Mäletan, kuidas meie venekeelne press selle üles korjas ning mis koguni raadioküsitlusega päädis. Ehkki olin seda plaaninud heas mõttes «tõeliste venelaste» toetuseks, mõisteti seda sootuks vastupidi! Kas tahtlikult või teadmatusest? Seda ma ei tea.
Mäletan, kuidas meie venekeelne press selle üles korjas ning mis koguni raadioküsitlusega päädis. Ehkki olin seda plaaninud heas mõttes «tõeliste venelaste» toetuseks, mõisteti seda sootuks vastupidi! Kas tahtlikult või teadmatusest? Seda ma ei tea.
Käesolevaga olen haaranud sule vastupandamatust soovist, mis ajendatud käimasolevatest sündmustest. Loomulikult puudutab see alanud kohtuprotsessi Arnold Meri üle. Kas on humaanne tirida kohtupinki haiget vanainimest? Kas on üleüldse mõtet torkida nii vanu haavu, mille kandjaid pole enam eluski?
Need mõtted avaldasin ka BBC-le antud telefoniusutluses. Kas pole mitte USA, Iisrael ja Prantsusmaa tirinud kohtupinki eakad natsid, sest inimsusvastased kuriteod ei aegu.
Kuid tuli lisada palju olulisematki. Kõik sai selgeks siis, kui nägin Meri teleusutlust kurikuulsas Vene Televisiooni saates «Otsustage ise!». Kõneles vana ja väärikas mees, kellel nii intelligentsi kui väärikustki. Kuid mida kauem ta kõneles, seda rohkem sai selgeks et TA EI KAHETSE MIDAGI!
Kuidas oli võimalik, et haritud, kindlameelne ja ümbritsevat maailma tajuv mees saadab piinarikkasse vangistusse oma rahvuskaaslasi. Vähe sellest, nendeks on peamiselt naised ja lapsed.
Kas tõesti selle mitte rumala inimese hinges ei liigahtanud midagi? Mul on erakordselt kahju, et mulle esitati kutse telesaates osalemiseks vaid paaripäevase ettehoiatamisega, mistõttu sain olla ainult valmis suhtlema telesilla kaudu (mis, nagu teada, ei toimunudki).
Eestis on siiani valitsemas kaks mõttemalli: mitte suhelda kallutatud Vene meediaga või pidada ettearvatava tulemiga võitlust. Arvan, et tuleb suhelda, kuniks jõudu jätkub, kuid kindlasti mitte loobuda.
Nagu ekraaniltki näha oli, osales saates väga vähe tõelisi mõtlevaid intelligente, selliseid vene inimesi, keda esmakordselt kohtasin tudengipõlves Moskvas. Miks oli neid seal saates nii vähe? Miks vaatasid ekraanilt vastu Nõukogude ajast nii tuttavad näoilmed?
Miks jagas saatejuht vahetult enne eetrit (see kõlas minu kõrvaklappidesse, mil koos Peeter Tulvistega tulutult stuudios istusin) osalejatele näpunäiteid üksteist üle karjuda, vahele segada ja kõikide vahenditega oma õigust tõestada?
Mäletan, kui pärast pronksöö sündmusi külastas Eestit Iisraeli mitmekordne peaminister ja praegune president Simon Peres.
Nende sündmuste reas oli ka Iisraeli parlamendi Knesseti saadikute kohtumine riigikogu juures oleva Eesti-Iisraeli sõprusrühma liikmetega. Vahetasime omavahel tavapäraseid ingliskeelseid viisakusfraase ja nende lõppedes ütles külalisdelegatsiooni juht Josef Chagall: «Ma arvan, et edaspidi võime suhelda vene keeles!»
Niisiis oli tegemist endisest Nõukogude Liidust pärit saadikutega, kes ühesõnaliselt avaldasid Eestile toetust (sic!) pronksöö sündmuste osas. Järgnes veelgi suurem üllatus, kui Chagall kritiseeris minu esinemist eespool mainitud saate telesillas: «Te käitusite nendega liiga intelligentselt!
