Õiguskantsleri viimase aja väited ja teod ajendasid Postimeest minult küsima, kas tõesti on Eesti, eriti Riigikogu, andnud liiga palju otsustamisõigust ära Euroopa Liidule ja teistele rahvusvahelistele organisatsioonidele.
Tõepoolest,
kuulates lugupeetud õiguskantsleri aruannet Riigikogule oma 2011 aasta
tegevusest ning eriti selle meediapeegeldust, jäi mulje, et aru andis Riigikogu
õiguskantslerile, mitte vastupidi. See sunnib alustuseks tahtmatult osundama,
et Riigikogu poolt ametisse nimetatud õiguskantsler on siiski ainuisikuline
institutsioon, kelle ülesanded on määratletud Põhiseadusega. Selle kohaselt on
õiguskantsler sõltumatu ametiisik, kes teostab järelevalvet seadusandliku ja
täidesaatva riigivõimu ning kohaliku omavalitsuse õigustloovate aktide
põhiseadusele ja seadustele vastavuse üle. Ehk teisisõnu, teostab jõus olevate
õigustloovate aktide järelkontrolli. Tuleb küsida, millisest õigustloovast
aktis või aktidest siis täpsemalt jutt oli või on ?
Kui Riigikogu
on rahva poolt valitud kogu, kus toimub ideede võitlus ja poliitiline väitlus,
et teha nende põhjal ratsionaalsed strateegilised valikud, siis õiguskantsler
vaidleb, kui üldse, üksnes iseendaga või oma aparaadiga. Õiguskantsleri argumentatsioon piirneb
põhiseadusest tulenevalt õigusega, poliitiline otstarbekus ja strateegilised
valikud selle põhjal ei ole tema pädevuses. Ka ei ole õiguskantsler meie
riigiõiguslikus skeemis ainuke põhiseaduslikkuse hoidja ja järelevalvaja.
Jõustumata õigusaktide ehk ennetava põhiseaduslikkuse kontrolli ülesasanne
lasub Vabariigi Presidendil, kes on eelistanud kõnesoleval teemal vaikida.
Jõustunud õigusakte ja toiminguid saavad põhiseaduslikkuse seisukohast
vaidlustada kohtud. Kuid sellega põhiseaduslikkuse järelevalve kohuslaste arv
ei ammendu – oma pädevuse piires peavad põhiseadust järgima kõik riigivõimu
organid, sh riigikogu.
Mis puutub
otsustusõiguse äraandmisse, siis pea iga rahvusvaheline leping või
organisatsiooni liikmeks olek eeldab seda. See oli meie teadlik valik
üheksakümnendate alul – olla võimalikult integreeritud ja teha seeläbi
tagasilangemine nõukogude mõjusfääri võimalikult raskeks. Üleilmastumine, riikide ja rahvaste üha
tihedam seotus on üldine, mitte Eestispetsiifiline nähtus. Selle vältimatu
kaasprodukt on vana klassikalise suveräänsuskontseptsiooni ahenemine ja sisu teisenemine.
Euroopa Liidu
osas otsustas asja rahvas 2003 aasta 14. septembri rahvahääletusel, et Eesti
võib kuuluda Euroopa Liitu, lähtudes Eesti Vabariigi põhiseaduse
aluspõhimõtetest, arvestades liitumislepingust tulenevaid õigusi ja kohustusi.
Seega, üldine küsimus on juba ammu lahendatud. Seda saab revideerida ainult
rahvas ise, rahvahääletusega. On selge, et kuulumine liitu ja olla samal ajal
endine ehk selles kontekstis endiselt suveräänne, ei ole võimalik. Midagi
saadakse juurde, midagi antakse ära. Vastasel korral poleks kogu asjal mõtet.
Igaüks teab, et klubisse kuulumine toob kaasa kulutusi ja kohustusi,
eksklusiivsesse klubisse kuulumine seda enam.
Küsida saab,
kas see Euroopa Liit millega rahvas oli valmis ja tahtis ühineda, on endiselt
see Euroopa Liit või on ta midagi muud, uut, mis tekitab meis õigustatud
küsimusi, kahtlustusi ja kriitikat ? Küsida võib ka seda, kas omal ajal rahva
antud volitus on oma õiguslikult vormilt piisavalt sobiv tänasesse päeva ja
olukorda või vajab see korrigeerimist ? Isiklikult arvan, et see vajab
konkretiseerimist.
