Avatus ja kinnisus üldse ja konkreetselt
täna, on Riigikogus olnud teemaks kogu aeg. Ja parlamendis kui vaidluste,
kompromisside otsimise ja tegemise ning täitevvõimu järelevalve organis peabki
see nii olema. Kompromissid ei sünni kunagi laadaplatsil või suures saalis,
vaid olukorras, kus kõik osapooled saavad neid otsida ilma kõrvalise surveta.
Tänase probleemi eellugu on
kokkuvõtlikult järgmine. Eesti Ekspressi ajakirjanik soovis juurdepääsu
elamislubade komisjoni salvestistele. Riigikogu kantselei ja juhatus keeldus.
Ajakirjanik pöördus kohtusse, leides, et need on avalikud dokumendid ja peavad
olema juurdepääsetavad. Esimese astme kohus otsustas ajakirjaniku kasuks,
Riigikogu kantselei kaebas edasi. Menetlus ringkonnakohtus on pooleli.
Eraldiseisvalt sellest loost, kuid koostoimes Rahvakogu initsiatiiviga, tulid
sotsiaaldemokraadid välja nõudmisega muuta kõik Riigikogu komisjonide istungid
avatuks. Reageerimaks kohtuvaidlusele tegi Riigikogu juhatus ja kantselei kirja
põhiseaduskomisjonile, kus tegi ettepaneku kehtivat regulatsiooni muuta. Paraku
mitte suurema avatuse suunas. Samaaegselt töötasid Riigikogu ametnikud
istungite protokollimise täiustamise kallal ja tegid oma ettepaneku. Neist
kahest initsiatiivist sai töödokument, mida ajakirjanik nimetas küll eelnõuks,
kuid mis seda ei oma sisult ega vormilt polnud.
Komisjoni
esimehena ei pidanud ma õigeks sellise pooliku ja mitteammendava regulatsiooni
ettepanekuga edasi minna. Kõnesolev paber oli hindamiseks ka laual 15.01 komisjoni
esimeeste nõupidamisel (mida küll opositsioon ignoreeris) ja millele palusin
komisjonide esimeeste hinnangut. Komisjoni esimeeste nõupidamise aeg oli
piiratud, oldi napisõnalised, mistõttu pakkusin seisukohad esitada edasiselt
kirjalikult. See oli ilmselt staadium,
kus kiri/ettepanek lendas ventilaatorisse ja sai alguse ,,salastamisskandaal“.
Kinnitan
siinkohal selgelt üle – põhiseaduskomisjon ei ole tulnud välja selle
initsiatiiviga ega koostanud ka seda ettepaneku paberit. Vastupidi. Panime senisele
initsiatiivile pidurit, et leida regulatsiooni, mis oleks kooskõlas
parlamentarismi olemuse, parima praktikaga teistes demokraatlikes riikides ja
kooskõlas Eestis varemkehtestatud normidega, eriti Avaliku teabe seaduse ja
Arhiiviseadusega.
Kummastaval
moel on Riigikogu eneseregulatsioon selles valdkonnas ajast maha jäänud.
Eriseaduseks, mis reguleerib parlamendi tööd, on Riigikogu töö ja kodukorra
seadus (RKTKKS). See seadus peaks adekvaatselt reguleerima ka avalikkust/
kinnisust riigikogu töös, sh protokollimist, salvestamist, töödokumentide nagu
memod, arvamused, kirjad, projektid jmt staatust. Reeglina, Avaliku teabe
seaduse ja teiste riikide ning organisatsioonide praktika kohaselt, on
dokumentide ettevalmistamise materjalid ametkonnasiseseks kasutamiseks mõeldud
teave, millele meie seaduse kohaselt rakendub juurdepääsu piirang viieks
aastaks. Seejärel, erandina, võidakse seda pikendada veel viieks aastaks.
Lõpuks, kas 5 või 10 aasta möödudes antakse need materjalid üle arhiivi ja neile rakendub Arhiiviseaduses
ettenähtud režiim.
