Kaua aega vääramatuna tundunud käitumisnormid on ühtäkki vankuma löönud. Seletus sellele nähtusele on postmodernism, mis lühidalt öeldes tähendab kõikelubamist ja kõikvõimalike stiilide ning mudelite aktsepteerimist.
Suuremas osas vanast Euroopast näivad kehtivat kestvad normid. Poliitikukarjääri jooksul olen näinud kuidas frankofoonse maailma ametnikud jooksevad rahvateenrite järel aupaklikult kummardades ja oma senjööri «monsieur-madame’iks» tituleerides. Sama kehtib ka venelaste juures, kus ikka ees- ja isanimi visalt käibel on.
Segadust tekitab vaid briti maailm (kus, muide, esimesena juba 18. sajandil prantslasliku kummardamise asemel kättpidi tervitama hakati), kus teatavasti teie-pöördumine keeleliselt puudub ja eesnime kasutamine automaatselt sinatamist tähendab. Ometi on ka nende puhul hierarhia hoomatav, eriti lordidekoja saadikutega suheldes. Millest siis probleem? Eks ikka meie armsa Maarjamaa asukohast ja identiteediotsingutest. Kes me siis oleme, kas saksa-vene käitumisnormidega või põhjamaade lapsed?
Nagu hästi teada, sai kogu uuendus alguse just põhjast, täpsemalt Rootsist. Kaugetel 60ndatel nautis tolleaegne lääneliku sotsialismi paradiis sõjast puutumata jäänud majanduse ja selle hüvede ümberjagamisest tingitud üleüldise võrdsustamise vilju. Isegi kui sul selleks võimalusi oli, ei peetud heaks tooniks omada naabrist uhkemat autot ega maja. Peagi läks sellega kaasa ka Soome (oleme kõik täheldanud fenomeni, kui sundimatult põhjanaabrid sinatama hakkavad).
Pealtnäha tundubki kõik kena olevat – üleüldise demokraatia ja heaolu lapsed ongi võrdsed maailma palge ees! Kas ikka tõesti? Mäletan, kuivõrd kimbatuses olid Rootsi väärikad vanahärrad ja daamid, keda noored nolgid sundimatult sinatama hakkasid. Siinkohal tooksin aga ühe näite – eriti väärikates ja kinnistes klubides kehtivad ka mainitud paradiisides vanad väärikad normid.
Milline võiks olla lahendus meile, eestlastele? Vastus on lihtne: tuleb lähtuda kodusest kasvatusest ja traditsioonilistest viisakusnormidest. Nooremad inimesed ja mehed peavad daame ja vanemaid isikuid tervitama esimesena. Neil on õigus teha esimesena ettepanek sinatada. Kõik on justkui lihtne! Tegelikult mitte päris, esile on kerkinud uus fenomen – nn tsunftisisene kokkulepe. Eeskujuks on siin just põhjanaabrite firmad. Mäletan, kuidas sellistes viibides imetlesin sundimatust, millega alluvad ülemusi kõnetasid, säilitades samas vajalikku aupaklikkust.
Arvan, et just sellest näitest võikski Eesti lähtuda. Kui üks või teine kollektiiv nii otsustab, võib sinatamine olla liitvaks vahendiks. On täiesti loomulik, et nii kunstnike liidu liikmed kui ka riigikogulased üksteist sinatavad. Samas tuleks aga näidata üles vajalikku austust institutsioonide väärikuse vastu. Riigikogus see toimib: ka kõnepuldis olles lubavad saadikud üksteist sinatada, samas kui spiikri poole eranditult teie-vormis pöördutakse.
Meil, eestlastel, on (erinevalt ameeriklastest ja brittidest) suurepärane võimalus kasutada teie-võimalust, tehkem seda, kui olukord nõuab. Loomulikult peame ajaga kaasas käima ja põhjamaalastena kobedamalt sina-vormis suhtlema. Kuid daamid jäägu daamideks ja härrad härradeks, nii nagu vanemad meid õpetanud.