus on sundliitmine.
Haldusreformiseaduses on jõutud ka nende kahe äärmuse vahel kompromissini. Ehk siis esimene ja vabatahtlik võimalus on omavalitsustel endil leida sobivad partnerid. Hilinejaid ootab sundliitmine.
Loodan, et kõik omavalitsused leiavad iseseisvalt need partnerid, kellega kohalikku elu edasi arendada. Kohapeal teatakse ju kõige paremini, millise piirkonna inimestega võiks koostöö sujuda.
Ülioluline roll on tegelikult liitujatel endil. Veel on vähe räägitud ühinemislepingutest ehk sellest, kuidas tulevase uue ja suurema omavalitsuse osalised otsustavad.
Kas hakatakse kasutama osavaldu, kuidas luuakse valimisringkondi, milliseks kujuneb uue valla arengukava – need küsimused vajavad tutvustamist ja selgitamist. Ausalt öeldes võikski selle küsimusega tegelda palju suurema entusiasmiga.
Inimesed on seda väärt, et teada, kuidas neile tulevikus kavatsetakse teenuseid pakkuda ning millised võimalused on erinevatel piirkondadel investeeringuraha saada.
Näiteks kas Paide linnaga liituvad omavalitsused leiavad, et ühine investeering võiks olla Paide ujula nüüdisajastamine või hoopis kultuurikeskusest kontserdimaja ehitamine. Moodustuvas maaomavalitsuses kohalike teede võrgu tolmuvabaks muutmine või teenuspunktide asukohtade otsustamine.
Rahast olen juba mõne sõnaga kirjutanud. Siiski, paralleelselt haldusreformiseaduse eelnõuga plaanib valitsus ka suurendada tasandusfondi ja muuta selle jaotamise reegleid, millest suurim kasu tõuseb just väljaspool Harjumaad.
Nimelt tulumaksuprotsendi tõstmisel liiguks 52 protsenti sellest rahast Harjumaale, kuid tasandusfondi tõstmisel liigub 98 protsenti suurendamisest väljapoole Harjumaad.
Seega saavad kohalike omavalitsuste toetuseks sama summa lisandumisel kõige rohkem kasu just need piirkonnad, mis on kõige kehvemas seisus, aga mitte vastupidi.
Jah, tegemist pole küll selle eelnõu osaga, kuid väga olulise regionaalse sõnumiga nii-öelda ääremaa riskiga olevatele omavalitsustele ja nende kodanikele.
Praeguse seisuga on ühel või teisel moel läbirääkimistesse kaasatud 213 omavalitsusest 188 ehk 90 protsenti.
Järvamaal on erinevates vormides liitumisläbirääkimisi pidamas kõik omavalitsused. Riigikogu ülesanne on anda neile seadus, millega saab kohapeal luua rätseplahendused, mis kohalikku elu edasi viivad.
Olgu selleks siis Ambla eestvedamisel loodav maaomavalitsus või Paide veetav tõmbekeskuse omavalitsus. Esimene on teravikuga kogukondlikkuse, teine tõhususe suunas.
Julgen ennustada, et ülekaalukalt suur osa omavalitsustest leiab endale partnerid vabatahtliku liitumise käigus.
Seaduse vastuvõtt on esimene samm eduka haldusreformi elluviimisel, teine ja isegi olulisem on läbirääkimiste ja ühinemislepingu vormimine. Seal selgub, kuidas asjad kohtadel kulgema hakkavad.