Midagi siin ilmas ei seisa paigal ja nii ei
ole ka Euroopa Liit enam see Euroopa Liit, mis ta oli 10 aastat tagasi. EL on
oluliselt muutunud ja palju on tekkinud seda, mis meile väga ei meeldi. Või
teise nurga alt – me kipume võtma õigusi, vabadusi ja tuge kui
enesestmõistetavat, kuid distantseerime end probleemidest olgu need siis
rahalised kohustused või ühetaolisust
taotlevad regulatsioonid. Samas tahame, et EL oleks efektiivne ja kiiret
arengut toetav. Kuid, tuletame meelde, me võtsime ühinedes endile ülesande mitte ainult nautida liikmelisusest
tulenevaid õigusi, vaid täita ka sellest tulenevaid kohustusi. Küsida saab, kas
igasuguseid ja igas määras ? Arvata võib, et mitte. Seda mitmel põhjusel.
Esiteks on Euroopa nii suur ja mitmekesine ja
-tahuline, et on pea ilmvõimatu leida mütsi, mis sobiks kõigile 27 peale.
Kellelegi vajub see silmile, kellelegi tõmmatakse see pähe. Ei maksa unustada,
et lisaks Euroopa Liidu demokraatlikele väärtustele on endiselt olemas ka
liikmesriikide egoistlikud huvid, tavad
ja vanad vaenud. Aga põhilises, miks Euroopa Liit üldse algselt loodi – see on
rahu, vabaduse ja õitsengu tagamiseks selles igitaplevas maailmajaos, on ju
oldud edukad ja me ei tohi seda unustada.
Peale eeltoodu
on Euroopa Liit ka tohutu bürokraatliku aparaadiga asutus, kus hästiteenivate
ja priviligeeritud bürokraatide huvid võivad vahel kauge kaarega mööda käija
liikmesriikide ja nende kodanike huvidest ja õigustest. Ja lõpuks tuleb vaadata
näkku ka tõsiasjale selles, et suurus maksab. Vahetegu poliitilise
võrdõiguslikkuse ja majandusliku kaalukuse vahel on delikaatne teema.
Kokkuvõtvalt,
on lihtsameelne arvata, et EL muneb ainult kuldmune. On selge, et mitmed asjad
on jäänud tegemata või tehtud halvasti. Nii tulnuks euro garanteerimise
otsustused (ESM jmt) teha ära juba ühisraha sisseviimisel, kuid, mis parata,
jäid õigel ajal tegemata. Meil peab olema taiplikust ära tunda jamad ja
südikust see välja öelda ja sellele vastu seista. Me ei pea iga hinna eest ja
kõiges pailapsed olema. Aastane kogemus Riigikogus näitab, et selles on veel
arenguruumi. Kuid, ei maksa olla ka enfante terrible. Häda on, et 1,3
miljonilise rahva ressurss on informeeritud valikuteks ja otsustuste
mõjutamiseks väga väga väike.
Siiski, kõike
kriitilisust ja mõistuspärasust esile tuues ja ära kasutades ei maksa unustada
ühte ja meile fundamentaalselt määravat asja – meie jaoks on Euroopa Liit
strateegilise julgeoleku küsimus. Viimast
tuletas alastuse ja otsekohesusega meelde hiljutine vene kindralstaabi ülema
soomeesinemine. See on koht, kus üldine
rahvuslik huvi kaalub üles üksiku suveräänse riikluse toimimisprintsiibi
(näiteks parlamendi eelarvepädevuse) või üleilmastumisega paratamatult
kaasaskäivad nuhtlused ja ebameeldivad kohustused. Ehk teisisõnu, selle nimel
tuleb teha valusaid kompromisse ja mitte pilli lõhki ajada.
Ka mulle ei
meeldi ei kreeka ega mitmete teiste riikide vastutustundetu rahanduslik
käitumine, ega ka mitmetki teised asjad Euroopa Liidus või maailmas üldse.
Oleksin isepäisem ja kriitilisem siis, kui Eesti geopoliitiline asukoht oleks
kusagil vana Burgundia alal. Paraku oleme siin kus me oleme ja põhiseadusliku
kohustuse – rahvuse ja kultuuri säilimiseks läbi aegade – peame käituma
mõistlikult ja ratsionaalselt. Kuid vaidlus mõistlikuse määra üle on alati
tervitatud ja vajalik.
Arvamus Postimees 22. Juuni 2012