Need on sovetid, kellele tuleb vastata samaga ja veelgi rohkem!»
Ma ei tea, kas stuudios olijad oleksid mõistnud meie rahva valu ja ängi, kui ma oleksin neile rääkinud toimepandud genotsiidist?
Kas nad oleksid saanud aru sellest, et kõikide totalitarismide õõvastavaim vorm hitlerliku natsismi näol ei saatnud Eestis korda selliseid roimasid kui niinimetatud vabastajad.
Väga kujukaks näiteks oli episood, kui Euroopa Komisjoni volinikke võeti vastu Holokausti Muuseumis Berliinis.
Näidati jubedust tekitavaid detaile, mille hulgas oli ka kurikuulus loomavagun. Suur oli aga võõrustajate üllatus, kui meie eurovoliniku Siim Kallase abikaasa Kristi vagunisse ei sisenenud.
Kui temalt küsiti põhjust, vastas ta lihtsalt: «Aga ma ju olin väikelapsena samasuguses vagunis!» Jahmatus oli muidugi totaalne. Lääne maailm hakkas tasapisi aduma, mida Nõukogude Liit oli korda saatnud.
2006. aastal võttis Euroopa Nõukogu Strasbourgis vastu otsuse tunnistada kommunism kuritegelikuks režiimiks. Kas see aga on piisav?
Venemaa meenutab rohkem sõjaeelset Saksamaad: meedia kontroll aina suureneb, alles on jäänud mõned marginaalsed väljaanded, mille kõlapind on väike, parlament on ühe partei kontrolli all, siseopositsioon on tasalülitatud, intelligentsi arvamusliidrid on kõrvale tõrjutud või «koostööprojektidega» ära kodustatud. Intelligents on eriti vajalik, sest helgeid päid on raskem ajupesta.
Sama on aga juhtunudki Venemaal. Vladimir Putini kolleegid FSBst on hõivanud riigi võtmepositsioonid, hoolitsedes samas hoolikalt fassaadi eest. Tsiviilisikust intelligent on tehtud presidendiks ja liberaalsele opositsiooniliidrile pakutakse koguni kohta valitsuses.
Samas aga lihtsalt pekstakse etniliselt teistsuguse välimusega inimesi linnades ja topitakse kongidesse demonstrante.
Lõpetuseks tuleksin artikli pealkirja juurde. See kuulub ajastusse, mil sõjaeelne Saksamaa sirutas tiibu. Ühtäkki hakati tundma muret Euroopa teistes riikides elavate sakslaste eluolu pärast. Nii käivitus operatsioon sudeedisakslaste kaitseks ja päädis Tšehhoslovakkia annekteerimisega.
Euroopas on sellisteks näideteks hetkel Transnistria ja Abhaasia. Kes on järgmine? Kas praegune Venemaa on see, kelleks ta end nimetab, või Nõukogude Liit, mis ihkab taastamist? Kas mitte sellepärast ei kaitse Venemaa nii raevukalt oma kunagist sangarit? Millise riigi kodanik on Arnold Meri? Kas Venemaa või Eesti oma?
Mäletan, kuis jalutasin läinud aastal Helsingis ning sattusin juhuslikult kurikuulsale Tehtaankatu-nimelisele tänavale. Nimelt asus seal Nõukogude Liidu saatkond ning praegu Venemaa oma. Suur oli minu hämmastus, kui lähemale jõudsin: saatkonnal ilutses kahepäise kotka asemel tuttav maakeral laotuv SIRP JA VASAR!
Millal seda kõike märgatakse? Kas Euroopa on taas kord sinisilmne? Just eelmise ehk sõjaeelse sinisilmsuse aegu kirjutas tšehh Julius Fučik: «Inimesed, olge valvsad!»
Seda kõike tahtsin öelda telestuudios.