Tänase
kohtuloo algpõhjus on selles, et Riigikogu töödokumentide, sh salvestiste,
staatus ja ligipääs nendele on RKTKKS-s määratlemata. See tuleb selgelt ja
üheselt mõistetavalt ära teha. Täpsustamist vajab ka see, mis ja kuidas kantakse
protokolli ja mis hetkest ja viisil on nad avalikkusele kättesaadavad. Ei saa
pidada normaalseks, et salvestiste tegemine on komisjoniti erinev, sõltub
komisjoni suvast ja selles puudub ühtne regulatsioon. Selget vahet tuleb teha
ka riigisaladuse- ja salastatud
välisteabega kaetud tegevuste dokumenteerimise ning ametkonnasisese kasutamiseks
mõeldud dokumentide ja avalike materjalide käitlemises. Kõike seda ma
selgitasin ka ajakirjanik Vahterile, kes kajastas aga ainult tema ideedele ja
huvidele vastavat osa.
Riigikogu
komisjonid on oma ainevallalt väga erinevad. Ainevaldkonna osas on raske põhistada
näiteks kultuurikomisjoni, sotsiaalkomisjoni või maaelu komisjoni istungite
kinnisust. Samas, töömeetodi osas avatud istungid muudavad vaba kõnelemise ja
kompromisside otsimise ka neis komisjonides keerulisemaks, sest ka neis
otsitakse ühisosa. Samas näiteks riigikaitse komisjon, väliskomisjon,
julgeolekuasutuste järelevalve erikomisjon reeglina ei saa töötada juba nende
tööaine spetsiifika tõttu üldise avatuse tingimustes. Mööda ei saa vaadata ka
sellest, et täieliku avatuse tingimustes võib näiteks sensitiivsetes
personaalia, kodakondsuse, riigimaksude, mitmesuguste (riigi)toetust, või –hangete,
arengustrateegiate või muude teemade juures olla komisjoni tagapingil ka ,,avalikkuse“ esindajad, kes kuuluvad mõne
teise riigi teenistusse või isikud, kes koguvad teavet näiteks majandus-rahandusalaste
arengute kohta, et seda teavet või mõnda komisjoni liiget edaspidiselt omakasuliselt
ära kasutada.
Omaette teema on
parlamentliku järelevalve organite – erikomisjonide ja probleemkomisjonide
avatus/kinnisus. Oma idee ja juhtivate demokraatiate praktika kohaselt peaksid
need olema avatud. Kuidas seda Riigikogus korraldada, vajab läbirääkimist ja
–vaidlemist ning siis fikseerimist.
Lõpetuseks
– parlamendi põhiliste tööorganite – komisjonide töö kinnisuse printsiip (mida
muide kasutab ka avatusega tuntud rootsi Riksdag) ei ole mingist salastamise
paranoiast lähtuv kinnisidee. Kui riigi parlamendi sisuline töö toimub
komisjonides, siis see on ka koht vaidlusteks ja kompromisside otsimiseks. Kui komisjoni
liikmetel ja kutsutud isikutel ei ole kindlust, et nende kahtlused, muljed,
seisukohad, eelistused, järeleandmised jne ei jää komisjoni seinte vahele, siis
muutub sisuline arutelu ettevaatlikuks, vaoshoituks, kontrollituks või ehk
isegi eelnevalt ettevalmistatud deklaratsioonide ettelugemiseks ning sisuline
arutelu ja kompromissid kokkulepete sõlmimine liigub komisjonidest kuhugi välja.
Usun, et seda ei taha keegi ning see kahjustaks parlamendi sisulist tööd ja
tõsiseltvõetavust.
Eelöeldu oli ka
üks põhjustest, miks tööpaber sisaldas nn Chatham House reegli (ainuke minupoolne lisandus tööpaberile) võimalikku
kasutamist komisjonide kinniste istungite töös selleks, et maksimaalselt võimaldada
sõnavabadust ning teisalt tagada konfidentsiaalsus, et inimestel oleks võimalus
esitada seisukohti ja arvamusi, mis tingimata ei ühti organisatsiooni või ametkonna
seisukohtadega, kus nad töötavad.