Spordis läksid asjad käest kui amatöörsport ja profisport
ühinesid ja spordist äri ja meelelahutus sai. Oli ju aeg, kus amatöörspordil ja
profispordil tehti selget vahet. Amatöörsporti peeti aateliseks tervise ja
füüsilise võimekuse kandjaks, mis oli eemal rahast ja puhas dopingust.
Profispordis neid piiranguid ei olnud. Kusagil 25-30 aastat tagasi saadi aru,
et vahetegu pole enam võimalik selgepiiriliselt ja kontrollitavalt välja
pidada. Olümpiatasemel oli ühinemise eeskõnelejaks tolleaegne ROK-i president
Samaranch.
Järgmise
tõuke spordi tänaste probleemide suunas andis massimeedia, eriti televisiooni
absoluutne domineerimine spordi kajastamisel, selle läbi saavutataval tuntusel,
reklaamil ning ka kuulsusejanu õhutamisel. Nii individuaalsel kui riiklikul
tasandil. Spordist sai elatise teenimise vahend ja kõrgtasemel suure raha
teenimise instrument. Ja seda mitte ainult sportlasele, vaid kogu seltskonnale
spordi ümber, sh treeneritele, varustuse tootjatele, meediale, reklaamile ja ka
meditsiinile ja farmaatsiale. Glamuur ja raha olid selleks liiga suured, et
mitte jätta kõiki võimalusi kasutamata. Nii hakati riskima, manustati või kõnniti
võimalusi ja võimeid kombates lubatu ja keelatu piirialadel.
Ei ole
põhjust arvata, et sport on selles osas midagi teistsugust, kui mõni teine
tänapäeva kõrge mediatiseerituse tasemega massikultuuri avaldus – levimuusika,
audio- või visuaalkunst vm. Kui mängus on suur tuntus ja suur raha, siis
kasutatakse kõiki vahendeid. Kas
lugu/film/maal loodi laksu all olles või muud dopingut kasutades, pole ju meile
tähtis. Meile ei lähe millegipärast korda, palju õnnetuid loojaid
enesepiitsutamise ja eneseteostuse ja tuntust taga ajades invaliidistus või varaselt suri. Ja ka
ajaloolises perspektiivis pole täna meile oluline, mis seisundis Salvador Dali
maalis või Mozart muusikat kirjutas. Nagu me ei küsi seda ka tänapäeva
loojatelt.
Siiski,
mingist heausksest idealismist kantuna arvasime, et sport peab olema puhas.
Kuid jätsime arvestamata, mis keskkonnas me täna elame. See ideaal ei saa
tänastes oludes kunagi tõeks, me ei suuda seda ei juhtida ei kontrollida.
Niikaua kui on sport on suur raha, meelelahutus ja reklaamivõimalus, kõnnib
tehnoloogia, farmaatsia, meditsiinitööstus selles valdkonnas alati sammu
eespool. Ja vaatamata sellele, et antidopingusse ja spordi puhtuse hoidmisse on
pandud meeletu ressurss ja raha, võitleme ette kaotatud lahingut, jäädes alati
sabassörkijaiks, tagantjärele reageerijaiks.
Kogu
tegevuse abitust näitab ka nn Veerpalu kaasus ning selle lõputu mälumine. Me
seame ju piire, määratleme keelatut ja lubatut ja selle tõestamise korda ka
muudes elu valdkondades. Vargus on kriminaalkorras karistatav alates teatud
summast, teatud piirkiiruse ületamine on karistatav, kuid millal maksude
optimeerimine läheb üle maksupettuseks on raske määratleda. Uusi üleastumiste
tõendamise meetodeid (DNA, kromatograafia, hääleanalüüsi, radarid jne jne)
tekib kogu aeg juurde. Kuid õiguses, sh kellegi süüditunnistamises, kehtib üks
selge reegel – rakendatakse teo toimepanemise ajal jõus olnud õigusnorme,
reegleid ja spordis siis piirmäärasid.
Ei saa nii, et aastaid hiljem muudame (avardame) piirmäärasid ja siis
avame uuesti vana kaasuse ja alustame uurimist. Et teha asjad veelgi lihtsamaks
– kui lähtuda samast loogikast, siis saame selle, et inimene, kes sõitis
aastaid tagasi 90ga alas, mis täna on 70se kiiruse piirangu ala, on süüdi ja
tema suhtes tuleb algatada menetlus !?
Uut keelatut/lubatut (piirmäärasid)
saab kasutada ainult etteulatuvalt. Uut rikkumist tõendavat tehnoloogiat/metoodikat
saab kasutada tagasiulatuvalt, kuid siiski ainult selges ajapiiris. See eeldab
aegumistähtaega, nii nagu klassikalises õiguses, mis praeguses dopingujuhtumite
menetluses puudub. See oleks aga vajalik, et oleks tagatud teatud õigusselgus
ja -kindlus, nii puudutatud isikutele kui avalikkusele. Veerpalu lõputu
solgutamine tuleb aga lõpetada.
Ei maksa siit
välja lugeda, et ma kaitsen dopingu kasutamist, kui see oli keelatud. Kuid ei
saa sportlasele ka süüks panna, et ta kõndis piiri peal ja meil ei olnud
usaldusväärset metoodikat, et seda ära tõendada, valdkond on ebapiisavalt
reguleeritud ja protseduurid logisevad. Kui ei suudetud hakkama saada, siis
tuleb sellega leppida, tunnistada suutmatust ja sportlane rahule jätta. Täiesti
mõistetamatu jurisprudentsis oleks muuta/laiendada piirnorme ja siis neid
tagasiulatuvalt rakendama hakata.
Aga et mis
siis spordi ja dopinguga teha ? Et see
on lootusetu võitlus, tuleks
dopingukeeld lõpetada, lasta doping vabaks, samaaegselt tõmmates sellest välja
kõik avaliku (maksumaksja) raha kasutamine – nii ettevalmistuseks,
korraldamiseks kui autasustamiseks. Viia täiskasvanute sport täielikult
kommertsalusele. Kui keegi tahab end suure raha ja kuulsuse nimel sandistada,
on see tema, täiskasvanud inimese otsus ja valik. Andku minna, kuid maksku
maksud ja kogugu raha, kui ravimiseks ja invaliidi eluks läheb.
Sport kõrgtasemel
on tervistkahjustav tegevus. Seepärast võiks kogu senise antidopingu aktsioonid
suunata noorte, kuni 21 aastaste spordi puhtana hoidmisele. Läheb vähem raha ja
jõudu ja on ehk kuidagi hõlmatav. Saab ehk mõne noore päästa ja hoida selles
spordis vana hea amatöörspordi ideaali, sh eemaloleku auhinna ja reklaamirahast. Ja ehk on mingi
tulemuse ka selles, et täisealiseks saades on noortel ettekujutus sellest, mis
neid ees ootab kui nad profisporti astuvad.